Õigus küll, arst hoiatas. Seega, mida ma vingun.

Mõtlesin alguses, et panen kõik kohe reede õhtul kirja, et oleks värskelt meeles. Võtsin just rohud sisse, ka iiveldusevastased, sest ikka veel on süda paha. Aga, mõtlesin, et paneks juba reede õhtul kirja, oleks värskelt meeles see, kuidas ma juba õhtu enne mõtlesin, mida ilusat sel korral selga panna. Otsustasin, et ülejäänud keemiaraviseansside ajal sätin end kenasti riidesse ja proovin kokteilipeo teha ka tõeliseks peoks.

Täna oleks pidanud olema pikk pidu. Esmalt steroidid, iiveldusevastased, allergiavastased ja uniseks tegevad kokteilid, siis keemiaravi ja immunoteraapia koos valgeliblesid soodustava süstiga. Aga tuli ainult keemiaravi. Arst otsustas immuniteraapia sel korral vahele jätta, sest vereproovid olid nii kehvad. Mu keha ei oleks lihtsalt sel korral immunot vastu pidanud. Loodetavasti tehakse see järgmisel korral.

Ja nagu selgus, siis läks ka keemia lõpp jälle natuke käest ära. Tegelikult hakkasin juba esimese keemiakotikese – Paxlitaxeli – viimasel 20 minutil tundma, et midagi hakkab rappa kiskuma. Süda läks pahaks, vaikselt tekkis iiveldus ja silmanägemine tõmbas udusemaks.

Aga, nagu ma olen, otsustasin seda ignoreerida, lootes, et ehk läheb mööda. Kurat, ei läinud. Läks ainult kehvemaks. Kahe keemiaravi vahelise loputuse ajal läks olemine ainult halvemaks. Fookus, mis enne oli paigas, kadus ära. Aga, ma suutsin veel end raamatusse peites teha nägu, et minuga on kõik ok.

Kuigi tegelikult on Margarida öelnud, et ta saab kohe mu näost aru, kui mu olemine muutub. Vahet pole, kas muutub halvemaks või paremaks, ta saab aru. Vat, kui hästi ta mind juba tunneb. Aga, kuna Margarida oli ise lõunal ja tema asendaja, uus õde, kelle nime ma ei mäleta, tegeles sel ajal minuga, siis oligi mu “pettus” edukas.

Täna ei olnud ema ka kaasas, hoopis David oli mulle toeks, ja nii ma siis üritasin ka tema ees head nägu teha.

Siis saabus teine keemiakott – Carboplatina – Margarida asendaja pani selle paika. Nagu kord ette näeb, pidin jälle ütlema oma nime ja sünniaja. Nad kontrollivad seda iga ravimi, iga kotikese, iga vereproovi ja iga tabletiga. Kõigega.

Siis hakkas mul olemine veel kehvemaks minema. Kuskil poole peal tuli õde ja kärutas ilma sõnagi lausumata kohale vererõhuaparaadi. Kolm järjestikkust mõõtmist andsid kõik tulemuseks 146/87. See vist on tsipa kõrgevõitu. Igatahes olin sunnitud tunnistama, et mul on jälle halb. Jälle kuumahood, peavalu, peas pigistav tunne nagu tahaks auruveduril auru välja lasta, silmanägemine oli udune, nõrkus, iiveldus, tunne nagu kõiguksin paadiga merel.

Seda kõike oli mu niigi kurnatud keha jaoks liiga palju. Mul oli jälle tõeliselt halb. Ja ma tunnistan, et mul tekkis ka totaalne mäluauk. Ma ei mäletanud eelmisest nädalast, eelmisest keemiast, üldse millestki mitte midagi. Ma oleks tahtnud lihtsalt oksendada.

Õnneks läks see kõik umbes tunniga mööda ja mu olemine stabiliseerus. Läks isegi nii heaks, et osakonna juhataja lubas mu koju. Eelmisel korral, kui tema mu üle vaatas, siis lõpetasin ma haiglas ja veetsin öö palatis. Sel korral pääsesin. Pääsesin ka süstist. Aga kodus tuleb ikka kolm süsti lasta emal teha.

See minu kodune palat on ikka palju mõnusam ja kodusem. Siin on minu asjad. Siin on minu lapsed lähedal, ema, kes oskab mu seisundit kõige paremini hinnata ja David, kes on minu suur tugi ja armastus.

Tean ju küll, et tänane käik oli tema jaoks raske. Teadsin, et ega ta hea meelega oleks pigem mitte tulnud. Aga, soovisin, et ta kasvõi ühe korra oleks seal minuga koos ja näeks, mis see kõik endast kujutab.

Katsun teile homme kirjutada kahest diagnoosist, mille värskelt sain. Jah, on midagi veel ja see ei ole lõbus.

ENG

Fair enough, the doctor warned me. So, what am I complaining about.

At first, I thought I’d write everything down on Friday evening while it was still fresh in my mind. I had just taken my meds, including the anti-nausea ones, because I still felt sick to my stomach. But I figured I’d better write while the memory was fresh – especially how I’d already been thinking the night before about what nice outfit to wear this time. I decided that for the remaining chemo sessions, I’ll dress up and try to turn the “cocktail party” into a real party.

Today was supposed to be a long party. First steroids, anti-nausea drugs, anti-allergy meds, and the drowsiness-inducing “cocktail,” then chemo and immunotherapy together with a shot to boost white blood cells. But I only got chemo. The doctor decided to skip immunotherapy this time because my blood work was so poor. My body simply wouldn’t have tolerated immuno today. Hopefully next time.

And as it turns out, even the end of chemo didn’t go too smoothly. Actually, I started feeling something was off during the last 20 minutes of the first chemo bag – Paclitaxel. I felt nauseous, slowly got dizzy, and my vision started to blur.

But, being me, I decided to ignore it, hoping it would pass. Damn it, it didn’t. It only got worse. During the rinse between the two chemo bags, I felt even sicker. The focus I had managed to hold onto just faded away. But I still managed to hide behind my book and pretend everything was fine.

Though in reality, Margarida has told me she can tell from my face the moment something changes. Doesn’t matter if it’s getting better or worse – she knows. That’s how well she already knows me. But since Margarida was at lunch and a new nurse – whose name I don’t remember – was filling in, my little act worked.

My mom wasn’t with me today either – David was there for support, so I tried to keep a brave face in front of him too.

Then came the second chemo bag – Carboplatin – which the nurse substitute hooked up. As always, I had to state my name and date of birth again. They check it for every single thing – every drug, every bag, every blood sample, every pill. Everything.

That’s when I started to feel even worse. Somewhere halfway through, the nurse silently wheeled in the blood pressure monitor. Three readings in a row: 146/87. That’s probably a bit high. In any case, I had to admit I wasn’t doing well. Again. Hot flashes, headache, pressure in my head like a steam engine about to burst, blurry vision, weakness, nausea, and the feeling of swaying on a boat at sea.

It was all too much for my already worn-out body. I felt truly awful again. And I have to admit – I had a complete memory blackout. I couldn’t remember last week, last chemo, anything. I just wanted to throw up.

Luckily, it all passed in about an hour, and my condition stabilized. I even felt good enough that the department head allowed me to go home. Last time, when she checked me, I ended up hospitalized and spent the night in a ward. This time I got away. I even got away without the injection. But at home, I still have to get three injections from my mom.

My home hospital room is still the nicest and most comforting. My things are here. My kids are close, my mom – who knows how to assess my condition better than anyone – and David, who is my greatest support and love.

I know today was hard for him. I know he didn’t really want to come. But I wanted him to be there at least once and see what this all really means.

I’ll try to write tomorrow about the two diagnoses I just received. Yes, there’s more, and no – it’s not fun.