Nüüd, kui operatsioonist on nädal möödunud, on vist paslik võtta see aeg ka kenasti paari sõnaga kokku. Noh, ütleme nii, et ma ootasin hullemat, kui see on.

Nädal tagasi, 13. novembril, neljapäeva hommikul olin haiglas kell seitse kohal nagu viis kopikat. Söömata-joomata ja ruumis olijatest kõige suuremas elevuses tegelane. See ootusärevus ja õnn minus lihtsalt pulbitses ja tahtis välja saada. Ma ootasin, et see haige tiss, kus vähk elas, lihtsalt välja võetaks koos nende haigete lümfidega. Seda ikka selleks, et ma saaksin edasi minna terve(ma)na ja vabana. See ootusärevus oli lihtsalt nii võimas ja ülevoolav.

Ma naersin, tegin nalja. Seda kõike kuni hetkeni, mil anesteesia sai minust võimust ja ma suikusin operatsiooniunne. Enne seda nägin mitut medõde, medvenda, anestesioloogi, oma kirurgi, veel mingeid tegelasi. See kõik oli nii põnev. Ühest voodist teise tõstmine, järgmisest voodist operatsioonilauale ronimine.

Ja siis ütles anestesioloog: “Kuna sul lõigatakse ka lümfe, siis me teeme sulle ka selga veel lisaks tuimestuse, kuna lümfide eemaldamine on väga valus.”

“Te võite igasuguseid asju teha, aga täpsel niikaua, kuni ma magan,” teatasin tähtsalt.

“Noh, ega ma mõtlesin ka, et teen seda sulle siis, kui sa juba magad. Aga kui sa just väga tahad, siis võime seda ka ärkvelolles teha,” muigas anestesioloog.

Saades aimu tema huumorist naljatlesin vastu, et minu puhul võib minuga kõike teha kuniks ma magan ja ööd ega mütsi ümber toimuvast ei taipa.

Leppisime kokku, et täna toimub operatsioon ja kõrvaltegevused anesteesiauimas. Mõeldud – tehtud. Lobisesin hoolega ja üritasin aru saada, mis hetkel ma uimasemaks hakkan muutuma, kuni järgmisel hetkel ütles keegi mesimagusalt: “On aeg ärgata! Tere, hommikust!”

Uh, ma ehmatasin korralikult. Oodake, kuidas ma nüüd aru ei saanud, et narkoosiuni hakkab tulema. Juba oligi kõik läbi. Operatsioon ise kestis tund ja seitse minutit. Kust ma seda nii täpselt tean? Panime nimelt hommikul sisse registreerides kontaktisikuks Helini ja nii siis jõudsidki teavitused tema telefonile nii operatsiooni algamisest kui ka lõppemisest.

Sain paar tundi mõnusalt ärkamisruumis, mis oli suurem ühisruum, toibuda. Mäletan ainult seda, et kohutav uni oli. Oleks tahtnud ainult magada, aga need öeldud sõnad, et ma pean ärkama, segasid pidevalt uinumist. Nii ma siis veetsin seal tunde olles kuskil unemaailma ja ärkveloleku vahel.

Palatisse jõudes avastasin, et mul on mingid voolikud küljes, mis jooksutavad mu kehast vedelikku välja. Kaks dreeni, millest üks suunab vedelikku välja rinna juurest ja teine lümfide juurest, on mu küljes veel ka kirjutamise hetkel. Julgen öelda, et üsna ebamugav on nende kotikeste ja balloonidega ringi toimetada.

Sellest, kui hullult dreene kehas kaitsva plaastri ääres olev nahk sügeleb ja kuidas ma olen selle naha juba puruks kratsinud, ma ei hakka rääkimagi. Palusin esmaspäeval sidumas käies seda mind tohterdanud medvennal plaastri ääres olev nahk üle vaadata ja võimalusel plaastrit vahetada, aga ta ei teinud seda. Ütles, et seda ei tohi ta teha ja et plaaster on mingi spetsiaalse antibakteriaalse vahendiga koos, mistõttu see on seal kuni arst otsustab.

Ma nüüd loodan, et minu kirurg, doktor Rodrigo otsustab reedel, et võtame need dreenid välja ja sellega koos kaob ka plaaster. Muide, käisin kolmapäeval juba esimeses lümfimassaažis. See oli hea, aga pärast seda valutab käsi, kaenlaalune ja ka rinnal olev arm. Juu see peabki nii olema. Magu füsioterapeut ütles, siis lüpsis ta lümfid ja muud kohad tööle, et vedelikku veel rohkem välja tuleks.

Tundub, et tema eilne mudimine töötas, sest mõlemast august on vedelikku tulnud praegu 24 tunniga rohkem, kui eelmisel kahel päeval. Ema ütles, et see on hea, et vedelik välja tuleb. Ja ma olen temaga nõus.

Ahjaa, et kuidas siis ka operatsioon läks? Üle ootuste hästi, kui tsiteerida doktor Rodrigot. Ta jäi väga rahule ja ütles, et operatsioon läks hästi ka seetõttu, et vähk oli palju taandunud. Ära võeti haige rind ja metastaasidega lümf(id). Mul endal on küll tunne nagu oleksin nüüd terve nagu purikas, aga elame ja näeme. Laborisse saadetud koetükkidest tehtavate analüüside vastused tulevad paari nädala jooksul, seega vara on veel rõõmustada. Aga, minu sisetunne ütleb, et nüüd läheb kõik väga hästi.

Jah, mind ootab veel ees pool aastat aktiivset järelravi, aga see on köömes võrreldes sellega, mida ma läbi olen teinud. Ma mõtlen ausalt, et ma ei tahaks sellist kogemust mitte kellelegi. Isegi mitte oma halvimale vaenlasele, kuigi mul ei ole vist ühtegi vaenlast. Ja kui ka on, siis mind see ei huvita.

Ma kavatsen oma elu elada uue hingamisega, kuhu ei mahu draamad, vihkamine ja nõme käitumine. Kõik, mis mind ärritab, lükkan endast eemale. Väärtustan igat päeva, mis mulle antud on, sest kui sulle ikkagi öeldakse “Sa oleksid võinud ära surra”, siis paneb see elule teisiti vaatama.

Järgmisel korral kirjutan rohkem meditsiinilist juttu ka, mis on opertasiooni ja minu haigusega seotud. Aitäh, kõigile, kes on mind toetanud, kaasa elanud, olemas olnud. Ahjaa, kui kedagi huvitab, ja ma tean, et mitmeid huvitab, siis operatsiooni omaosalustasu oli 600 eurot. Jätkuva järelravi omaosalus on 500 eurot kord iga 3 nädala tagant ja see kestab kokku pool aastat. Lisaks lisandub siia kolm korda nädalas füsioteraapia, kus on omaosalus 7.50. Ma olen tõeliselt õnnelik, et see omaosalus on nii väike. Päriselt ka, nagu ema ütles, siis Eestis ei pääse selle summaga registratuurigi.

Ja üks tore uudis on veel – mul on hakanud juuksed, kulmud ja ripsmed kasvama. Jee!

ENG

Now that a week has passed since the surgery, it’s probably a good time to sum it all up in a few words. Well, let’s just say I expected it to be worse than it was.

A week ago, on Thursday morning, November 13th, I was at the hospital at seven sharp, just like a good little soldier. With no food or drink in me and definitely the most excited person in the room. That anticipation and joy bubbling inside me just wanted to burst out. I was waiting for that sick breast where the cancer lived to be removed, along with those diseased lymph nodes. All so that I could move forward feeling healthy(-er) and free. The anticipation was so strong and overwhelming.

I laughed, I joked. All of that lasted until the moment anesthesia took over me and I drifted into surgical sleep. Before that I met several nurses, a male nurse, the anesthesiologist, my surgeon, and some other people. It was all so fascinating. Being moved from one bed to another, climbing from the next bed onto the operating table.

Then the anesthesiologist said: “Since you’re also having lymph nodes removed, we’ll give you an additional numbing injection in your back, because lymph node removal is very painful.”

“You can do whatever you want, as long as I’m asleep,” I declared proudly.

“Well, I was planning to do it when you’re already asleep. But if you really want, we can do it while you’re awake,” the anesthesiologist smirked.

Understanding his sense of humor, I joked back that with me, you can do anything as long as I’m asleep and have no clue what’s going on around me.

We agreed that today the surgery and all the extra procedures would happen while I was under anesthesia. Said and done. I chatted away, trying to figure out the moment when I would start feeling drowsy, until someone suddenly said in a honey-sweet voice: “It’s time to wake up! Good morning!”

Ugh, I got so startled. Wait, how did I not notice that the anesthesia was kicking in? And just like that, everything was over. The surgery itself lasted an hour and seven minutes. How do I know that so precisely? Because when I checked in that morning, I listed Helin as my contact person, and all notifications about the start and end of the surgery went to her phone.

I spent a couple of comfortable hours in the recovery room, an open, shared room, just coming to. I only remember being terribly sleepy. I just wanted to sleep, but those words telling me I had to wake up kept interrupting. So I spent hours drifting somewhere between sleep and wakefulness.

When I got to the ward, I discovered I had some tubes attached to me, draining fluid from my body. Two drains, one removing fluid from the breast area and the other from the lymph node area, are still attached to me even as I write this. I dare say it’s pretty uncomfortable to move around with these little bags and bulbs.

I won’t even start talking about how terribly the skin around the protective dressing itches, or how I’ve scratched the skin raw. On Monday, when I went in to have the dressing checked, I asked the male nurse caring for me to look at the skin around the dressing and to change it if possible, but he didn’t. He said he wasn’t allowed to, and that the dressing contains some special antibacterial agent and needs to stay on until the doctor decides otherwise.

I really hope my surgeon, Dr. Rodrigo, decides on Friday that it’s time to remove the drains, and with them the dressing too. By the way, on Wednesday I already had my first lymphatic massage. It felt good, but afterwards my arm, armpit and the scar on my chest were sore. I guess that’s how it’s supposed to be. The physiotherapist said she was basically “milking” the lymphs and activating other areas to help drain more fluid.

It seems her work yesterday helped, because more fluid has come out from both drains in the last 24 hours than in the previous two days. My mom said it’s good that the fluid is coming out. And I agree.

Oh right, how did the surgery go? Much better than expected, to quote Dr. Rodrigo. He was very pleased and said the surgery went well also because the cancer had shrunk so much. The diseased breast and the metastatic lymph node(s) were removed. I personally feel like I’m now healthy as can be, but time will tell. The results of the tissue analysis from the lab will come in a couple of weeks, so it’s too early to celebrate. But my gut feeling tells me that everything is going to go really well now.

Yes, I still have six months of active follow-up treatment ahead, but that’s nothing compared to what I’ve been through. Honestly, I wouldn’t wish this experience on anyone. Not even my worst enemy, though I don’t think I have any enemies. And if I do, I don’t care.

I plan to live my life with a new breath of air, one that has no room for drama, hatred or nasty behavior. Anything that irritates me, I’ll push away. I value every day I’ve been given, because when you’re told “You could have died,” it changes the way you see life.

Next time I’ll write more medical details too about the operation and my illness. Thank you to everyone who has supported me, followed me, been there for me. Oh, and if anyone is curious, and I know many are, the surgery co-payment was 600 euros. Ongoing follow-up treatment costs 500 euros every three weeks, for a total of six months. Plus physiotherapy three times a week, with a co-payment of 7.50. I’m genuinely happy that the co-payment is so small. Really, as my mom said, in Estonia you couldn’t even get to the registration desk for that amount.

And one more lovely piece of news, my hair, brows and lashes have started growing back. Yay!