Juhtusin vaatama teisipäeval Eesti rahvusringhäälingu peakanalis ETV-s olnud saadet “Impulss”, kus sel korral oli juttu Hiina odavplatvormide plussidest ja miinustest. Mõtlesin saatekülalisi kuulates korduvalt, kuidas ma üritan ka järjest enam olla teadlikum oma ostude suhtes ja aru saada, kust need tulevad.

Jah, me käime ka kodulähedases hiinakas ja ostame sealt mõnikord mingeid asju. Tõsi ta on, et olen vist Temust ka kaks korda mingeid riiuleid ja karpe ostnud. Amazon ei ole mulle samuti võõras. Viimati tellisin sealt Elsa sünnipäevaks hunniku temaatilist träna ja Hispaania pagarikojast temaatilise riisipaberile trükitud tordile pandava pildi.

Saadet vaadates noogutasin aga pidevalt kaasa Reet Ausile ja tundsin, kuidas ei suuda nõustuda saates osalenud perekonna ja blogijatepaari Marimelliga. Eks selle vähki haigestumise foonil on see teema, teadvustamine ja teadmine, kuidas üks või teine toode või toiduaine mulle või mu perele võib pikas perspektiivis mõjuda, väga oluliseks saanud.

Eriti pärast vähidiagnoosi olen hakanud palju rohkem mõtlema sellele, millega me oma keha igapäevaselt kokku viime. Mitte ainult toit, vaid ka riided, plasttooted, kosmeetika ja kõik need väga odavad asjad, mida internetist tellime.

Olen lugenud hunnikus teadusartikleid ja tean, et ükski neist ei ütle otse, et “Hiina tooted põhjustavad vähki”. Asi on pigem selles, et mõnedes odavates ja halvasti kontrollitud toodetes on leitud kemikaale, mida seostatakse hormonaalsete häirete ja võimaliku vähiriskiga. Näiteks ftalaadid, formaldehüüd, BPA, plii ja muud raskmetallid.

See ei tähenda, et üks odav pluus teeb inimese haigeks. Aga ausalt, pärast diagnoosi vaatan ma maailma natuke teise pilguga. Eriti siis, kui teadlased uurivad järjest rohkem, kuidas sellised kemikaalid võivad mõjutada hormoone, põletikku ja rakkude normaalset toimimist organismis.

Ja kui päris aus olla, siis olen märganud küll, et mõned riided on mulle ja näiteks meie tüdrukutele mittesobivad. Mina ei saa pärast haigestumist enam kanda “naftapõhiseid” riideid. See kõlab ilgelt pepsilt, aga mu kehale meeldib nüüd ainult siid, puuvill ning muu naturaalne ja hingav materjal. Nii lihtsalt on ja ma ei saa sinna midagi parata.

Muide, kellele ma nende aastate jooksul pole veel jõudnud rääkida, siis teadmiseks, et juba paarkümmend aastat tagasi avaldasid USA teadlased uuringu, kus öeldi, et “tänapäeval tuhastatavad surnukehad põlevad kauem ja heledama leegiga”. Miks? Sest meie organismis on palju rohkem paska (kui end nüüd nii rämedalt väljendada).

Peamine tuluke põleb siinkohas mu peas koguaeg just selles tõdemuses, et mõnes odavas ja halvasti kontrollitud tootes on leitud kantserogeenseid või toksilisi kemikaale. Ma kardan vähki rohkem kui midagi muud siin maailmas. Olles vähihaige, on selle hirmuga väga raske elada. See on koguaeg sinus. Seda enam kerkisid mu kulmud taevasse, kuidas blogijapaari meespool suhtus saatejuhi ettevaatlikult esitatud küsimusse, kas nad ei karda, et odavad asjad ja kreemid võivad pikas perspektiivis vähki põhjustada.

“Seda pole ju (paki peal) kirjas,” ühmas meespool. Öh, kes see ikka paneb pakendile kirja, et kuule, ma siin keerasin mingi asja kokku, mis pikas plaanis võib vähki põhjustada. Mitte keegi ei tee seda. Tõsi, need asjad ei pruugi midagi põhjustada, aga me ei tea seda. Aga ma tean sead, et vähk on nii kohutav, raske ja pikk haigus, et sa ei taha seda ja ükski odav asi ei ole tervisest kaalukam.

Ma tean, et ma olen oma hirmu sees ka natuke “üle võlli”, aga see on minu hirm ja see on mulle sama tähtis, kui Marimellile on tähtis saada näkku pandav väidetavalt kollageeni teket parandav mitmesajaeurone toode 12 euro eest, teadmata, mida see valgus seal tegelikult teha võib.

“Eestlane ostab hinda, eetika ei maksa arveid, it’s called business!” on jube kurb deviis. Aga, mis seal ikka.

ENG

The other day I happened to watch an episode of the Estonian national broadcaster ETV’s show “Impulss”, which this time focused on the pros and cons of Chinese low-cost shopping platforms. While listening to the guests, I kept thinking about how I’ve also been trying more and more to become conscious of my purchases and understand where the things I buy actually come from.

Yes, we also go to the local Chinese store near our home and buy random things there sometimes. And it’s true. I think I’ve ordered shelves and storage boxes from Temu twice myself. Amazon isn’t unfamiliar to me either. Most recently I ordered a bunch of Frozen-themed birthday decorations for Elsa’s birthday and a custom edible cake topper printed on rice paper from a bakery in Spain.

But while watching the show, I found myself constantly agreeing with Reet Aus and feeling unable to relate to the family and blogging couple Marimell who were also part of the discussion. Since getting cancer, this whole topic — awareness, understanding what different products or foods might do to me or my family in the long run — has become deeply important to me.

Especially after my diagnosis, I’ve started thinking much more about everything we expose our bodies to every single day. Not just food, but also clothing, plastic products, cosmetics, and all the very cheap things we order online.

I’ve read countless scientific articles, and I know none of them directly say that “Chinese products cause cancer.” The issue is more that some cheap and poorly regulated products have been found to contain chemicals linked to hormonal disruption and possible cancer risks. Things like phthalates, formaldehyde, BPA, lead, and other heavy metals.

That doesn’t mean one cheap shirt will make someone sick. But honestly, after a diagnosis like this, you start looking at the world differently. Especially when scientists are increasingly studying how these chemicals may affect hormones, inflammation, and the normal functioning of cells in the body.

And if I’m being completely honest, I’ve absolutely noticed that some clothes simply don’t suit me anymore, or even our girls. Since getting sick, I personally can no longer wear what I call “oil-based” clothing. It sounds ridiculously snobbish, but my body now only tolerates silk, cotton, and other natural breathable fabrics. That’s just how it is, and I can’t do anything about it.

By the way, for those I haven’t told over the years, decades ago there was already research in the United States suggesting that modern cremated bodies burn longer and with a brighter flame. Why? Because our bodies today contain far more synthetic substances and chemical residues than before. Crude way to put it, but still.

The biggest warning light constantly flashing in my head is the fact that some cheap and poorly controlled products have been found to contain carcinogenic or toxic chemicals. I fear cancer more than anything else in this world. And living with that fear as a cancer patient is incredibly hard. It never really leaves you.

That’s why I was genuinely shocked by how casually the male half of the blogging couple reacted when the host carefully asked whether they were worried that cheap products and skincare items might potentially contribute to cancer in the long run. “Well, it doesn’t say that on the packaging,” he shrugged.

Well… obviously no company is going to print on a label: “Hey, this thing we made might potentially cause cancer someday.” Nobody does that. Sure, these products may not cause anything. The truth is that we simply don’t know. But what I do know is that cancer is such a horrific, exhausting, and long illness that no cheap product could ever outweigh health.

I know that inside my fear I’ve also become a little extreme. But it’s my fear, and it matters to me just as much as it matters to Marimell to get a supposedly collagen-boosting beauty device for 12 euros instead of several hundred euros, without really knowing what that light technology might actually do.

“Estonians buy the price. Ethics don’t pay the bills. It’s called business.” What a terribly sad motto. But I guess that’s the world we live in.