Operatsioonist on möödunud rohkem kui kaks nädalat. Ma tundsin end vahepeal hulga paremini, kui nüüd. Sellel on selge juurpõhjus – mina oma tegutsemistega.

Mulle öeldi selgelt, et parema käega ei tohi ma mitte midagi tõsta, ei tohi mässata, ei tohi pikalt arvutis klõbistada. “Korraga võid arvutis olla 30-40 minutit ja siis võiksid vähemalt sama kaua, kui mitte rohkem, puhata,” oli arsti ja füsioterapeudi karm käsk. Pidin ja pean jätkuvalt paremat kätt patjade ja tugede abil hoidma kõrgemal. Pidin ja pean jätkuvalt palju puhkama ja puhkamise vahele tegema harjutusi.

Aga, mida teen mina? Ükspäev tegin süüa, võtan paremasse kätte kotte, potte, arvutit, raamatut, kallistan lapsi, teen muid asju. Üritan end oma võimete viimase piirini liigutada, et saaks mingid sammud täis, et saaks mingitki koormust, et saaks midagigi ise tehtud. Sest, noh, mul on peal haigus nimega “kehanegatiivsus ja kaaluhullus”.

Ja siis siin ma nüüd olen – paistes käega, valutav, punetava ja pisut põletikus kaenlaalusega, õnnetu, ikka veel selle ühe dreeniga ja pidevalt pahas tujus.

Tahaks pidevalt viisakalt ja leebelt kõige peale öelda: “Devour feculence!” Vähemalt on see viisakalt öeldud, mitte vulgaarselt tatti pritsides karjutud.

Aga, mis siis viga on peale selle, et mul vähk on? Väsimus on, valus on, tüdimus on, raske on, positiivset meeleolu pole. Kõik ajab närvi. Ma olen hommikul ärgates veel rohkem väsinud kui õhtul voodisse minnes. Miks? Sest ma saan magada ainult selili või vasaku külje peal, aga mu põhilised magamisasendid on kõhuli või paremal küljel. Puuduva rinna arm tuikab tulist valu, ja seda pidevalt. Kaenlaalune on katki, valus ja sügeleb. Dreeni plaaster ajab jubedalt sügelema. Kõik sügeleb, valutab, mis ajab närvi ja väsitab.

Lisaks on mul pidevalt meeletu söögiisu ja see tekitab süümekaid. Sest ma ju peaks sööma ainult mingit valku ja rohelist salatit, aga ma tahan süüa muud. Ja sealt edasi tuleb juba see vana tuntud kehanegatiivsus. Võeh, ma ei suuda ikka end peeglist vaadata.

Praegu seda postitust kirjutades on näiteks parema käe õlavarre tagumine külg valus ja iga riideeseme puudutus ajab külmavärinad peale. Mastektoomia arm kipitab. Kurk on natuke valus. Vot, nii vastik on.

Öösel ja päeval ringi liikudes on vahepeal nii raske, et ma tahaks kõva häälega karjuda. Mul on tekkinud mingi vastik parema põlve valu, mis vahepeal eriti trepist liikudes annab korralikult tunda. Ma ei tea, kas see on halb või väga halb.

Okei, tegelikult on vahepeal ka hea tuju olnud. Reedel käisid Arvi ja Sirli külas ja laupäeval käisime pundiga Tommy Cashi kontserdil. Jah, ehk tõesti oli mu jaoks natuke liiga vara kuskile kontserdile minna, aga mul oli rulaator kaasas, et saaksin vajadusel istuda.

Eelmine nädal oli ka muudel põhjustel raske. Mul tuli iga päev Lissabonis haiglas käia. Mõnel päeval oli mitme erineva spetsialisti vastuvõtt. See kõik nägi välja nagi täis töönädal, sest mõni päev venis minust mitte olenenud põhjustel sama pikaks kui üks korralik tööpäev.

Näiteks, see oli vist neljapäeval, pidime olema haiglas kell 14:30, aga jõudsime kohale oluliselt varem. Istusime, ootasime, kui õigel hetkel ilmusid kuskilt kohale mingid medõed, kes teatasid, et mu kirurg on veel operatsioonil, mistõttu lükkub mu vastuvõtt kella 16:00 peale. Okei, läksime siis emaga kõrvalasuvasse kaubanduskeskusesse sööma. Jõudsime haiglasse tagasi enne nelja ja ootasime.

Ootasime, ootasime, ootasime. Ma olin lõpuks väga väsinud ja närvis, kui tublisti pärast kella viite ilmus meie juurde mingi töötaja, kes küsis, mis mu nimi on ja keda ma ootan. Torisesin vastu, et olen Hetlin ja ootan doktor Rodrigo vastuvõttu. Tädi kadus kuskile, kuid tuli minut hiljem tagasi, et kutsuda mind endaga kaasa. Läksime onko osakonda sisse, kus mind juhatati mingisse ruumi.

Seal oli medõde, tema abiline ja varsti ilmus kabinetti ka mingi teine arst. Ta küll tutvustas end ja märkis, et on rõõm minuga taaskohtuda, sest ta oli ka minu operatsioonil, aga mul ei jäänud tema nimi meelde. Viisakuste vahetamise asemel ütlesin talle hoopis: “Mina teid ei mäleta.”

No ja siis ütles dooktor, et dreeni välja ei võeta. Ma tegelikult aimasin seda ette, kuna kodus kirja pandud igapäevane vedeliku hulk oli liiga kõrge, aga see väljaütlemine lihtsalt mõjus nii masendavalt, et ma hakkasin lahinal nutma. “Ma olen väsinud ja ei jaksa enam,” plädisesin arstile.

Jah, ma olen tema selgitusega nõus, et parem on dreeni sees hoida, kui välja võtta ja siis käia haiglas iga paari päeva tagant süstla ja nõelaga kehast seda vedelikku välja imemas, aga lihtsalt ma olin ja olen sellest platsist pudelist kotikesest, mida ma koguaeg endaga kaasas kannan, nii väsinud ja tüdinud.

Nüüd teisipäeval lähen uuesti arsti juurde lootuses, et nad võtavad dreeni välja. Aga tõele au andes, mu lootus on üsna kasin, kuna igapäevaselt tuleb ikka üle 50 ml vedelikku, aga selleks, et dreen ära võtta peab seda olema vähemalt kolmel päeval 24 tunni jooksul alla 30 ml. Vot siis. Tundub, et ma saan teisipäeval jälle peatäie nutta ja end haletseda, sest ma tõesti ei jaksa enam.

ENG

More than two weeks have passed since the surgery. For a while I felt much better than I do now. And there is a very clear root cause for that — my own actions.

I was clearly told that I must not lift anything with my right arm, must not fuss around, and must not type on the computer for long. “You can be on the computer for 30–40 minutes at a time, and then you should rest for at least the same amount of time, if not more,” was the strict order from my doctor and physiotherapist. I had to, and still have to, keep my right arm elevated on pillows and supports. I had to, and still have to, rest a lot, and do exercises in between resting.

But what do I do? One day I cook, I take bags, pots, my laptop, my book, I hug the kids, I do other things with my right hand. I try to push myself to my limits so I can get some steps in, get some sort of workload, get something done on my own. Because, well, I suffer from this illness called “body-negativity and weight-obsession.”

And so here I am now with a swollen arm, pain, a red and slightly inflamed armpit, miserable, still stuck with one drain, and constantly in a foul mood.

I constantly feel like politely and gently saying: “Devour feculence!” At least it’s a polite way of expressing it, not the vulgar, spit-flying version.

But what’s wrong with me, besides having cancer? I’m tired, I’m in pain, I’m fed up, everything is heavy, I have no positive mood. Everything irritates me. I wake up in the morning even more tired than when I went to bed. Why? Because I can only sleep on my back or left side, whereas my main sleeping positions are on my stomach or right side. The scar of the missing breast throbs with burning pain, constantly. My armpit is raw, painful, and itchy. The drain dressing itches horribly. Everything itches, everything hurts, which drives me crazy and exhausts me.

On top of that, I have a constant, insane appetite and that gives me guilt. Because I should be eating only protein and a green salad, but I want to eat other things. And that leads back to the old familiar body-negativity. Ugh, I still can’t bear looking at myself in the mirror.

Right now, as I write this post, the back side of my right upper arm is hurting, and even the touch of clothing gives me chills. The mastectomy scar stings. My throat hurts a little. That’s how nasty it is.

At times, moving around day or night is so hard that I feel like screaming out loud. I’ve developed this awful pain in my right knee that sometimes hurts badly, especially when going up or down stairs. I don’t know whether that’s just bad or very bad.

Okay, to be fair, I have had some good moments too. On Friday, Arvi and Sirli visited, and on Saturday we went with a group to Tommy Cash’s concert. Yes, maybe it really was a bit too early for me to go to a concert, but I had my rollator with me so I could sit whenever needed.

Last week was also difficult for other reasons. I had to go to the hospital in Lisbon every single day. On some days, I had appointments with several different specialists. It all looked like a full workweek because some days stretched as long as a proper workday for reasons beyond my control.

For example, I think it was on Thursday: we were supposed to be at the hospital at 14:30 but arrived much earlier. We sat and waited, until eventually some nurses showed up and told us that my surgeon was still in surgery, so my appointment would be postponed to 16:00. Okay, so we went with Mom to the shopping mall next door to eat. We came back before four and waited.

We waited, waited, waited. I was eventually very tired and irritated, when sometime after five someone came over asking my name and whom I was waiting for. I snapped that I’m Hetlin and I’m waiting for Dr. Rodrigo. The lady disappeared somewhere but came back a minute later to call me in. We entered the oncology department, where they led me into a room.

There was a nurse, her assistant, and soon another doctor came in. He introduced himself and said he was happy to see me again because he had also been present at my surgery, but I didn’t remember his name. Instead of exchanging pleasantries, I simply said: “I don’t remember you.”

And then the doctor said that the drain would not be removed. I actually suspected that already, because the daily fluid amount I had written down at home was too high, but hearing it said out loud just hit so hard that I burst into tears. “I’m tired and I can’t anymore,” I rambled at the doctor.

Yes, I agree with his explanation that it’s better to keep the drain in than take it out and then come to the hospital every couple of days to have the fluid syringe-aspirated. But I’m just so tired and fed up with this little bottle and bag that I have to carry around with me all the time.

Now on Tuesday I’m going to the doctor again, hoping they will remove the drain. But to be honest, my hope is pretty slim because the daily fluid amount is still over 50 ml, and to remove the drain, it must be under 30 ml for at least three days in a row. So that’s that. Looks like on Tuesday I’ll cry another bucketful and pity myself, because I truly can’t take it anymore.