“Kus lähed?”

“Arsti juurde.”

“Ok, tsau!”

Ehmatasin selle nii justkui harjumuspärase vastuse peale, mille Elsa lausus, kui sai aru, kuhu ma lähen. Minu arsti juures käimine on meie peres nii harjumuspärane, et keegi isegi ei kergita kulmu enam selle peale. See võrdub poeskäiguga.

Tegelikult lausa mitmes mõttes – seal tuleb käia, sest ilma selleta suren ma maha. Ja seal kulub iga kord raha – tuleb see siis otse meie rahakotist (nagu psühholoog, toitumisterapeut jne, mida kindlustus ei kata), osalt kaetuna kindlustuse poolt (seal pean maksma ise õnneks marginaalse summa, vastavalt Medise hinnakirjale, mis ei küündi kosmilistesse kõrgustesse) või täielikult teise kindlustuse kaetuna (JSIS katab täielikult nüüd mu immunoteraapia ja ma isegi ei näe neid arveid enam).

Väike vahemärkus, lõpuks, pool aastat hiljem saime ka JSIS-i korda ja ei pea enam ise hiigelsummasid välja käima. Aga seda siis immunoteraapiaga seoses. Muus osas on kulud ikka jätkuvalt kaunid, aga see on juba nii marginaalne võrreldes põhiraviga. Kui läheb jälle operatsioonide tegemiseks, siis tuleb eelkooskõlastuse protseduuridega otsast alata. Aga, see jääb nendeks järgmisteks kordadeks. Praegu on hästi. Eks ma võtan end ükskord kokku ja kirjutan teile, kuidas me Davidiga end haigla ja JSIS-i bürokraatiast läbi närisime, vahepeal totaalselt tülli pöörasime ja lõpuks hakkama saime.

Tavaliselt, kui inimene läheb arsti juurde, siis ikka uuritakse, kas midagi on pahasti, kas mõni haigus kimbutab. Aga meie peres me teame, mis mind kimbutab ja miks tuleb vähemalt nädalas korra käia arsti juures – õigemini haiglas, sest mõnel päeval on protseduurid, teisel päeval kohtumine mõne arstiga.

Käisin esmaspäeval ka arsti juures. Nüüd, kolmapäeval tervitab mu keha järjekordset immunoteraapiat. Mu keha juba teab, mis mind järgmistel nädalatel ees ootab. Millised vaevused kimbutavad. Teab seda füüsilist poolt.

Füüsilise poole pealt rääkides sain esmaspäeval arsti käest teada, et mu maksanäitajad on jälle halvad. Immunoteraapia mõjutab tervet keha. Vastupidiselt valearusaamale see ei turguta minu immuunust, see tegeleb hoopis keha õpetamisega. Aga see õpetamine on kurnav. Võta seda umbes nii, et mu keha on koguaeg pidevas eksamiperioodis, kus tuleb koguaeg endast maskimum anda. Selle tulemusena on nüüd juhtunud nii, et mu maks töötab ülekoormusel ja D-vitamiini varud on ka üllatuslikult otsakorral.

Ehk siis, ma pean hakkama jälle kolm korda päevas enne sööki ravimeid võtma. Seda lisaks iiveldusevastastele ravimitele, millele lisanduvad vastavalt vajadusele (koguaeg, aga ilma tulemusteta) kõhulahtisust leevendavad preparaadid või siis hoopiski kõhukinnisust leevendavad preparaadid. Ikka veel ei möödu mul ükski päev ilma vetsuskäiguvaevusteta. Õnneks on D-vitamiiniga seoses lugu selline, et seal pean ühte kindlat preparaati võtma vaid kuus korra. Esimese hooga kirjutas arst välja kahe kuu doosi. Eks näis, kas kahe kuu pärast olen D-vitamiinist pungil ja säran nagu päike taevas.

Aga taamal on ikka veel see üks asi, millega ma ei suuda ega suuda rahu teha. See on minu välimus. Suur paistetud on küll maha läinud, aga kilod ei taha kaduda. Ega ma muidugi ei vihu ka trenni teha, kamoon, ma suudam velotrenašööril korraga vastu pidada nüüd 10 minutit, siis väsin meeletult ja tekib minestusetunne. Kõndida võiksin pikemalt, aga mu keha väsib kõihe tehes meeletult ruttu ja ma lihtsalt ei jaksa. Mõnikord on ikka veel ka söögilaua taga tavaliselt puidust toolil raske pikalt istuda.

Kui ma hommikuti voodist tõusen, siis ilma naljata pean end käima tõmbama nagu ma oleksin mingi vana auto, mida keegi pole 20 aastat garaažist välja ajanud. Trepist üles-alla minek on nagu mingi Kilimanjaro vallutamine. Aga, ma proovin ja teen. Proovin olla toimekas, kuigi tihti juhtub, et keha väsib kiiresti ja pearinglus on kerge tekkima.

Söön hetkel seda, mis alla läheb – peamiselt muna, tuunikala, avokaado, apelsin, igast muid värskeid asju, (kreeka) jogurt, kurk, kapsas, kana või kalkun ja kahjuks ka leib/sai ja vahukoor. Mul on lihtsalt meeletu vahukoore või mingi rasvase koorese asja isu.

Ma tunnen end koguaeg seoses söömisega süüdi. Lisaks pidev kõhuvalu, mis söömisega kaasneb. Söön, tunnen süüd, ei söö, tunnen süüd. Suured süümepiinad tekitavad jaburat süümekasöömist. Pärast on muidugi nii paha olla – füüsiliselt ja vaimselt.

Täna hommikul sõin näiteks ühest munast tehtud omleti, kuhu viskasin sisse tomatit ja tuunikala. Kõrvale viilutasin pool avokaadot, võtsin veel viilu saia ja ühe virsiku koos vahukoorega. Vahukoort oli umbes kaks supilusikatäit.

Muide, välimusega seoses juhtusin mõni päev tagasi täiesti juhuslikult Go3 pealt vaatama Marii Karelli tehtud saadet Türgi plastikakirurgia, või õigemini iluteenuste teemal. “Iluretk” on selle nimi. Oli väga huvitav vaatamine.

Tabasin end korduvalt samal ajal mõttelt, kas minul on ka vaja kirurgilist sekkumist, et ilusam olla. Noh, see topeltlõug, siis kõht, jumal, kas mul on kanavarbad silmade ümber, kas mul on ka kurjusekorts, kas ma vajan ka näo ringlõikust…. See tekitas minus meeletut ebakindlust. Jah, uued rinnad tulevad, sest noh, ma olen veel liiga noor, et elada ülejäänud elu rinnatuna.

Aga, kõik see muu. Õnneks ei ole mul selle kõige jaoks praegu raha ja ega ausaltöeldes ei taha ma ka olla mingi kass-naine. See on see, mida ma olen alati ilulõikuste ja ilusüstide juures kõige rohkem kartnud. Ma ei ole kunagi isegi kosmeetiku juures käinud. Äkki on see viga. Ehk peaksin käima? Äkki see ongi põhjus, miks ma ei vasta mingitele ilustandarditele?

Lohutan end sellega, et vähemalt on mul jälle juuksed peas. Mängisin siin AI-ga ükspäev – ei, ma ei läinud kaasa selle trendiga, et joonista minust pilt vastavalt sellele ja tollele infole. Ma lasin hoopis tal mulle pakkuda erinevaid soenguid, mille vahel tulevikus valida. Aga, milline see parim on, seda ma ei tea.

ENG

“Where are you going?”

“To the doctor.”

“Okay, bye!”

I was startled by that almost routine response Elsa gave when she realized where I was heading. In our family, my going to the doctor has become so ordinary that no one even raises an eyebrow anymore. It’s the equivalent of going to the grocery store.

In fact, in several ways it really is – I have to go, because without it I would die. And every visit costs money: whether it comes straight out of our own pocket (like the psychologist, nutrition therapist, etc., which insurance doesn’t cover), is partially covered by insurance (where I fortunately only pay a marginal amount, according to the Medis price list, which isn’t astronomical), or is fully covered by another insurance (JSIS now fully covers my immunotherapy and I don’t even see those bills anymore).

A small side note: finally, half a year later, we got the JSIS situation sorted out and no longer have to pay enormous sums ourselves. That applies to immunotherapy. Other costs are still there, of course, but compared to the main treatment, they’re marginal. When it’s time for surgeries again, we’ll have to start the pre-authorization procedures from scratch. But that’s for another time. For now, things are okay. One day I’ll pull myself together and write about how David and I chewed our way through the hospital and JSIS bureaucracy, nearly turned completely against each other in the process, and eventually managed to sort it out.

Usually, when someone goes to the doctor, people ask if something is wrong, if some illness is bothering them. But in our family, we know what is bothering me and why I have to go at least once a week to the hospital – because some days are for procedures and other days are for appointments with different doctors.

I went to the doctor on Monday. Now, on Wednesday, my body welcomes another round of immunotherapy. My body already knows what awaits me in the coming weeks. It knows which discomforts will come. It knows the physical side of it.

Speaking of the physical side, on Monday I learned from my doctor that my liver values are bad again. Immunotherapy affects the entire body. Contrary to a common misconception, it doesn’t “boost” my immunity – it teaches my body instead. But that teaching process is exhausting. Think of it like my body being in a constant exam period, where it always has to give its absolute maximum. As a result, my liver is now working under overload, and my vitamin D levels have unexpectedly run low as well.

So I now have to start taking medication three times a day before meals again. That’s on top of anti-nausea medication, and as needed (which is basically all the time, but without much result), either anti-diarrhea or anti-constipation medication. Not a single day passes without bathroom-related issues. Thankfully, with vitamin D, I only need to take one specific preparation once a month. The doctor prescribed a two-month dose to start with. We’ll see, maybe in two months I’ll be overflowing with vitamin D and shining like the sun in the sky.

But in the background, there’s still that one thing I just can’t make peace with. My appearance. The severe swelling has gone down, but the kilos won’t disappear. And it’s not like I’m training hard, come on, I can last 10 minutes on the exercise bike before I’m completely exhausted and start feeling faint. I could walk longer, but my body gets overwhelmingly tired from everything, and I just don’t have the strength. Sometimes it’s still hard to sit at the dining table on a regular wooden chair for too long.

When I get out of bed in the morning, I’m not joking, I have to “start” myself like I’m some old car that hasn’t been driven out of a garage in 20 years. Going up and down the stairs feels like conquering Kilimanjaro. But I try. I try to stay active, even though my body often tires quickly and dizziness comes easily.

Right now I eat whatever goes down: mainly eggs, tuna, avocado, oranges, various fresh things, (Greek) yogurt, cucumber, cabbage, chicken or turkey, and unfortunately also bread and whipped cream. I just have this overwhelming craving for whipped cream or something fatty and creamy.

I constantly feel guilty about eating. Along with the persistent stomach pain that comes with it. I eat and feel guilty. I don’t eat and feel guilty. The huge guilt triggers absurd guilt-eating. And afterward I feel awful, physically and mentally.

For example, this morning I had an omelet made from one egg, with tomato and tuna mixed in. On the side I sliced half an avocado, had a slice of bread, and one peach with whipped cream. There were about two tablespoons of whipped cream.

By the way, regarding appearance, a few days ago, completely by chance, I watched a show on Go3 by Marii Karell about plastic surgery in Turkey, or more broadly about beauty procedures. It’s called “Iluretk.” It was very interesting to watch.

I caught myself repeatedly wondering whether I, too, need surgical intervention to be more beautiful. The double chin, then the stomach, my God, do I have crow’s feet around my eyes, do I have that “anger wrinkle,” do I need a facelift… It created enormous insecurity in me. Yes, new breasts are coming, because I’m still too young to live the rest of my life without breasts.

But all the rest. Fortunately, I don’t have the money for it right now, and honestly, I don’t want to become some kind of cat-woman. That’s what I’ve always feared most about cosmetic surgery and injections. I’ve never even been to a cosmetician. Maybe that’s a mistake. Maybe I should go? Maybe that’s the reason I don’t meet certain beauty standards?

I comfort myself with the fact that at least I have hair on my head again. The other day I was playing around with AI – no, I didn’t jump on the trend of “draw a picture of me based on this and that information.” Instead, I asked it to suggest different hairstyles for me to choose from in the future. But which one is the best, that I don’t know.