14. aprill 2025 pööras minu elus ette lehekülg, mille sarnast ma ei osanud oodata. Eelmise aasta 14. aprillil astusin sisse mammograafia kabinetti siira naiivsusega arvates, et minul ei ole midagi hullu viga. Kui naiivselt rumal oli seda arvata. Tund hiljem olin šokis, kui arst teatas, et kohe on vaja teha ka biopsia. Ma teen ikka…
Category: metsastaasid lümfis
“Tema on oma karma kätte saanud, väga julmal kujul” / “She has received her karma, in a very cruel form”
Just sellise pealkirjaks oleva lause kirjutas minu kohta sotsiaalmeedias üks kodanik, kes… ah, teate, ma ei lasku sellele tasemele ja ei hakka teist inimest mustama. Lihtsalt hämmastab see, kui labane (parema viisaka sõna puudumisel) üks inimene võib olla. Igaüks elab oma elu täpselt nii nagu oskab. Mina olen näiteks terve oma elu elanud nii, et…
Uus aasta, endised ravid, uued mõtted / New Year, Old Treatments, New Ideas
Ma loodan, et minu 2026. aasta ei kujune selliseks nagu oli aastavahetus. Kõik iiveldas ja valutas mitu päeva järjest. Juba enne aastavahetust, aastavahetusel ja päevi pärast seda. Magasin enne Eesti aastavahetust aga suutsin olla üleval kuni Portugali aastavahetuseni ja siis veidi aega pärast seda läksin magama tagasi. Õigemini, mitte magama, aga olema. Mitu unetut ööd…
Everything has a purpose if you allow it
“Ausalt, ma ei uskunud seda. Ma lootsin, et vähirakke on alles jäänud vähe, aga ma ei julgenud loota, et sa saad täieliku ravivastuse, et vähk on kadunud,” ütles mu onkoloog ja selgitas ka selle mõtte tagamaad. Ta ei julgenud kõige positiivsemat stsenaariumit uskuda, sest lihtsalt mu vähk on selleks liiga agressiivne. Me rõõmustasime, kallistasime ja…
Ma ei teadnud, kas nutta, naerda või minestada / I didn’t know whether to cry, laugh, or faint
Teisipäeval arsti, või õigemini õe vastuvõtule sõites haigla parklasse keerates nägin, kuidas telefonis vilkus sõnum, mis andis märku, et haigla äppi olid laeknud mu operatsiooni patoloogia vastused. Äppi avades jõudis mu peast läbi käia miljon versiooni edasisest. Esiti mõtlesin, et mis siis, kui vastustest selgub, et ma ei ole vähist võitu saanud. Sest noh, minu…
Tahaks karjuda: Devour feculence / Wanna shout: Devour feculence
Operatsioonist on möödunud rohkem kui kaks nädalat. Ma tundsin end vahepeal hulga paremini, kui nüüd. Sellel on selge juurpõhjus – mina oma tegutsemistega. Mulle öeldi selgelt, et parema käega ei tohi ma mitte midagi tõsta, ei tohi mässata, ei tohi pikalt arvutis klõbistada. “Korraga võid arvutis olla 30-40 minutit ja siis võiksid vähemalt sama kaua,…
Operatsioon läks …. / Operation went …
Nüüd, kui operatsioonist on nädal möödunud, on vist paslik võtta see aeg ka kenasti paari sõnaga kokku. Noh, ütleme nii, et ma ootasin hullemat, kui see on. Nädal tagasi, 13. novembril, neljapäeva hommikul olin haiglas kell seitse kohal nagu viis kopikat. Söömata-joomata ja ruumis olijatest kõige suuremas elevuses tegelane. See ootusärevus ja õnn minus lihtsalt…
Väike valearvestus maksab nädala / A small miscalculation costs a week
Sain eile suure asjaga hakkama. Tegin algusest lõpuni üksi valmis kartulisalati. Jah, see on suur asi arvestades mu isutust, pidevat oksendamiseni ebameeldivaid iiveldushoogusid, mis kestavad tehelikult koguaeg. Lisaks sellele väsin ikka veel väga kiiresti. Tegin tegelikult salatit kolmes jaos. Kõigepeal, pärast kosutavat lõunaund panin kartulid ja munad keema (jah, porgandit ei pannud, sest ma ei…
Kuidas siis ka vahepeal läinud on? Räägime väsimusest, isutusest, kõhuhädadest ja kaaluteemadest / So, how have things been lately? Let’s talk about fatigue, no appetite, digestive drama, and the whole weight thing
Operatsiooniootus on mind teinud mõnevõrra (ootus)ärevaks. Ei, ära saa valesti aru, ma ei karda operatsiooni. Pigem ma ootan seda ja tahan, et see oleks juba toimunud. Ootan, et käes oleks juba operatsioonist taastumise faas. Mingil põhjusel ootan väga oma sünnipäeva, jõule, aasta lõppu. Heh, tõime eile isegi kuuse panipaigast välja ja riputasime sellele ehted külge….
See jama läheb sama jutiga edasi / This crap just keeps going on the same way
Ma vihkan kõhukinnisust. Kardan seda. Võiks öelda, et kardan seda paaniliselt. Alles nädal tagasi nutsin vetsus lahinal, kui üritasin kõhukinnisusest vabaneda ja nüüd istun sama probleemi otsas. Kõht on jälle neljandat, või isegi viiendat päeva kinni. Süüa tahaks ainult apelsini või midagi värsket. Joon võimalikult palju ja lihtsalt istun oma suures hirmus nagu mingis jaburas…
Imedemaa/Wonderland 