Täna oli jälle immunoteraapia päev. Tavaliselt tulen sealt ära veel hea energiavaruga ja olen terve päeva megatoimekas. Aga mitte sel korral. Mida rohkem vedelikku mu kehasse tilkus, seda rohkem tundsin, kuidas peavalu hakkab ligi tikkuma. Ma ei tea, miks ma olen nii loll või saamatu, et ei suutnud endale valuvaigistit paluda.

Koju tulles vaarusin põhimõtteliselt kohe voodisse. Suutsin natuke aega üleval püsida ja siis võttis võimust uni. Unest äratas mind telefonihelin. Vastates küsis hääl: “Kas olete tuleval neljapäeval kell 10:00 tulemas rinna ultrahelisse?” “Jah, tulen,” vastasin läbi une. Lõpetasime kõne sama kiirelt kui see oli alanud.

Teate, see lendamine. See on ikka mega raske minu olukorras. Ma ei taha end üldse tähtsaks teha ega midagi sellist, aga te ei kujuta tegelikult ette, kui õudne see oli ja kui suurt pingutust see nõudis. kolmapäeval kaks lendu, millest esimene oli seikluslik ja vahepeatusega Stuttgardis.

Pühapäeval oli samamoodi teine lend seiklusega, kus esimesed tund aega istusime lihtsalt liikumatus lennukis ja ootasime. Tol hilisõhtul koju lennates tekkis mul viimasel lennul korraks nii kehv moment, kus oli tunne, et ma lihtsalt minestan ära. Pidime Lissabonis maanduma kell 21:15, aga jõudsime kohale alles 23:15. Sellel viimasel lennul hakkas mul lõpuks nii kehv, et kartsin minestada.

Nüüd ma siis taastun sellest kõigest – ka 6 lisakilost, mis Eestisse reisimisega paistetuse näol juurde tulid. Jah, ma võtsin selle paaripäevase reisiga juurde kuus kilo. Ei, ma ei söönud seda endale sisse, vaid läksin nii palju paiste.

Lisaks väsitas see reis mind metsikult. Iseenesest oli kõik väga tore, sugulased, sõbrad keda nägin olid kõik nii rõõmsad. Ainult mina olin väsinud. Ma ei saanud Eestis peaaegu üldse magada, kuigi voodis lamasin kõik ööd. Ei teagi, mis see oli, aga unerohi ei toiminud ja keha oli stressis. Mu põlved ja parem ranne valutavad alates pärast esimest reisipäeva pidevalt nii hullusti, et tekib tunne nagu need oleksid puruks.

Äkki teistel vähihaigetel (või noh, järelravi saajatel) ei ole üldse nii kehv ja nad mõtlevad, et mida ma siin draamatsen. Ma mõtlen üldse, et äkki lihtsalt kõik arvavadki, et ma kaeblen niisama, et see kõik pole ju midagi väga hullu. Ehk mõtlen ma seda kõike üle. Aga ehk peaksin lihtsalt ütlema, et kõnni kilomeeter minu kingades ja vaatame siis edasi.

Igatahes, tundub, et valuvaigisti hakkab vaikselt toimima ja veel 15 minutit tagasi põrgukirvena tagunud peavalu hakkab vaikselt taanduma. Aga äkki on asi lihtsalt selles, et ma lösutan seda kõike kirjutades oma tuttavas tugitoolis ja laen sel kõigel endast läbi voolata ja siis pisaratena välja tulla.

ENG

Today was immunotherapy day again. Usually I leave there still full of energy and end up being super productive the whole day. But not this time. The more fluid was dripping into my body, the more I could feel a headache creeping in. I don’t know why I’m so stupid or incapable that I didn’t manage to ask for a painkiller.

When I got home, I basically staggered straight into bed. I managed to stay up for a little while, and then sleep took over. I was woken up by my phone ringing. When I answered, a voice asked, “Will you be coming to your breast ultrasound next Thursday at 10:00?”
“Yes, I will,” I replied, half asleep. We ended the call just as quickly as it had started.

You know, this flying (to Estonia) it’s really incredibly hard in my situation. I don’t want to make myself sound important or anything like that, but you actually can’t imagine how awful it was and how much effort it took. On Wednesday I had two flights, the first one quite an adventure with a layover in Stuttgart.

On Sunday it was the same story. Another flight with its own “adventure,” where we spent the first hour just sitting in a motionless plane waiting. Late that evening, on the final flight home, I had a moment where I felt so bad that I thought I might faint. We were supposed to land in Lisbon at 21:15, but only arrived at 23:15. During that last flight I felt so bad that I was genuinely afraid of passing out.

Now I’m recovering from all of it – including the extra six kilos that came with the trip to Estonia in the form of swelling. Yes, I gained six kilos in just a couple of days. No, I didn’t eat it, I just became that swollen.

On top of that, the trip exhausted me completely. Everything itself was actually lovely. Seeing relatives and friends, everyone was so happy. Only I was tired. I barely slept in Estonia, even though I was lying in bed every night. I don’t even know what it was, but the sleeping pills didn’t work and my body was under stress. My knees and my right wrist have been hurting constantly since the first day of the trip, so badly that it feels like they’re broken.

Maybe other cancer patients (or those in follow-up treatment) don’t feel this bad at all and think I’m just being dramatic. Sometimes I even think maybe everyone assumes I’m complaining for no reason, that this isn’t really that bad. Maybe I’m overthinking everything. Or maybe I should just say “walk a mile in my shoes”, and then we’ll talk.

Anyway, it seems like the painkiller is finally starting to work, and the headache that was pounding like a hammer just 15 minutes ago is slowly easing. Or maybe it’s simply because I’m lying here in my familiar armchair, writing this, letting it all flow through me, and then out as tears.