Ma ei mäleta enam, millal ma viimati midagi muud googeldasin kui sümptomeid, ravi või ellujäämist. Ega see järgnev pajatus ei ole ka midagi rõõmsat. Lihtsalt, kõik keerleb pidevalt vähi ümber ja ma olen sellest kõigest väga väsinud. Ma tahan puhkust. “Mis oleks kui astudki sellest korraks välja, puhkad ja lubad teised Hetlinid vabadusse. Need, kes sa päriselt oled,” ütles mulle täna mu psühholoog.

Istusin ta kabinetis ja üritasin end liikumisvormi saada. Kümme minutit varem oli mind tabanud jälle see vastik hoog. Nõrkus, peapööritus, minestustunne, õhupuudus, värin. Sel korral kestis kehv enesetunne kokku umbes veerand tundi. See hoog – või misiganes see on – kestis sel korral pikemalt, kui tavaliselt. Eks asi oli ilmselt ka kuumuses, asjaolus, et ma istusin ja ei olnud pikali.

Mul on iga kord nii piinlik, kui keegi peab minu pärast sagima, kui ma tekitan tüli, kui mul on midagi viga. Naljakas, eks, et ma tunnen siis piinlikkust. Ei peaks, aga näe, tunnen. Nii tundsin end teisi koormavat, kui mind oli psühholoogi ruumist talutatud Lissaboni Vähihaigla juures asuva Vähihaigete Liidu ühte jahutava konditsioneeriga ruumi. Sõin käsu peale küpsist ja jõin suhkruvett. Kui piinlik mul oli, kui ma ei suutnud joogitopsi käes hoida nii, et käsi ei väriseks nagu Parkinsonihaigel. Ometi olid nad kõik imelised. Isegi autosse, kus David mind ootas, ei lubatud mul üksi minna.

Laupäeva öösel vastu pühapäeva kogesin taas midagi väga hirmutavat. Ärkasin kella kahe paiku meeletute valudega. Jälle see pussitav valu, mis tungis läbi rinnaku ja selja haarates enda alla ka kogu vasaku külje. Külili olla ei saanud, kõhuli olla ei saanud, seista ei saanud. Ainus moodus, kuidas oli enam-vähem talutav olla, oli pool-lamaskil rahulikus rütmis sügavalt sisse-välja hingates.

Isegi, kui valu taandus vahepeal, siis oli see kohe tagasi. Võtsin valuvaigisteid, võtsin Ulcermini, mis peaks aitama seedimist. Mitte midagi ei aidanud. Mõtlesin mitu korda, et kutsun endale kiirabi. Aga ma ei tahtnud kedagi tülitada, ma ei tahtnud kedagi kodus äratada.

Käisin küll korraks Davidit äratamas, aga ta magas nii sügavalt, et loobusin sellest tegevusest suht kiiresti. Olemine oli kohutavalt kehv. Mõtlesin korduvalt, kas eelmisel suvel ja sügisel oligi see mu reraalsus. Jumal tänatud, et ma ei mäleta seda. Et ma ei mäleta seda valu, seda piina. Mäletan lihtsalt, et kohutavalt halb oli. Mäletan, kuidas ma mõtlesin korduvalt, et lihtsalt ei jaksa enam.

Siis tabas mind aga teine paanika – see mis külastab mind tihti just öösiti, kui ärkan ja tunnen, kuidas mul on meeletult halb, õhku pole ja hingata ei saa. Nende hoogudega, just öistega, käib tihti kaasas surmahirm. See tunne ja see hirm on nii päris ja nii hirmus. Ongi tunne, et sedamoodi surrakse. Nüüd on kõik.

Lõpuks, kuskil kella kuue paiku jäin elutoas diivanil magama. Vajusin lihtsalt ära. Ma vähemalt arvan, et ma jäin magama. Ärkasin mõni tund hiljem ja olin ülejäänud päeva rivist väljas.

Teisipäeva õhtul neid ridu kirja pannes tunnen end päevasest hoost ikka veel räsituna. Olemine ei ole kuskilt otsast taastunud. Paha on. Palav on. Õhku ei ole. Keha, eriti parem pool, valutab. Sõin lõpuks kana ja natuke eilset ahjukartulit. Aga kõrvad valutavad ikka veel. Selline kummaline sisemine valu, mdia tunnen tavaliselt pärast hoogu.

Ma arvan ise, et see on seotud vererõhuga. Enamasti on mul hoogude ajal vererõhk väga madal. Võiks öelda, et liigagi madal. Praegu on ka kerge viirus kallal koos köhaga.

“See võib sul olla ka paanikahoog,” ütlesid nii psühholoog kui ka psühhiaater raskema hoo kohta. Kergema osas on nad arvamusel, et see on ärevushoog. Nad mõlemad räägivad, et vähihaigetel on need tihedad külalised. Minul on lisaks veel kirsina tordil ka esile kutsutud menopaus.

Eelmisel laupäeval 23. mail sai täpselt aasta esimesest keemiaravist ja ikka veel taban end mõnikord mõtlemast, kas see kõik on päris. Sellele lisaks on tekkinud hirm, uus hirm – mis siis kui vähk tuleb tagasi. Ründab mind uuesti. Mõnikord on see hirm paaniline, nii suur, et ma hakkan nutma. Siis ma üritan end rahustada mõttega, et vähk ei võitnud, mina võitsin. Mina võidan!

Ma tahan uuesti üles leida ema Hetlini, naljaka Hetlini, sõbranna Hetlini, unistaja Hetlini, naise oma abikaasale, Hetlini, kes tahab reisida, inimese, kes tahab lihtsalt kohvi juua ilma vähimõtteta. Ma tahan, et minus nähtaks midagi muud, kui vähki.

Aga sul ei ole õrna aimu ka, kui hirmutav see kõik on. Kui hirmus on see haigus ja kui hirmus on enda otsimine kuskil totaalses segaduses ja pimeduses.

ENG

I can’t even remember the last time I googled anything other than symptoms, treatment, or survival. And this little ramble won’t exactly be cheerful either. Everything constantly revolves around cancer, and I’m so incredibly tired of all of it. I want a break.

“What if you actually stepped away from all of this for a little while? Rested. Let the other Hetlins out into the world again. The ones you truly are,” my psychologist said to me today.

I was sitting in her office trying to pull myself back together physically. Ten minutes earlier, I’d been hit by that awful episode again. Weakness. Dizziness. Feeling like I might faint. Shortness of breath. Trembling. This time the whole thing lasted around fifteen minutes. Whatever this episode, or whatever it is, was, it lasted longer than usual this time. The heat probably played a role too, along with the fact that I was sitting upright instead of lying down.

Every single time, I feel so embarrassed when people have to fuss over me, when I cause trouble, when something is wrong with me. Funny, isn’t it, that embarrassment is what I feel. I shouldn’t, but I do. That’s how I felt after they helped me out of the psychologist’s office and escorted me into one of the air-conditioned rooms at the Portuguese Cancer League next to the Lisbon Cancer Hospital. I ate a cookie because they told me to and drank sugar water. I was mortified that I couldn’t even hold the cup steady without my hand shaking like someone with Parkinson’s. And yet every single person there was wonderful. They wouldn’t even let me walk alone to the car where David was waiting for me.

Late Saturday night into Sunday morning, I experienced something terrifying again. I woke up around two in the morning in excruciating pain. That same stabbing pain again, shooting through my chest and back and spreading across my entire left side. I couldn’t lie on my side. I couldn’t lie on my stomach. I couldn’t stand. The only position that was even remotely bearable was half-reclining while breathing deeply and slowly in and out.

Even when the pain eased for a moment, it came right back. I took painkillers. I took Ulcermin, which is supposed to help with digestion. Nothing helped. Several times I thought about calling an ambulance. But I didn’t want to bother anyone. I didn’t want to wake anyone up at home.

I did try waking David for a moment, but he was sleeping so deeply that I gave up pretty quickly. I felt absolutely awful. I kept wondering if this really had been my reality last summer and autumn too. Thank God I don’t fully remember it. That I don’t remember the pain and the suffering in detail. I only remember that it was unbearably bad. I remember thinking over and over again that I simply couldn’t do this anymore.

Then another panic hit me, the kind that often visits at night when I wake up feeling horribly unwell, unable to breathe, feeling like there’s no air. Those episodes, especially the nighttime ones, often come with a fear of death. The feeling and the fear are so real and so terrifying. It genuinely feels like this is how people die. Like this is it.

Eventually, sometime around six in the morning, I fell asleep on the couch in the living room. I just drifted off. At least I think I did. I woke up a few hours later and spent the rest of the day completely wiped out.

Now, on Tuesday evening while writing these lines, I still feel shaken from today’s episode. My body hasn’t recovered at all. I feel sick. Hot. Like there’s not enough air. My body hurts, especially the right side. I finally managed to eat some chicken and leftover roasted potatoes from yesterday. But my ears still hurt. That strange inner ache I usually feel after these episodes.

Personally, I think it’s related to blood pressure. Most of the time during these episodes, my blood pressure is extremely low. Too low, honestly. And right now I’m also fighting off a mild virus with a cough.

“This could also be a panic attack,” both my psychologist and psychiatrist said about the more severe episode. As for the milder ones, they believe they’re anxiety attacks. They both say these are frequent visitors for cancer patients. And as the cherry on top, I also have medically induced menopause.

Last Saturday, May 23rd, marked exactly one year since my first chemotherapy session, and I still sometimes catch myself wondering whether all of this is even real. On top of that, a new fear has appeared — what if the cancer comes back? What if it attacks me again? Sometimes the fear becomes so overwhelming and panicked that I start crying. Then I try to calm myself by reminding myself that cancer didn’t win. I won. I will win.

I want to find mother Hetlin again. Funny Hetlin. Friend Hetlin. Dreamer Hetlin. A wife to her husband. Hetlin who wants to travel. A person who just wants to drink coffee without thinking about cancer.

I want people to see something in me other than cancer.

But you have no idea how terrifying all of this is. How terrifying this illness is. And how terrifying it is trying to find yourself somewhere inside complete chaos and darkness.