14. aprill 2025 pööras minu elus ette lehekülg, mille sarnast ma ei osanud oodata. Eelmise aasta 14. aprillil astusin sisse mammograafia kabinetti siira naiivsusega arvates, et minul ei ole midagi hullu viga. Kui naiivselt rumal oli seda arvata. Tund hiljem olin šokis, kui arst teatas, et kohe on vaja teha ka biopsia.

Ma teen ikka veel vigu. Osa minust arvab ikka veel, et olen puutumatu, et mina olen kõikvõimas – sest vaadake, mis pasast ma läbi roomasin ja võitjana (vähemalt praegu) välja tulin. Jah, ma arvan siiamaani, et ma olen tegelikult võitmatu. See on umbes samasugune suhtumine nagu mu 90aastasel vanaemal, kes arvab samuti, et on võitmatu.

Täna oma juuksuri Ameliaga jutustades ütles ta ühel hetkel mind kuulates: “Sa oled ka üks neist erilistest inimestest!” Jah, olen! Teen nimelt ühte kodutööd, kus pean A-st Z-ni iga tähe juurde kirjutama ühe (hea) omaduse enda kohta. Ma olen muidugi sellega natuke jännis, et ses suhtes võite vabalt aidata. Võta üks täht ja ütle selle algustähega minu kohta midagi (head), mis mind iseloomustab.

Mis aasta see on olnud. Justkui selle tähistamiseks algas meie tänane hommik kiirabi kutsumisega. Mitte minule. Meie kallis Maru kukkus hommikul vannitoas kokku. Ma kuulsin seda kolksu ülakorrusele, aga ei reageerinud. Rumalalt mõtlesin, et ehk tal lihtsalt kukkus toas midagi. Viis minutit hiljem oli ta aga oma ukseni jõudnud ja kutsus Davidit appi, kes uuesti minestanud Maru voodisse tiris. Terve vannituba, Maru toa uks ja voodi olid verd täis. Maru enam-vähem toibudes šokis. Mu esimene reaktsioon oli helistada kiirabisse. Palusin Davidil oma telefoni tuua ja kutsusime abi.

Pärastlõunal sai Maru haiglast koju. Nüüd on ta järgmised 48 tundi kodusel jälgimisel. Ma palun kõiki vägesid, kõiki võime, et mu lapsega rohkem midagi sellist ei juhtuks.

ENG

April 14, 2025 turned a page in my life I never could have expected. On April 14 last year, I walked into a mammography appointment with sincere naivety, believing that there was nothing seriously wrong with me. How naively foolish that was. An hour later, I was in shock when the doctor said a biopsy needed to be done immediately.

I still make mistakes. Part of me still believes I am untouchable, that I am all-powerful, because look at the hell I crawled through and came out of as a winner (at least for now). Yes, I still think that I am, in fact, invincible. It’s a bit like my 90-year-old grandmother, who also believes she is invincible.

Today, while chatting with my hairdresser Amelia, she suddenly said while listening to me: “You’re one of those special people!” Yes, I am! I’m currently doing an assignment where I have to write one (good) quality about myself for every letter from A to Z. I’m a bit stuck with it, so feel free to help. Pick a letter and tell me something (good) about me that starts with it, something that describes me.

What a year this has been. As if to mark it, our morning started with calling an ambulance. Not for me. Our dear Kenneth collapsed in the bathroom this morning. I heard the thud upstairs but didn’t react. Foolishly, I thought maybe something had just fallen in his room. Five minutes later, he had made it to her door and called David for help, and then fainted again. David carried her to the bed. The entire bathroom, Kenneth’s door, and the bed were covered in blood. Kenneth, semi-conscious, was in shock. My first reaction was to call an ambulance. I asked David to bring me my phone and we called for help.

By the afternoon, Kenneth was back home from the hospital. He is now under observation at home for the next 48 hours. I am asking every force, every power out there – please don’t let anything like this happen to my baby again.