Just sellise pealkirjaks oleva lause kirjutas minu kohta sotsiaalmeedias üks kodanik, kes… ah, teate, ma ei lasku sellele tasemele ja ei hakka teist inimest mustama. Lihtsalt hämmastab see, kui labane (parema viisaka sõna puudumisel) üks inimene võib olla. Igaüks elab oma elu täpselt nii nagu oskab. Mina olen näiteks terve oma elu elanud nii, et pean vajalikuks aidata endast nõrgemaid, kui näen, et neile tehakse liiga.

Sel põhjusel vedasin juba pisikese plikatirtsuna koju hüljatud kassi- ja koerapoegi. Mul oli ja on ka praegu valus vaadata, kui ebaõiglus võidutseb. Sel samal põhjusel astusin ise kunagi algkoolis klassiõe kaitseks välja ja mis juhtus – sattusin ise kiusu ohvriks.

Mu ema, tark naine, on ikka ja alati öelnud ja küsinud, et on sul siis vaja kõiki hädasolijaid aidata. Ma ei tea? Vist on, sest mul on kurb karjuvat ebaõiglust pealt vaadata.

Meie kõigiga on elus juhtunud ebaõiglaseid asju. Näiteks suurimaks ebaõiguseks minu elus pean ma just vähki. Ja kuigi see kõik on ikka veel mõnevõrra värske maiguga hakkan ma päevast päeva üha paremini selles virr-varris laveerima.

Hakkan aru saama keha tabavatest valudest, sellest, mis neid valusid tekitab, seostama ühte või teist vaevust näiteks toidu või joogi tarbitava kogusega. Üks asi on siiski veel liiba-laaba, – jõud küll taastub, aga ma ei suuda veel päris hästi end sundida täpselt õigel hetkel pidurit tõmbama.

nende jõuvarudega kipub olema ka see vastik asi, et mõnikord saab jõud otsa väga järsku. Laon pestud ja kuivatatud riideid õigetesse sahtlitesse ja sekundiga võib see tegevus muutuda nii kurnavaks.

Viimasel ajal on jalad ka väga rasked. Kõndides, eriti trepist, on tunne nagu pahkluude külge oleks seotud mingid sangpommid. Mõnel õhtul on aga keha päevast nii läbi, et voodis ühelt küljelt teisele keeramine tundub ilmvõimatu tegevus.

Oeh, ma üritan nüüd siin kõigest väest panna kirja midagi, mis teeks selle postituse ka lugemise vääriliseks, no aga ei tule. Tahaks ju lihtsalt räntida, aga leian, et see pole ka mõistlik.

Pealkirjas mainitud karmast rääkides, siis ma olen tõesti mõnikord istunud ja mõelnud, et mida mina siis nii halba olen teinud, et elu mind vähiga karistas. Ja kas see ikka on karma, mis mulle vähi tõi. Äkki on see lihtsalt halbade asjade kokkulangevus ja kehas peidus olnud vähki põhjustav geenimutatsioon.

Ja selleks, et oma vähki vaka all hoida, või tal päitseid peas hoida, teen ma tööd. Ma olen ümber hinnanud peaaegu kogu oma senise elu. Ma ei taha enam suhelda mürgiste inimestega – õigupoolest ma olen nad oma elust välja lülitanud. Ma vaatan järjest rohkem, mida ma suhu pistan. Jah, seda šokolaadi tahaks ikka vahepeal hammustada ja arst ütles, et kui tahan, siis mõnikord ju ikka võin.

Teate, mis on sisuliselt ainus asi, mida ma tahan süüa (aga ma ei saa seda üle paari teelusikatäie korraga süüa, sest kõht hakkab valutama)? Vahukoor, jah, ma tahan süüa vahukoort. Kuna ma tahan ka palju puuvilju süüa, siis näiteks vahukoor puuviljadega tundub igati mõistlik. Milla sina viimati niisama vahukoort sõid?

Ma sõin näiteks laupäeval. Aga siis hakkas kõht üsna kiiresti valutama. Eile sõin kalkunit ja hops, esimesest ampsust alates tundsin, kuidas valu möllab kõhus nagu keegi keeraks nuga ringi. Ma küll õpin vaikselt selle valuga toimetama, aga pean endale ikkagi meelde jätma, et ma ei unustaks sellest arstile rääkida. Seni olen unustanud, sest arsti näen hommikuti ja siis pole ma veel süüa jõudnud. See tähendab, et ka kõhuvalud pole meeles.

Täna on terve päeva esimese poole mind piinanud vastik rinnaku- ja seljavalu. See keha läbistav odaga torkamise valu on üle kuude jälle tagasi. See hakkas pihta pärast hommikusööki. Ehk, nüüd ma kahetsen, et sõin midagi. Mida ma siis sõin? Röstisaia paprikatoorjuustu ja kalkunisingiga, ühe apelsini, imepisikese tüku Maru sünnipäevast alles jäänud tordist ja suure tassi teed.

Kõht on muidugi sellest kõigest ikka veel nii täis, et ei teagi, kas ülejäänud päeva midagi söön.

ENG

It was exactly that sentence in the headline that one citizen wrote about me on social media, who… ah, you know what, I won’t sink to that level and start bad-mouthing another person. It simply amazes me how vulgar (for lack of a better polite word) a person can be. Everyone lives their life exactly as they know how. I, for example, have lived my whole life believing that if I see someone weaker being treated unfairly, I need to help.

For that reason, even as a tiny little girl, I used to drag abandoned kittens and puppies home. It hurt me then, and it still hurts me now, to see injustice win. For the same reason, I once stood up for a classmate in elementary school, and what happened? I became the target of bullying myself.

My mother, a wise woman, has always said and asked, “Do you really have to help everyone who is in trouble?” I don’t know. I guess I do, because it makes me sad to stand by and watch screaming injustice.

Unfair things have happened to all of us in life. For me, the greatest injustice has been cancer. And although it is all still somewhat fresh, day by day I am learning to navigate this whirlwind better and better.

I’m starting to understand the pains that hit my body, what causes them, how to connect certain discomforts with the amount of food or drink I consume. One thing is still a bit messy – my strength is returning, but I still can’t quite force myself to hit the brakes at exactly the right moment.

The tricky thing about strength reserves is that sometimes they run out very suddenly. I can be putting clean, dried clothes into the right drawers and within a second the task becomes completely exhausting.

Lately, my legs have felt very heavy. When walking, especially up the stairs, it feels like kettlebells are tied to my ankles. Some evenings my body is so worn out from the day that turning from one side to the other in bed feels nearly impossible.

Oh, I’m trying here with all my might to write something that would make this post worth reading, but nothing comes. I would just like to rant, but I feel that wouldn’t be sensible either.

Speaking of karma, as mentioned in the headline, I have indeed sometimes sat and wondered what I did so wrong that life punished me with cancer. And is it really karma that brought me cancer? Maybe it’s simply a coincidence of bad things and a cancer-causing gene mutation that was hidden in my body.

And in order to keep my cancer under control, or keep it on a tight leash, I am doing the work. I have reassessed almost my entire life. I no longer want to communicate with toxic people. In fact, I have removed them from my life. I pay much more attention to what I put into my mouth. Yes, I would still like to take a bite of chocolate sometimes, and the doctor said that if I want to, I may occasionally do so.

Do you know what is basically the only thing I want to eat (though I can’t eat more than a couple of teaspoons at a time because my stomach starts to hurt)? Whipped cream. Yes, I want to eat whipped cream. Since I also want to eat a lot of fruit, whipped cream with fruit seems perfectly reasonable. When was the last time you just ate whipped cream on its own?

I did, for example, on Saturday. But my stomach started hurting quite quickly afterward. Yesterday I ate turkey, and boom, from the very first bite I felt the pain raging in my stomach like someone was twisting a knife. I’m slowly learning how to manage this pain, but I still have to remind myself not to forget to tell the doctor about it. So far I’ve forgotten, because I see the doctor in the mornings and by then I haven’t eaten yet. That means the stomach pains aren’t present, and therefore not on my mind.

Today, for the entire first half of the day, I’ve been tormented by nasty sternum and back pain. That spear-through-the-body stabbing pain is back again after months. It started after breakfast. So now I regret eating anything at all. What did I eat? Toast with pepper cream cheese and turkey ham, one orange, a tiny piece of leftover birthday cake from Kenneth’s party, and a large cup of tea.

My stomach is, of course, still so full from all of that that I don’t even know whether I’ll eat anything for the rest of the day.