Vähki haigestumine on toonud endaga kaasa rea ebamugavusi, mis ulatuvad ebamugavuse, või kohati lausa vastikuse mõõteskaalal lihtsalt ebamugavusest rõvedaks vastikuseks. Osadest olen juba kirjutanud, ühte aga hoidnud kiivalt endale.

Te teate, et ma jäin ilma osadest varba- ja sõrmeküüntest, võtsin kaalus juurde ebamõistlikult palju, kaotasin juuksed, vaevlesin – tegelikult vaevlen seni – erinevate haavandite käes. Kakamine on seni problemaatiline. Erinevad valud vaevavad mind seni. Neile on lisandunud tugevad liigesevaud.

Magada saan ainult siis, kui olen eelnevalt sisse võtnud 100 mg Quetiapine’i (võrdluseks – mu ema võtab sisse 25 mg ja magab 10 minutit hiljem nagu karu sügavas talveunes). See 100 mg ei pane mind kohe magama, selleks läheb vähemalt tund, enamasti kaks. Ja siis ärkan ka tihti keset ööd ja laman unetult.

Aga see üks õnnetu viga, millest ma ei julge kõva häälega rääkida, on pidamatus. Mitte pidamatus selles mõttes, et ma laseks end pidevalt täis. Ei, väike pissitilk siin, teine seal. Peaaegu iga kord vestus pühkides lasen ka oma käe täis. Mida kuradit! Kuidas see on võimalik? Kuna ma olen eriti lõhnatundlik, siis häirib mu enda olemasolu mind teinekord sedavõrd rohkem.

See jama algas sisuliselt koos keemiaraviga. Lõppu ei ole sellel kuskilt otsast näha. Kõige hullem ongi just vahetult pärast pissilkäiku, aevastades või mõnel muul pingutust nõudval momendil.

Ma ei ole sellest väga kellelegi rääkinud, küll aga keerlevad mu mõtted pidevalt selle ümber, et kuidas asja parandada. Jah, need ultraõhukesed päevasidemed on tore lahendus, aga kas see ongi nüüd mu elu?! Samas, kannan elu lõpuni pigem püksis väikest sidet, kui suren homme vähki!

See on jälle selline teema, millest väga ei räägita. Sest see on piinlik, eksole! Väga, väga piinlik. Huvitav, mis näoga te järgmisel korral mulle otsa vaatate, kui kohtume?

ENG

Getting cancer has brought with it a whole range of discomforts, stretching on a scale from simply inconvenient to, at times, downright disgusting. I’ve written about some of them already, but there’s one I’ve kept very much to myself.

You know that I’ve lost some of my toenails and fingernails, gained an unreasonable amount of weight, lost my hair, and suffered, and honestly, still suffer from various sores. Going to the bathroom is still problematic. Different kinds of pain still bother me. And now, severe joint pain has been added to the list.

I can only sleep if I take 100 mg of quetiapine beforehand (for comparison – my mother takes 25 mg and is asleep ten minutes later like a bear in deep winter hibernation). Even 100 mg doesn’t put me to sleep right away, it takes at least an hour, usually two. And even then, I often wake up in the middle of the night and lie there unable to fall back asleep.

But this one unfortunate issue, the one I don’t dare to talk about out loud, is incontinence. Not in the sense that I completely lose control – no. Just a drop of urine here, another there. Almost every time I wipe after going to the bathroom, I end up wetting my hand as well. What the hell! How is this even possible? And since I’m very sensitive to smells, my own body bothers me sometimes more than anything else.

I haven’t really talked about this with anyone, but my thoughts keep circling around how to fix it. Sure, those ultra-thin panty liners are a nice solution, but… is this really my life now?! At the same time, I’d rather wear a small liner in my underwear for the rest of my life than die from cancer tomorrow.

This is one of those things people don’t really talk about. Because it’s embarrassing, right? Very, very embarrassing. I wonder what kind of face you’ll make the next time we meet.