Kui küsida mu käest, kui väsinud ma keemiasessioonide vahel olen, siis iga korraga väsin aina rohkem ja taastumine on üha keerulisem. Iga vähihaige jaoks on kogemus erinev. Tean näiteks naist, kes saab/sai oluliselt vähem keemiaravi kui mina ja jaksas kolm korda nädalas jooksmas käia. Kui hädise käpardina ma end tunnen, et ei jaksa olla sama tubli kui tema.

Tean ka neid, kes ei suuda mitte midagi teha ja liiguvad ringi ratastoolis. Mõtlen ise, et olen ses osas vist natuke õnnelik, et maandun sinna kuskile kahe äärmuse vahele, kuigi tahaksin olla tragim ja teha palju rohkem.

Toon ühe näite, sellest, millised on mu päevad pärast kokteilipidu sel nädalal olnud. Reedel oli keemiasessioon. See läks üle ootuste hästi. Suht rohkemat ma ei mäleta enam.

Laupäeval olin väga väsinud. Pikutasin ja magasin vist suurema aja päevast. David oli osa päevast tüdrukutega rannas ja päeva teises poolest tuli ta koos Misha, Mariia ja nende lastega meile, et süüa teha. Ma jaksasin püsti olla ja sotsialiseeruda vist kokku pool tunnikest. Sõin natuke tuunikala steiki. Ma kujutan ette kui maitsev see oli, aga kahjuks ei tundnud ma oma kadunud maitsemeele tõttu suurt midagi. Rääkisin sõpradega mõne sõna juttu ja kobisin voodisse tagasi.

Pühapäeval käisime emaga ühest aiast taimi korjamas ja siis korraks veel ühest aiandist läbi. Kõndisin päeva peale kokku umbes 4000 sammu. See võttis mu nii läbi, et ma jäin õhtul ööunne üsna varakult.

Ärkasin esmaspäeva hommikul, kolm päeva pärast keemiasessiooni, kella kuuest, jaksasin teha paar tundi tööd ja kõik. Arvuti kinni ja toss väljas. Hommikusöögiks otsustasin teha omletti. Kahjuks ei tundnud mitte mingisugust maitset. Küll aga hakkas kõht ja rinnak sellest valutama. Õnneks oli toit nii pehme, et ei teinud suus olevatele haavanditele väga valu.

Tegin tassi kohvi ja läksin aeda istuma. Lihtsalt istusin ja mõtlesin. 20 minutit hiljem tuli hetkeks mingi jaks tagasi ja tegin väikese video oma aiast. Hetkel ei saa ma aia hoolitsemise eest au ja uhkust enda nimele kuidagi kirjutada. Mu ema on seal nii palju vaeva näinud ja kõike elus hoidnud.

Kui nad Patrickuga nädala pärast tagasi Eestisse sõidavad, siis tuleb mul endal iga päev aias olevaid taimi kastmas, rohimas ja muidu nokitsemas käia. Kui keegi kohalikest sõpradest tahab vahepeal appi tulla, siis tulge julgelt ja korjake endale meie aiasaadusi – tomateid, suvikõrvitsaid, kabatšokke. Viinamarjad said juba otsa, aga uued maasikad peaksid varsti tulema.

Kui rahul ma oma pisikese oaasiga olen – eriti selle tomatimetsaga, kuigi ma ei saa tomateid haavandite pärast eriti süüa. Happelised asjad teevad lihtsalt põrgulikult haiget. Samamoodi teevad natukenegi kõvemad söögid haiget. Nagu ma juba maininud olen, siis keel on tuim ja maitseid ma ei tunne. Seega, suurt vahet vist ei ole, mida ma suust sisse ajan, peaasi, et see on pehme ja läheb alla võimalikult valutult.

Kuna mõned toidud, mida ma tahaks, olid kodus otsas, siis mõtlesime emaga, et käime kiirelt poes. Jumal, kui väsitav see käik oli. Poole poeskäigu peal hakkasin tundma, et pilt võib igal hetkel lihtsalt eest kaduda ja värvilise pildi asemel tekib silme ette televisiooni algusaegade sibru-säbru, kui ühtegi saadet parasjagu eetris polnud.

Õnneks suutsin kuidagi läbi ime vastu pidada ja autost lõpuks tuppa koperdades voodisse kukkuda. Siin ma siis nüüd vedelen. Totaalselt läbi ja tunnen, et keha vajab pikemat puhkust. Tegelikult vajab keha lausa unemaal käimist. Ma magan, või siis mõnikord lihtsalt tukastan, iga päev mitu korda. Muidu lihtsalt ei vea õhtuni välja. Nüüd magasin näiteks umbes tunni. Ma arvan. Käisin pärast und korra köögis ja õues. Need 17 trepiastet üles tulla, et oma magamistuppa/palatisse jõuda, väsitasid jälle nii ära, et viimased sammud liikusin voodisse kergelt taarudes.

Olen märganud, et kui ma ühel päeval teen mingi tegevuse, käin kuskil olen pikemalt liikvel ehk toimetan midagi kodus või otsustan kellegagi koos poes käia, jalutada natuke, arsti juures käia, siis järgmisel päeval pean kindlasti tegema pikema voodipuhkepäeva.

Mis veel tihti toimub, on see, et mu kõrvus viliseb. Peas kostub selline pisut lollakas kõrgesageduslik “iiiiiiiiiiiiiii” nagu “Sõprade” sarja selles episoodis, kus Ross mängib torupilli ja Phoebe “laulab” kaasa. Mõnikord kestab see mõne minuti, mõnikord undab pikemalt.

Üks suuremaid süütundeid, mis mind pidevalt piinab, on seotud töö ja perega. Ma ei jaksa nii palju, kui võiksin või peaksin. Ma tunnen end jube halvasti, kui pean kolleegidelt abi küsima, või ei jaksa lihtsalt oma tööd teha. Tahaksin tegelikult üldse töömõtted peast visata, aga kuskil kuklas on koguaeg mõtted, et “Halloo, sul on veel see ja see asi vaja teha”.

Ma ei jaksa lastega tegeleda, nendega mängida. Ja sellest on nii kahju, sest tüdrukud, kes on alles väikesed, otsivad koguaeg mu lähedust. Nad tahavad olla minu voodis, minu kõrval, minuga koos. Ma tahaksin neid koguaeg kallistada, nendega mängida, aga ma lihtsalt ei jaksa.

Teisipäeva hommikul käisin süsti saamas. Seda rõvedalt valusat Zoladexi. Mida see teeb? See süst tekitab mu kehas menopausi. Vahvad kõrvaltoimed on näiteks muuhulgas kuumahood, menstruatsiooni pole, väsimus on. Ma loodan, et pärast seda, kui ma olen terveks saanud, siis see meno koos pausiga jätkub.

Hommikune süst võttis mu nii läbi, et suurema enamuse ülejäänud päevast ilmselt lihtsalt puhkan ja ei tegele millegi väga erilisega. Kuigi, üks asi ootab mind teisipäeva päeva teises pooles ees. Mis see täpselt on, sellest juba varsti.

Kolmapäev tuleb tähtis päev. Ees ootavad maksauuringud. Hoidke mulle pöialt, et kõik läheks ja oleks hästi!

ENG

If you ask me how tired I am between chemo sessions, then with each round I become more and more exhausted, and recovery gets increasingly difficult. Every cancer patient’s experience is different. I know, for example, a woman who is/was on significantly less chemotherapy than I am, and she managed to go running three times a week. I feel like such a hopeless weakling that I can’t be as energetic as she is.

I also know people who can’t do anything at all and get around in a wheelchair. I think that in this sense I’m maybe somewhat lucky to fall somewhere in between those two extremes, even though I wish I were tougher and able to do much more.

Here’s one example of what my days have been like after the “cocktail party” this week. On Friday, I had a chemo session. It went surprisingly well. I don’t really remember much more than that.

On Saturday, I was extremely tired. I lay down and slept for most of the day. David spent part of the day at the beach with the girls, and later in the day he came home with Misha, Mariia, and their children to cook together. I think I managed to be up and socialise for maybe half an hour in total. I ate a little bit of tuna steak. I can imagine how delicious it was, but unfortunately, due to my lost sense of taste, I didn’t really taste anything. I exchanged a few words with friends and then crawled back to bed.

On Sunday, my mum and I went to pick plants from a garden, and then we quickly stopped by another garden centre. Altogether, I walked about 4,000 steps that day. It wore me out so much that I went to sleep for the night quite early.

I woke up on Monday morning, three days after the chemo session, at six o’clock. I managed to work for a couple of hours, and that was it. I shut my laptop and was done for the day. For breakfast, I decided to make an omelette. Unfortunately, I couldn’t taste anything at all. My stomach and sternum hurt from it, but thankfully the food was soft enough that it didn’t hurt the ulcers in my mouth too much.

I made a cup of coffee and went to sit in the garden. I just sat and thought. About 20 minutes later, I felt a little burst of energy and made a short video of my garden. Right now, I can’t really take credit for keeping the garden alive. My mum has put so much work into it and kept everything thriving.

When she and Patrick go back to Estonia in a week, I’ll have to take care of the plants myself every day – watering, weeding, and doing little jobs. If any of my local friends want to come and help out, please feel free to pick our garden produce: tomatoes, courgettes, zucchinis. The grapes are already gone, but new strawberries should be ready soon.

I’m really happy with my little oasis, especially the tomato jungle, even though I can’t eat much of the tomatoes because of my mouth ulcers. Acidic foods hurt like hell. The same goes for anything even slightly hard. As I’ve already mentioned, my tongue is numb and I can’t taste anything. So really, it doesn’t make much difference what I put in my mouth, as long as it’s soft and goes down with as little pain as possible.

Since some of the foods I wanted were out at home, my mum and I decided to go to the shop quickly. God, that trip was exhausting. Halfway through the shopping, I felt like my vision could just cut out at any moment and instead of a colourful picture, I’d get that old TV static from the old days when no show was being broadcast.

Luckily, I somehow miraculously made it through, and after stumbling from the car into the house, I collapsed into bed. And here I am now, completely worn out and feeling like my body needs a long rest. Actually, my body needs a trip to dreamland. I sleep, or sometimes just doze off, several times a day. Otherwise, I wouldn’t make it to the evening.

For example, I just slept for about an hour, I think. After waking up, I went to the kitchen and outside for a bit. Climbing the 17 steps up to my bedroom/ward made me so tired again that I was swaying slightly by the time I got to bed.

I’ve noticed that if I spend one day doing something: going somewhere, being out and about for a while, doing chores at home, or deciding to go shopping with someone, take a short walk, or see the doctor, then the next day I definitely need to have a long bed-rest day.

What also happens quite often is ringing in my ears. There’s this silly high-pitched “iiiiiiiiiiiiiii” sound in my head, like in that episode of Friends where Ross plays the bagpipes and Phoebe “sings” along. Sometimes it lasts a few minutes, sometimes it drones on longer.

One of the biggest sources of guilt that constantly eats at me is connected to work and family. I can’t do as much as I could or should. I feel awful when I have to ask my colleagues for help or when I simply can’t manage my work. I’d like to throw all work thoughts out of my head, but somewhere in the back of my mind there’s always this voice saying, “Hello, you still need to do this and that.”

I can’t spend much time with my kids, play with them. And that’s so sad, because the girls, who are still little, are always seeking closeness with me. They want to be in my bed, next to me, with me. I’d like to hug them all the time, play with them, but I just don’t have the energy.

On Tuesday morning, I went to get my injection. That horribly painful Zoladex shot. What does it do? This injection induces menopause in my body. Fun side effects include hot flashes, no menstruation, fatigue. I hope that after I’m cured, this meno will stop along with the pause.

The morning injection wore me out so much that I’ll probably just rest for most of the remaining day and not do anything particularly special. Although, there’s one thing waiting for me in the second half of Tuesday. Exactly what it is, I’ll share soon.

Wednesday will be an important day. Liver tests are coming up. Keep your fingers crossed for me that everything goes well and turns out fine!