Ma ei mäleta enam, millal ma viimati midagi muud googeldasin kui sümptomeid, ravi või ellujäämist. Ega see järgnev pajatus ei ole ka midagi rõõmsat. Lihtsalt, kõik keerleb pidevalt vähi ümber ja ma olen sellest kõigest väga väsinud. Ma tahan puhkust. “Mis oleks kui astudki sellest korraks välja, puhkad ja lubad teised Hetlinid vabadusse. Need, kes…

Juhtusin vaatama teisipäeval Eesti rahvusringhäälingu peakanalis ETV-s olnud saadet “Impulss”, kus sel korral oli juttu Hiina odavplatvormide plussidest ja miinustest. Mõtlesin saatekülalisi kuulates korduvalt, kuidas ma üritan ka järjest enam olla teadlikum oma ostude suhtes ja aru saada, kust need tulevad. Jah, me käime ka kodulähedases hiinakas ja ostame sealt mõnikord mingeid asju. Tõsi ta…

Vähki haigestumine on toonud endaga kaasa rea ebamugavusi, mis ulatuvad ebamugavuse, või kohati lausa vastikuse mõõteskaalal lihtsalt ebamugavusest rõvedaks vastikuseks. Osadest olen juba kirjutanud, ühte aga hoidnud kiivalt endale. Te teate, et ma jäin ilma osadest varba- ja sõrmeküüntest, võtsin kaalus juurde ebamõistlikult palju, kaotasin juuksed, vaevlesin – tegelikult vaevlen seni – erinevate haavandite käes….

Täna oli jälle immunoteraapia päev. Tavaliselt tulen sealt ära veel hea energiavaruga ja olen terve päeva megatoimekas. Aga mitte sel korral. Mida rohkem vedelikku mu kehasse tilkus, seda rohkem tundsin, kuidas peavalu hakkab ligi tikkuma. Ma ei tea, miks ma olen nii loll või saamatu, et ei suutnud endale valuvaigistit paluda. Koju tulles vaarusin põhimõtteliselt…

Jaanuarist uuesti alanud immunoteraapia käigus olen üsna selgeks saanud mustri, mis käivitub pärast igat raviseanssi. Ravipäeval on kerge täis patarei tunne ja hirmus soov maailma vallutada. Esimene ja teine päev on enesetunne üsna normaalne. Aga keha hakkab vaikselt juba tajuma ja hoiatama, et litakas kõrvalnähte ootab kannatlikult nurga taga oma hetke. Neljandal päeval pärast ravi…

Sõbranna küsis täna, et mida teeksid, kui sul ei oleks mingeid piiranguid, vaba aega jalaga segada ja piiramatu eelarve. Teate, mida mina teeksin – elaksin mõnusat elu oma rannaäärses majas, kirjutaksid raamatut (äkki isegi mitu), loeksin. Või siis oleks mul kuskil Prantsuse mägikülas maja koos veiniistandusega. Hommikuti käiksin kohaliku pagari juurest värskeid baguette‘e või croissant‘e…

3. märtsil oli rahvusvaheline kolmiknegatiivse rinnavähi päev. Mitte siis ülistamise päev, vaid teadlikkuse tõstmise päev. Mina tahan ka sinu teadlikkust tõsta sellega, et mine kontrolli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis rääkida riietest ja ülepingutamisest. Need kaks eelmise nädalavahetuse imelist päeva aiatöid tehes tõid endaga kaasa kõrge tasu, mida seni natuke maksan….

“Kus lähed?” “Arsti juurde.” “Ok, tsau!” Ehmatasin selle nii justkui harjumuspärase vastuse peale, mille Elsa lausus, kui sai aru, kuhu ma lähen. Minu arsti juures käimine on meie peres nii harjumuspärane, et keegi isegi ei kergita kulmu enam selle peale. See võrdub poeskäiguga. Tegelikult lausa mitmes mõttes – seal tuleb käia, sest ilma selleta suren…

Mõnikord on mul tunne, et mina olengi sissevaade idioodiks olemisele. Justkui kobaks pidevalt mingis kehva valgustusega keldris, kus kõik hoolikalt valmistatud hoidised peaks kenasti aastajärkude kaupa reas olema. Aga, no sittagi pole aru saada.  Selles pimeduses kobades tõmbad kogemata neid moosi- ja kurgipurke maha. Lärts ja plärts. Vahepeal koperdad kartulihunniku otsa ja siis lööd pea…