Jaanuarist uuesti alanud immunoteraapia käigus olen üsna selgeks saanud mustri, mis käivitub pärast igat raviseanssi. Ravipäeval on kerge täis patarei tunne ja hirmus soov maailma vallutada. Esimene ja teine päev on enesetunne üsna normaalne. Aga keha hakkab vaikselt juba tajuma ja hoiatama, et litakas kõrvalnähte ootab kannatlikult nurga taga oma hetke.

Neljandal päeval pärast ravi hakkab pea vaikselt valutama. See valu läheb päevadega aina hullemaks kuni kuuendal päeval ei saa valust enam pead pöörata või normaalselt olla. Pulseeriv tugev valu ei lase näiteks trepist normaalselt üles-alla liikuda või niisama istuda. Vahet pole, kas võtad valuvaigistit või ei, see ei aita. Mitte miski ei aita. Süda on valust paha, lõpuks läheb ka kõht lahti.

Juba viiendal päeval hakkab endast vaikselt märku andma mingi arusaamatu kurguvalu ja kerge nohu. Lisaks peavalule on hellad ka luud ja liigesed – teate küll seda “tavalise külmetuse” tunnet. Kuuendal päeval sümptomid süvenevad ja ligi hiilib seltsimees palavik.

Kui enamasti on kogu see viimane aasta mu nn normaalne kehatemperatuur jäänud 35.3-36.2 kraadi vahele, siis see tähendab, et kehv hakkab mul näiteks kui kehatemperatuur on 36.9. Kui palavik jõuab aga 38ni ja peale tuleb ka kuumahoog – vot see on midagi huvitavat. Ma eeldan, et sama jama tabas mind ka sügisel korduvalt, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. Jumal tänatud, et ma ei mäleta seda. Meie kehad on ikka imelised – imelised just selle võime poolest unustada meeletu valu ja vaev.

Ma ravijärgsel pühapäeval tunda veel ühte põnevat häda – hommikul voodist ärgates ja jalgu alla võttes tahtsin esimese hooga valust röögatada. Vasak kand tegi põrguvalu ja tundus ka paistes olevat. Valu oli terav ja põletav nagu kand oleks pooleks. Ega ma ju tegelikult ei tea, missugune on pooleks kanna valu, aga muud moodi ei oska ma seda kirjeldada.

Jama on ka vasaku põlve ja parema randmega. Need teevad vahepeal väga hullu valu. Kohati on tunne nagu põlv ja ranne oleksid katki. Siis ma lonkan ja valutan, lonkan ja valutan.

Lisaks on suur häda svedeliku kogunemisega kehasse. Kuigi ma võtan igapäevaselt juba pisut üle kolme nädala vett väljutavaid preparaate, siis olen märganud, et vahepeal need justkui ei toimi. See on siis see hetk, kui miski ei toimi – valuvaigistid ei võta valu ära, vedelik koguneb kehasse ja liikuda on raske.

Siis aga saabuvad päevad, kui ravimid töötavad jälle ja liigne vedelik hakkab kehast väljuma. Näiteks täna, teisipäeval (nädal enne järgmist immunoteraapiat) on mu kehast väljunud poolteist kilo vedelikku. Ma näen peeglist, et paistetud on ka vähemaks läinud. Liikuda on kergem, nägu ei ole enam nii paistes.

Vot, sellises ringis olen ma lõksus ilmselt juuni lõpuni, või isegi juuli keskpaigani. Aga, ma ei saa öelda, et see kõik oleks ainult halb. See õpetab mind ikka ja jälle oma keha kuulama, oma vaimu kuulama ja enda eest rohkem hoolt kandma.

ENG

Since restarting immunotherapy in January, I’ve come to recognize a fairly clear pattern that repeats after each treatment session. On the day of treatment, there’s a strange “fully charged battery” feeling and an almost overwhelming urge to conquer the world. The first and second day feel relatively normal. But quietly, the body is already sensing what’s coming, warning you that a wave of side effects is patiently waiting just around the corner.

By the fourth day after treatment, a mild headache begins. Day by day it grows worse, until by the sixth day the pain becomes so intense that I can barely turn my head or function normally. The throbbing pain makes even simple things, like walking up and down stairs or just sitting, difficult. It doesn’t matter whether I take painkillers or not, nothing really helps. Nothing. The pain makes me nauseous, and eventually it even affects my stomach.

By the fifth day, a strange sore throat and mild runny nose start creeping in. Alongside the headache, my bones and joints become sore, that familiar “coming down with something” feeling. By the sixth day, the symptoms intensify, and fever quietly joins the mix.

Over the past year, my “normal” body temperature has mostly stayed between 35.3 and 36.2°C. So for me, feeling unwell can already start at 36.9°C. But when it reaches 38°C and comes with sudden hot flashes, that’s something else entirely. I assume this same thing happened to me repeatedly in the autumn, but I simply don’t remember it. And honestly, thank God for that. Our bodies are incredible, especially in their ability to forget extreme pain and hardship.

This past Sunday after treatment brought another unexpected issue. When I got out of bed in the morning and put my feet on the floor, I almost screamed from the pain. My left heel was in excruciating pain and felt swollen. The pain was sharp and burning, as if my heel were split in half. I don’t actually know what a split heel feels like, but that’s the only way I can describe it.

There’s also trouble with my left knee and right wrist. At times, the pain there becomes intense. It can feel as if both are somehow broken. So I limp and ache, limp and ache.

Another major issue is fluid retention. Even though I’ve been taking diuretics daily for over three weeks now, there are moments when they seem to stop working. Those are the times when nothing works: painkillers don’t relieve the pain, fluid builds up in my body, and moving becomes difficult.

And then there are days when the medication starts working again and the excess fluid finally begins to leave my body. For example, today, Tuesday, one week before my next immunotherapy session, I’ve lost about 1.5 kilos of fluid. I can see in the mirror that the swelling has gone down. It’s easier to move, and my face is no longer as swollen.

So this is the cycle I’m likely stuck in until the end of June, or even mid-July. But I can’t say that it’s all bad. It keeps teaching me, again and again, to listen to my body, to listen to my mind, and to take better care of myself.