Täna oli jälle immunoteraapia päev. Tavaliselt tulen sealt ära veel hea energiavaruga ja olen terve päeva megatoimekas. Aga mitte sel korral. Mida rohkem vedelikku mu kehasse tilkus, seda rohkem tundsin, kuidas peavalu hakkab ligi tikkuma. Ma ei tea, miks ma olen nii loll või saamatu, et ei suutnud endale valuvaigistit paluda. Koju tulles vaarusin põhimõtteliselt…

Jaanuarist uuesti alanud immunoteraapia käigus olen üsna selgeks saanud mustri, mis käivitub pärast igat raviseanssi. Ravipäeval on kerge täis patarei tunne ja hirmus soov maailma vallutada. Esimene ja teine päev on enesetunne üsna normaalne. Aga keha hakkab vaikselt juba tajuma ja hoiatama, et litakas kõrvalnähte ootab kannatlikult nurga taga oma hetke. Neljandal päeval pärast ravi…

Sõbranna küsis täna, et mida teeksid, kui sul ei oleks mingeid piiranguid, vaba aega jalaga segada ja piiramatu eelarve. Teate, mida mina teeksin – elaksin mõnusat elu oma rannaäärses majas, kirjutaksid raamatut (äkki isegi mitu), loeksin. Või siis oleks mul kuskil Prantsuse mägikülas maja koos veiniistandusega. Hommikuti käiksin kohaliku pagari juurest värskeid baguette‘e või croissant‘e…

3. märtsil oli rahvusvaheline kolmiknegatiivse rinnavähi päev. Mitte siis ülistamise päev, vaid teadlikkuse tõstmise päev. Mina tahan ka sinu teadlikkust tõsta sellega, et mine kontrolli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis rääkida riietest ja ülepingutamisest. Need kaks eelmise nädalavahetuse imelist päeva aiatöid tehes tõid endaga kaasa kõrge tasu, mida seni natuke maksan….