Väikesed lapsed kõik magavad juba, Minagi magama jään. Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba; Unes teid, unes teid kindlasti näen. Just selle vist kõigile eestimaalastele tuttava unelaulu salmi saatel ärkasin ma hommikusest unest. David oli juba tööle läinud, kuid Elsa põõnas veel magusalt mu kaisus hetkel, mil minu peas kostusid unesegased ja pisut rahustavad…

Kui me veel teismelised olime, siis meeldisid meile Reelikaga ülemõistuse palju sellised Briti kooslused nagu Ash ja the Verve. Iga kord, kui ma neid kuulan, tuleb mulle meelde see tiineka-aeg. Need tunded, lõhnad, tajumine, isegi need totakad oranžid püksid ja veidrad sinised kulmud. Rohkem, kui need eelmainitud Briti bändid, oli oma koha minu muusikasüdames leidnud…

Tegelikult jõudsime juba eile emaga Türgist tagasi, aga kuna mu viimased kolm päeva on kulgenud suuresti päikesepõletuse ja magamise tähe all, siis jõuan oma muljetamisega päris õiget algust teha alles nüüd. Selle reisi tunnuslause vähemalt minu jaoks on kindlasti “kõik, mis sai valesti minna, läks valesti”. Pikemalt ei peagi seda seletama. Esiteks põlesin ma kahe…

Nüüd on siis käes see aeg, kui istume emaga Türgis Sides. Algul kohale jõudes ei teadnud esiti, kas kell 2 öösel nutta või naerda. Muidu väga ok hotellis puudusid voodist tekid. Võtsime siis ühe teki kapist ja palusime vastuvõtust endale teise teki tuua. Lõpuks, 30 minutit hiljem, kui olin ise juba koridori luusima läinud, sain…