Ma vihkan kõhukinnisust. Kardan seda. Võiks öelda, et kardan seda paaniliselt. Alles nädal tagasi nutsin vetsus lahinal, kui üritasin kõhukinnisusest vabaneda ja nüüd istun sama probleemi otsas. Kõht on jälle neljandat, või isegi viiendat päeva kinni.

Süüa tahaks ainult apelsini või midagi värsket. Joon võimalikult palju ja lihtsalt istun oma suures hirmus nagu mingis jaburas kookonis.

Nägin esmaspäeva hommikul oma onkoloogi ka, kui käisin haiglas kolme opieelset protseduuri tegemas. Võeti verd, tehti EKG ja rindkere röntgen. Teisipäeval saan kodus puhata, kolmapäeval on ainult psühholoog. Neljapäeval ootab ees pikk päev Luzi Lissaboni haiglas. Seal on mul operatsioonieelne konsultatsioon opiõega ja anestesioloogi konsultatsioon. Eks need ole üsna rutiinsed, aga vajalikud konsultatsioonid.

Järgmisel nädalal on mul iga päev haiglasse asja. Neljapäeval ootab ees operatsioon. Praegu mul pole veel mingit tunnet seoses sellega. Pigem pabistan uuesti tekkinud kõhukinnisuse pärast. Ma ei teagi mitmes kord see juba on.

Ma annaks praegu väga palju, et sellest valutult vabaneda. Kuna muud valud ja see ülimalt halb tunne hakkavad meelest minema, siis praegu tundub, et kõige tüütum ja vastikum keemiaravi ja immunoteraapia kõrvalnäht ongi kõhukinnisus. See on iga korraga läinud järjest valulikumaks ja pikemaajalisemaks.

Heh, kummaline fakt ka vahele: esmaspäeva hommikul hambaid pestes ja end peeglist vaadates avastasin, et mul on alles jäänud kolm ripsmekarva ja kaks kulmukarva. Mõni päev tagasi oli veel neli kulmukarva, aga esmaspäevaks on alles kaks.

Esmaspäeva õhtuks oli väga häirivaks muutunud kannaalune “muhk”. Mul on tekkinud sinna mingi kõndimist pisut häirivaks muutev asi. Ma ei oskagi öelda, mis see on, aga kõndides tundub nagu oleks sokk jalas kortsus või jalatsi sees midagi. Mis see on, seda ma ei tea. Esmaspäeval oma onkoloogi nähes, unustasin seda mainida. Mul oli palju suurem mure – kõhukinnisus.

Sellest kõige suuremast murest sain lõpuks teisipäeva hommikul lahti. Aga sellele eelnes mitu päeva lahtistite ja soolepehmendite neelamist ning oma tagumiku Microlaxiga hirmutamist. Muide, kes ei tea, siis kõhu panevad kinni näiteks porgand, riis ja banaan. Nende kolme asja söömine on mul nüüd keelatud. Lisaks muidugi ka magus, mida ma ei suuda niikuinii süüa, sest suhkur ajab mind öökima. Samuti on menüüst välja visatud mõned ravimid ja valuvaigistid, mis aitavad kõhukinnisusele kaasa.

Ja nii ma istun jälle selle sama lolli dilemma ees: mida süüa? Mis on see, mis mul südant pahaks ei tee. Eile mõtlesin, et äkki lihtne praekartul võiks sobida. No ei…. sõin vägisi, aga absoluutselt ei maitsenud. Täna hommikul lootsin, et kohvi kõrvale üks munavõiga leib võiks ju hea maitseda. Lihtsalt surusin selle endale sisse, sest midagi peab sööma.

Täna ma ei taha isegi apelsini või mangot, õunast rääkimata. Äkki oleks ainus asi, mida võiks kuidagi süüa heeringas, peet, hapukoor, muna, keedukartul…. ehk mingi rosolje moodi asi. Aga ma ei ole väga kindel, et ma sedagi üle ühe ampsu tahan süüa. Võtsin õunast kaks ampsu, oeh, nüüd läks süda pahaks.

Korraks tuli neid ridu kirjutades hernesupi isu. Mõnus paks vastlapäevane hernesupp.

Teisipäev on kuidagi viletsam jälle. Keha väriseb, külm on, õues sajab vihma ja no mul ei ole mingisugust tuju. Ma ei taha täna isegi rääkida kellegagi. Tahaks end sooja teki sisse peita ja lihtsalt olla. Oodata, lugeda, rohtu võtta, vaikida ja olla.

Mul on kõrini sellest pidevast meeletust väsimusest ja kehvast enesetundest.

ENG

I hate constipation. I’m terrified of it. You could say it’s giving me anxiety. Just a week ago, I was crying loudly in the bathroom trying to get rid of it, and now I’m sitting here with the same problem again. My bowels haven’t moved for the fourth, or maybe even fifth day.

All I want is an orange or something fresh to eat. I’m drinking as much as I can and just sitting here in my big fear like I’m wrapped in some ridiculous cocoon.

On Monday morning, I saw my oncologist when I went to the hospital for three pre-op procedures. They took blood, did an EKG and a chest X-ray. Tuesday I can rest at home, Wednesday is only my psychologist. Thursday will be a long day at Luz Lisbon hospital: pre-op consultation with the surgical nurse and consultation with the anesthesiologist. These are all quite routine, but necessary appointments.

Next week I’ll have to go to the hospital every single day. Thursday is surgery day. At the moment, I don’t really feel anything about that yet. I’m more nervous about the constipation that has come back again. I don’t even know which number round this is anymore.

I would give so much right now to get rid of it without pain. Since the other pains and that extremely horrible feeling are starting to fade away from my memory, right now constipation feels like the most annoying and disgusting side effect of chemo and immunotherapy. Each time it has become more painful and longer-lasting.

Heh, a weird fact to throw in: on Monday morning, while brushing my teeth and looking in the mirror, I realized I have exactly three eyelashes left and two eyebrow hairs. A few days ago there were still four eyebrow hairs, but by Monday there were only two left.

By Monday evening, that “bump” under my heel had become very irritating. Something has appeared there that makes walking slightly uncomfortable. I can’t even describe what it is exactly, but when I walk it feels like the sock is wrinkled under my foot or something is stuck inside my shoe. I don’t know what it is. When I saw my oncologist on Monday, I forgot to mention it because I had a much bigger concern: constipation.

I finally got rid of that biggest problem on Tuesday morning. But before that it took several days of swallowing laxatives and stool softeners and scaring my butt with Microlax. By the way, if anyone doesn’t know carrots, rice and bananas cause constipation. Those three foods are now banned for me. And of course sweets too, but I can’t eat sugar anyway, because it makes me gag. Some medications and painkillers have also been removed from my menu because they contribute to constipation.

And now I’m stuck with the same stupid dilemma again: what to eat? What won’t make me nauseous? Yesterday I thought maybe some simple fried potatoes would work. Nope… I forced them down but they tasted absolutely awful. This morning, I hoped a slice of bread with egg butter might taste okay with my coffee. I just shoved it in because I have to eat something.

Today, I don’t even want oranges or mango, let alone apples. Maybe the only thing I could possibly eat would be herring, beetroot, sour cream, egg, boiled potato… something like a beet-herring salad. But I’m not sure I’d manage more than one bite. I took two bites of an apple, ugh, now I’m nauseous again.

For a moment while writing this, I got a craving for pea soup. Thick, proper Estonian pea soup.

Tuesday somehow feels worse again. My body is shaking, I’m cold, it’s raining outside and I have absolutely no mood for anything. I don’t want to talk to anyone today. I just want to hide under a warm blanket and simply be. Wait, read, take meds, stay quiet and be.

I’m so fed up with this constant exhaustion and feeling awful.