Ma tunnen seda haiguse raskust, tunnen seda haiguse nõrkust, tunnen jõuetust ja tunnen ka vahepeal seda, kuidas ligi hiilivad mõtted, mida meist keegi ei ole enamasti valmis mõtlema. Millal saabub surm? Aga veel suurem ja kõige olulisem küsimus on minu jaoks, millal tuleb täielik tervenemine? Sest see on see, mida ma tegelikult ootan. Millal saab…
Category: IBS
Poes käimine kui Everesti vallutamine / Going to the store is like climbing Everest
Inimesed kipuvad mind ikka vaatama. Eks see on ju normaalne ja olgem ausad, me kõik vaatame kedagi, kes näeb välja natuke teistmoodi. Mõnikord me imetleme neid inimesi, mõnikord vaatame neid haletsusega, mõnikord kurbusega, mõnikord austusega, mõnikord – mõnikord tuleb aga ette olukordi, kus sind vaadatakse toore põlgusega. Minuga juhtus nii laupäeval. Tegime emaga poes tuiamise…
“… aga kui sa käid palju haiglas, siis sa ei sure ära”
See pahalane minu kehas ei puuduta ainult mind. See puudutab mu lapsi, mu abikaasat, mu ema, kõiki mu lähedasi. Üks asi on see, kuidas mina sellega elan, teine asi on see, kuidas mu lähedased sellega toime tulevad või mida nad tunnevad. Küsisin, mida nemad arvavad. “Ma vihkan ennast praegu. Ma vihkan seda koletist, kes mulle…
Kui väsinud ja läbi ma tegelikult olen ehk mu tavaline päev / How tired and worn out I really am. My typical day
Kui küsida mu käest, kui väsinud ma keemiasessioonide vahel olen, siis iga korraga väsin aina rohkem ja taastumine on üha keerulisem. Iga vähihaige jaoks on kogemus erinev. Tean näiteks naist, kes saab/sai oluliselt vähem keemiaravi kui mina ja jaksas kolm korda nädalas jooksmas käia. Kui hädise käpardina ma end tunnen, et ei jaksa olla sama…
Tundub, et ma ajasin sassi, mitu keemiat mul on juba olnud
Täna oli tegelikult järjekorras 11. keemia. Eks ma eelmisel korral soovisin nii väga, et läheksin juba kahe nädala suuruse vahe peale, aga rumal mina. Üks kord on veel. Aga see viimane selle raundi keemia on 18. augustil, seega saan mõne väga vajaliku päeva pisut rohkem taastuda. Ja seda taastumist on mul väga vaja, sest keha…
Rinnavähist jagu saamine oleks kõige vapram tegu, mida ma kunagi teen / Surviving breast cancer would be the bravest thing I’ll ever do
Ma vajusin pühapäeva õhtul unne vist juba enne kella üheksat õhtul. Ootasin tegelikult terve päeva, et saaks juba üksinda voodisse, vaikusesse ja magada. Proovisin vaadata “X-faile”, proovisin vaadata “Final Destinationi” viimast filmi. Proovisin lugeda. Aga mitte miski ei sobinud. Tahtsin lihtsalt vaikuses pikutada ja magada. See viimane keemia on mu kehale mõjunud nii laastavalt, et…
Kus on, sinna tuleb ikka juurde. Diagnoose siis / Where there’s one, more will come. More diagnoses, then
Teate küll seda ütlemist, et õun päevas hoiab arsti eemal. Phäh, ütlen ma. Viimasel ajal olen enamus päevadel söönus ära lausa kaks õuna, aga arstid tiirlevad ikka mu ümber nagu parv mõõkvaalasid ühel hädisel pingviinil. Reedel, kui ma keemiaravi sain, siis potsatas telefonis olevasse haigla äppi teade: “Teie uuringu tulemused on kohal.” Tegis siis äpi…
11. keemia tehtud: miks keegi ei hoiatanud, et iga korraga läheb kõik ainult raskemaks?
Õigus küll, arst hoiatas. Seega, mida ma vingun. Mõtlesin alguses, et panen kõik kohe reede õhtul kirja, et oleks värskelt meeles. Võtsin just rohud sisse, ka iiveldusevastased, sest ikka veel on süda paha. Aga, mõtlesin, et paneks juba reede õhtul kirja, oleks värskelt meeles see, kuidas ma juba õhtu enne mõtlesin, mida ilusat sel korral…
Pool keemiat tehtud. “Nüüd läheb veel raskemaks” / Halfwaythrough chemo.”Now it’s going to get even harder.”
Kolmapäevane keemia oli raske. Väga raske. Ma olin minnes väsinud, kuigi ma magan järjest rohkem. Magan enamasti terved ööd. Kui ärkan, siis vaid korraks, komberdan läbi udu vetsu, tulen tagasi ja magan edasi. Mõnikord jään potil istudes magama ja ärkan mingi aeg hiljem ehmatusega. Magasin öö enne keemiat ilma ärkamata. Mäletan vaid seda, et õhtul…
Koht, kus aeg peatub ja isegi mu harvaesinev rinnavähk puhkab / A place where time stands still, and even my rare breast cancer takes a rest
Käisime nädalavahetusel Alcochetes puhkamas. Farmis, kus on hobused. Farmis, mille lähedal on looduskaitseala, kus pesitsevad flamingod ja kümned teised linnud. Farmis, mida ümbritseb rahu ja vaikus. Teate, kui hoitud ja armastatud ma seal olin. Oma pere poolt ja farmi omanike poolt. Pereema Emma, kes farmis majandab, on ise kümme aastat tagasi samuti kolmiknegatiivse rinnavähiga maadelnud….
Imedemaa/Wonderland 