See pahalane minu kehas ei puuduta ainult mind. See puudutab mu lapsi, mu abikaasat, mu ema, kõiki mu lähedasi. Üks asi on see, kuidas mina sellega elan, teine asi on see, kuidas mu lähedased sellega toime tulevad või mida nad tunnevad. Küsisin, mida nemad arvavad.

“Ma vihkan ennast praegu. Ma vihkan seda koletist, kes mulle peeglist vastu vaatab. Ma ei tunne seda inimest. Ma vihkan seda pidevat valu. Ma vihkan seda haigust. Ma ei jaksa enam haige olla. Ma ei taha enam seda kõike. Ma tahan sellest mängust välja astuda ja uuesti oma tavapäraseid asju teha. Ma olen väsinud ja tahan lihtsalt üksi olla,” laususin eile psühholoogile nutma puhkedes. Ma olin lõpuks sellest kõigest nii pinges, et ma ei suutnud enam. Tundsin, kuidas pidin selle kõva häälega just talle välja ütlema.

Sellest hetkest saati nutan pidevalt valimatutel hetkedel. Ma ei tea mitu korda ma juba nutnud olen. Pole aimugi, mitu korda ma veel nutan. Lõpetasin just nutmise. Kenneth (Maru) lohutas ja istus minuga. Mul on hea meel, et kedagi peale tema ja Elsa kodus ei ole. Süda on paha, iiveldab, sees on tühi tunne. Tahaks lihtsalt magada.

“Ma tahaksin koguaeg ainult magada ja ärgata alles siis, kui see kõik on möödas,” lälisesin psühholoogile läbi nutu. Tegelikult oli mul plaan talle rääkida hoopis toredast pärastlõunast, mis mul oli olnud. Sellest, kuidas mind tehti ilusaks ja minust tehti paar ilusat pilti. Tahtsin rääkida, kuidas ma tundsin end nii hoitud ja armastatud hingena.

Ja siis kukkus kogu see fassaad tema kabinetis kolinal kokku. Ma lihtsalt ei tunne seda inimest, kes mulle peeglist vastu vaatab. Ma ei tea seda võõrast, kes piltidelt vastu piilub ja üritab halva mängu juures head nägu teha. “Ma vihkan ennast!” kordasin talle jälle ja jälle püüdmatagi enam pisaraid tagasi hoida.

Pisarad voolasid, ninast jooksis verd ja ma kordasin uuesti ja uuesti: “Ma ei taha seda enam. Ma vihkan seda inimest, kes mulle peeglist vastu vaatab. Ma ei jaksa, ma tahan olla terve.”

“Kes on see, kellega sa tahaksid praegu koos olla. Kes suudab sulle pakkuda turvatunnet, keda sa tahaksid just praegu enda kõrvale? ” küsis ta minult. Sel hetkel suutsin öelda vaid ühe nime. Ta tuleb minuga järgmisel korral psühholoogi juurde kaasa.

Küsisin mõne inimese käest, mida nad arvavad minu haigusest. Siin on nende vastused, kes andsid loa seda jagada.

ELSA

Mulle ei meeldi su haigus. Ma ei tea, miks mulle see ei meeldi. Mulle ei meeldi, et sul ei ole juukseid ja et sa ei või meiega koos rannas olla. Mulle ei meeldi, et sul on halb olla ja sa ei või voodist välja tulla. Sa ei või basseini palju minna. 

Sul on cancer. See on nagu mõni nädal, või aasta, või millal iganes, et sa võid ära surra. Aga kui sa käid palju haiglas, näiteks terve aasta ja iga nädal või kasvõi iga päev, siis äkki sa ei sure ära ja saad terveks. Ma tahan, et oleks nii. Ma tahan, et sa saad terveks.

Kui ma sain teada, et sa oled haige, siis ma mõtlesin, et sul oli kurk valus, või midagi sellist. Aga ma ei teadnud, et on cancer. Ma tean, mis on cancer, aga ma ei teadnud, et see sul on. Ma olin šokis, kui ma sain teada, et sul on cancer. 

KENNETH-MARU

See on väga kurb, et sa oled haige. Ma soovin, et teadlased leiaks ravimi, mis selle haiguse kaotab. Aga ma olen juba ära harjunud sellega, et sa oled haige. Sa oled muutunud selles mõttes, et sul ei ole jõudu midagi teha. Sa saad kindlasti terveks. 

Kui sa mainisid, et sul on rinnas midagi, siis ma juba arvasin, et sul on vähk. Aga ma ei taha sellest väga kellelegi rääkida.

Paar kuud läheb veel ja siis võiks selle haigusega kõik loodetavasti olla. 

KAREN

Sellel hetkel, kui sa mulle ütlesid (aprillis vist eks?), et oled teinud uuringud ja saad vastused, kui tagasi Portugali lähed, ei osanud ma midagi nii hullu mõelda. Lootsin ja arvasin, et järjekordne kergem terviseprobleem.

Teades su suurt kirge haiglas viibimiste kohta elu jooksul (must huumor). Olen sulle vist maininud, et sul võiks olla oma erahaigla, nagu kodu koos personaliga. Aga kui sa mulle rääkisid juba kindlast vähi diagnoosist, siis ma olin „pahviks“ löödud. Ma arvan, et esimene reaktsioon oli: …mul pisarad lihtsalt voolasid, voolavad ka praegu, seda kõike kirja pannes.

Sinuga tuttavaks ja sõbraks saamine ei ole ainult sõprus vaid tunne, et sa oled mulle nagu vanem õde, pere. Vanem õde, keda ma ei soovi kaotada. Vesistan ja mõtlen su valude peale, et sa oled ikka väga tugev naine. Igaüks sellega toime ei tule.

Olen siin su lugu rääkinud mitmetes seltskondades ja kui keegi hädaldab, siis samuti mainin ja jagan su blogi. Ja see, et sa blogi pead, on minu arvates väga julge samm. See on vajalik teadmine neile, kes nii julgelt oma personaalset võitlust vähiga ei julge avalikkusega jagada – see annab jõudu ja tuge.

See blogi annab teadmise ka neile, kes ise vähiga ei võitle. Annab teadmise, mida tegelikult vähihaige tunneb ja läbi elab. See on vajalik teadmine. Ja jah, iga sinu postitus „keemiakokteilrallipeost“ paneb mind vesistama (sest jään mõtlema, et miks sina…???) ja samas jään mõtlema, et kas mina saaksin selle kõigega hakkama???

Ma ei tea sellele vastust… Ma mõtlen sinu peale iga päev ja toetan sind, et sa sellest „kuradlikust vähist“ võitu saad.

Armastusega Karen

LEA

Istusime Sinu juures, oli mônus olla nagu alati. 

Siis Sa järsku ütlesid, et hommikul ärgates oli justkui käsk katsuda rinda. Nii sa tegidki, ja leidsin muna. Oli munadepühade aeg.

Rääkisid sellest mulle, mul tômbas selja higiseks see ütlus, küsisin, kas tohin katsuda. Katsusin. Oligi muna. Ma ei julgenud, tahtnud ja saanud Sulle ju kohe öelda, et ega see niisama tore pühademuna ole. Ma pole ju arst, ja ma ei saa külvata paanikat. Sa oled mulle kallis. Sestap vannutasin Sind ka igal juhul kontrolli minema, ja kohe!

Kui diagnoos lajatas – olime siis môlemad kodumaal käimas – ei teadnud ma, kuidas Sina reageerid. Minul oli siis asi selge – Sa tuled sellest välja, kôik enamasti tulevad, ja Sina oled ju eriti Kange Naine.

Mul ei olnud hirmu et Sa sellest jagu ei saa. Ma vaikselt môtlesin, et noh, nüüd saab meil raske periood olema, aga me – sôbrad, need päris sôbrad, perekond – oleme Sul olemas ja teeme niipalju kui oskame, et Sa saaksid sellest hullumajast uue inimesena välja tuldud.

Ma ei ole kunagi arvanud, et Sa peaksid vapper olema vôi head nägu tegema, ma kogu aeg eeldasin ja lootsin, et vôid minu peale loota, usaldada ja kasvôi minu ôlal nutta.

Rasked ajad lähevad üle, ole nii “kole” ja “laisk” ja “môttetu” kui Sa iganes ennast vahepeal tunned – minu jaoks oled Sa ilusaim, parim ja vapraim naine, Sa oled väga kallis!

HEGLE

Ma pean ennast selleks lausa koguma. Ega see lihtne ei olnud. Esimesed kaks nädalat olin kindlasti nagu puuga pähe saanud, selline tuim olek, et see ei saa ju ometi võimalik olla. Aga see on tõde ja kuidas see võimalik on, eks ikka selline leppimatuse tunne. Ja kuna ma olen korra selle läbi teinud, siis selline “ma ei taha, et see uuesti juhtuks”.

Mingil hetkel tuli tunnistamine iseendale, et see ongi nii ja sealt edasi jätkus ikka paar nädalat sellist klimp kurgus olekut. Sellepärast ei ole osanud kuidagi olla, helistada, kirjutada ka. Sest kõik muu tundub nii tühine.

Ma ikka ausalt iga päev, iga õhtu mõtlesin sinu peale, sinu pere peale, sinu laste peale, ja kui aus olla, mis seal varjata, mõtlesin ka selle peale, kuidas saan neile toeks olla, kui sind ei ole. Mis saab Enest ja Davidist jne jne….tean kui valus ja raske on see lähedastele.

Kuna ma olen seda korra läbi teinud, siis ilmselt mu vaim juba valmistas end ette kõige hullemaks, sest eelmisel korral ei olnud ma selleks üldse valmis ja see juhtus nii, et ma ei olnud sellele kunagi mõelnud.

Ja siis see udu sees oleks ja leppimatus ja kõige muu süüdistamine….aga sinu osas, minu sisetunne ütleb, et sinuga nii ei lähe.

Ühel hetkel, kui mulle tundus, et mul on isegi sinu blogi liiga raske ja valus lugeda, mõtlesin, et ma lihtsalt ei loe, ja eiran seda kuni kõik on korras. Aga siis ma samas tundsin, et ma ei taha olla eemal, tahan teada, tunda, mida sina tunned, tahan olla olemas, et võtan kõike ja sind nii nagu oli enne haigust, nagu kõik oleks tavapärane, siis proovisin…aga kui aus olla, siis ega keeruline on, klimp on koguaeg kurgus ja sõnad suus kinni.

Aga oled minu mõtetes iga päev ja lihtsalt palvetan ja usun, et sa tuled sellest välja. Ja kui kahju mul on, et ma ei saa olla sinu lähedal ja sulle toeks rohkem. Ja sinu perele toeks, ma tean, kui raske ka neil on.

Ja kui lastest rääkida, siis Lennaga olema ka veidi rääkinud, olen sinu pilti näidanud ja, olen talle vanaisa Kammest rääkinud ja et tema valvab ja kaitseb teda taevast ja on alati olemas. Selle peale ta ütles, et aga ma tahan, et tädi Hetu on maa peal. Ma ütlesin, et ta ei kavatsegi seda maiset tolmu jalge alt pühkida, ja jääb veel kauaks. Selle peale ta küsis, et kas Portugalis on siis väga tolmune.

Ja loomulikult see, et mida sina veel pead tundma, et kui raske teekond see kõik on ja kuidas sa suudad nii hästi vastu pidada, oled tugevam kui isegi ilmselt teadsid.

TRIIN

Ma tundsin ennast umbes natuke samamoodi, kui siis, kui ma sain teada, mis elu X tegelikult on meie abielu ajal elanud – mõtled, et kas see päriselt ongi päriselt või äkki ikkagi on film. Halb film.

Nutsin ja mõtlesin, et see ei saa tõsi olla. Murdsin pead, kas üldse ja kuidas ma saaksin aidata. Siit kaugelt.

Palusin jumalat, keda ma justkui ei usu (ja tegelikult palun siiani), et sul oleks jõudu ja et tuleks tervis. Ja panin ise kiiresti kinni aja mammograafi, mille saatekirja ma kahe aasta eest tuulde lasin.

Veidral kombel tuli pm samal päeval, kui sinu diagnoos, ka mulle uus saatekiri Antegenesist, kus ma kunagi rinnavähi geeniuuringus osalesin ja sain teada, et mul on keskmisest pisut suurem rinnavähi risk.

Ja käskisin kõigil sõbrannadel mammoloogil ära käia, kes pole ammu käinud. Ja mõtlesin, et ei tea, kas minu see teadmata hetkel saabuda võiv pimedus ongi pillimist väärt…

PERELIIGE

Ma väldin sellest mõtlemist oma vaimse tervise huvides. Mu keel ei paindu isegi seda sõna ütlema. Ma ei räägi sellest kellelegi ega kellegagi (ühe käe näppudel inimestele, vajadusest).

Olen öelnud “raskelt haige”. See on lihtsalt üks problem, mis tuleb lahendada, probleemile võimalikult vähe keskendudes. Ehk üsna risti, 180 kraadi, vastupidi, kui sina. Aga igaüks omamoodi, igaühele oma.

HELIN

Kõigepealt, kui sa meile ütlesid, et avastasid muna, siis olin üsna kindel, et see ei saa ju pahaloomuline olla. Ja ootasin, et testide tulemused seda kinnitaksid. Aga kui sa tulemused oma uuele sõbrale söötsid ja esialgse tulemuse said, siis sain šoki. Ja siis ka veel ei suutnud uskuda, et ongi vähk.

Ikka oli lootus, et äkki pole või on kergem variant. Aga kui me kõigepealt kirurgi ja hiljem onkoloogi vastuvõtul käisime, sai selgeks lõpuks ja vist jõudis mulle kohale, et tegemist on vähiga. Ja seejuures imetlen arstide oskust selliseid uudiseid edastada. Nad rääkisid otse ja ausalt, aga samas sellisel viisil, et paanikat ei tekkinud, mul vähemalt.

Aga kui hull ja raske saab ravi olema, ei osanud ma ette kujutada ka arstide kirjeldatu järgselt, sest polnud nii lähedalt sellega varem kokku puutunud. Raske on seda kõrvalt vaadata, sest otseselt ei saa ma aidata, olukorda leevendada ega valu ära võtta. Ei tea, kas suhtlust ja kontakte on sinu jaoks vähe, palju või piisavalt. Palju olen mõelnud, et äkki me, kõrvalseisjad kulutame mõnikord su nappi energiat. Aga kui on mõnigi hea uudis, on rõõm nii suur sinu pärast

Halvad uudised ja uued ilmnevad probleemid toovad aga muret, et sa ikka peaksid vastu, nii vaimselt kui füüsiliselt, ja ravi saaks plaani kohaselt tehtud ja sa saaksid terveks. Muudkui loen ravikordi ja ootan, et tuleks juba mingeid häid uudiseid selle pahalase alistamise kohta.

Davidi ja laste pärast on ka mure, et kuidas nad selles keerulises olukorras hakkama saavad ja toime tulevad. Aga ma olen ikka olemas, kui on vaja abi või tahad rääkida või kokku saada. Ja ma arvan, et tähtis on, et sa teed just seda ja nii nagu sina tunned et õige on ja sind aitab selles protsessis.

Suured kallid!

HELEN

Kui sa kirjutasid, et leidsid rinnast kahtlase muna, siis olin tõenäoliselt esimene, kes saatis sulle kohe lugeda artikleid, mis selle kõige hullema diagnoosi kahtluse ümber lükkaksid. Mõtlen vahepeal tänaseni, kui väga ma lootsin ja uskusin, et see oleks tõesti ainult tsüst, näärmekude või mistahes healoomuline kasvaja, mida nendes artiklites kirjeldati.

Aga ei olnud, ja mõnes mõttes ei usu mingi naiivne osa minust seda tänase päevani. Mida selgemaks diagnoos sai, seda uskumatumaks see kompott muutus.

Sellised asjad juhtuvad ju teatris ja filmides, kuidas saab elu sellise stsenaariumi kokku kirjutada?

Aga ma ei lubanud ja ei ole seni lasknud sel vist päriselt enda naha vahele pääseda, sest tundsin selsamal hetkel, kuidas mulle kasvab ümber rõngassärk ning haaran kätte kilbi ja mõõga, et sinu pärast võidelda ja sind kaitsta.

Jah, see võitlus on osutunud märksa väljakutsuvamaks ja valusamaks ning see pole veel läbi, aga raugenud pole ka sind ümbritsevate inimeste jõud ja toetusõlg.

SINA

Mida sina mõtled?

ENG

This intruder in my body doesn’t affect just me. It affects my children, my husband, my mother, all my loved ones. One thing is how I live with it; another is how my loved ones cope with it or what they feel. I asked them what they think.

“I hate myself right now. I hate the monster that looks back at me from the mirror. I don’t recognise that person. I hate this constant pain. I hate this disease. I can’t stand being sick anymore. I don’t want all of this anymore. I want to step out of this game and go back to doing my normal things. I’m tired, and I just want to be alone,” I told my psychologist yesterday, bursting into tears. I had finally reached a point where I was so tense that I couldn’t hold it in any longer. I felt that I had to say it out loud, directly to her.

Since that moment, I’ve been crying at random times. I don’t know how many times I’ve cried already. I have no idea how many times I will still cry. I had just stopped crying. Kenneth (Maru) comforted me and sat with me. I’m glad that apart from him and Elsa, there was no one else at home. My stomach feels bad, I feel nauseous, and there’s an empty feeling inside. I just want to sleep.

“I just want to sleep all the time and only wake up when it’s all over,” I sobbed to the psychologist. I had actually planned to tell her about a lovely afternoon I’d had, how someone had done my makeup and taken some beautiful photos of me. I wanted to tell her how I felt so cared for and loved.

And then the whole façade collapsed right there in her office. I simply don’t recognise the person who looks back at me in the mirror. I don’t know this stranger peeking back from the photos, trying to put on a brave face for a bad game. “I hate myself!” I kept repeating to her, no longer even trying to hold back the tears.

The tears flowed, blood ran from my nose, and I repeated over and over: “I don’t want this anymore. I hate the person who looks back at me from the mirror. I can’t do this; I want to be healthy.”

“Who is the one person you would want to be with right now? Who can give you a sense of safety, who would you want next to you at this moment?” she asked me. At that moment, I could say only one name. That person will come with me to the next session.

I asked a few people what they think about my illness. Here are the answers from those who gave me permission to share them.

ELSA

I don’t like your illness. I don’t know why I don’t like it. I don’t like that you don’t have hair and that you can’t come to the beach with us. I don’t like that you feel bad and can’t get out of bed. You can’t go to the pool much.

You have cancer. It’s like in a few weeks, or years, or whenever, you could die. But if you go to the hospital a lot, like for a whole year, every week or even every day, maybe you won’t die and you’ll get better. I want it to be like that. I want you to get better.

When I found out you were sick, I thought you just had a sore throat or something like that. I didn’t know it was cancer. I know what cancer is, but I didn’t know you had it. I was shocked when I found out you have cancer.

KENNETH-MARU

It’s very sad that you’re sick. I wish scientists would find a cure to make this disease go away. But I’m already used to the fact that you’re sick. You’ve changed in the way that you don’t have the strength to do anything. You will definitely get better.

When you mentioned that you had something in your breast, I already suspected you had cancer. But I don’t want to talk about it much with anyone.

A couple more months and hopefully this disease will be over.

KAREN

When you told me (I think it was in April?) that you’d had tests and would get the results when you returned to Portugal, I didn’t imagine anything this serious. I hoped and assumed it would be another minor health issue.

Knowing your long-standing “fondness” for hospital stays (dark humour here), I may have told you before that you should have your own private hospital, like a home with staff. But when you told me the confirmed cancer diagnosis, I was stunned. My first reaction was… the tears just flowed, and they still do as I write this.

Becoming friends with you has been more than just friendship – it feels like you’re an older sister to me, family. An older sister I don’t want to lose. I tear up thinking about your pain, knowing you are such a strong woman. Not everyone could handle this.

I’ve shared your story in several circles, and when someone complains, I also mention and share your blog. The fact that you keep a blog is, in my opinion, a very brave step. It’s important for those who don’t dare to share their personal battle with cancer publicly, it gives strength and support.

This blog also gives insight to those who aren’t fighting cancer themselves, showing them what a cancer patient truly feels and goes through. Yes, every one of your “chemo cocktail party” posts makes me cry (because I keep wondering – why you???) and also wonder, would I be able to handle it?

I don’t know the answer… I think of you every day and support you in beating this “damn cancer.”

With love,
Karen

LEA

We were sitting at your place, having a good time as always.

Then you suddenly said that when you woke up in the morning, you had this urge to feel your breast. So you did, and you found a lump. It was around Easter.

You told me about it, and my back went cold when you said it. I asked if I could feel it. I did. It was definitely a lump. I didn’t dare, want, or feel able to tell you immediately that this wasn’t just a nice Easter egg. I’m not a doctor, and I couldn’t cause panic. You’re dear to me. That’s why I insisted you go get it checked – right away!

When the diagnosis hit, while we were both back in our home country, I didn’t know how you would react. For me, it was clear – you will get through this. Most people do, and you are a particularly strong woman.

I was never afraid you wouldn’t beat it. I just thought quietly that now we would have a difficult period ahead, but we, your real friends, family, are here for you and will do whatever we can to help you come out of this madness a new person.

I never thought you needed to be brave or put on a good face; I always assumed and hoped you could count on me, trust me, and even cry on my shoulder if you needed to.

Hard times will pass. Be as “ugly,” “lazy,” and “pointless” as you may feel at times, you’re still the most beautiful, best, and bravest woman to me. You’re very dear to me!

HEGLE

I have to brace myself for this. It wasn’t easy. The first two weeks I was definitely in shock, like I’d been hit over the head. It just didn’t seem possible. But it’s the truth, and the feeling is one of deep unwillingness to accept it. And since I’ve been through this once before, I had that thought: “I don’t want this to happen again.”

At some point came the acceptance that it’s real, but still, for a couple more weeks there was a lump in my throat. That’s why I didn’t know how to act, call, or write. Everything else seemed so insignificant.

I honestly thought about you, your family, and your kids every day and evening. And to be honest, I thought about how I could support them if you weren’t here anymore. What would happen to Ene and David, etc.… I know how painful and hard this is for loved ones.

Because I’ve been through it once, my mind was probably preparing for the worst, unlike last time when I wasn’t prepared at all.

But my gut feeling says it won’t be like that with you.

At one point, when I felt your blog was too heavy and painful to read, I thought I’d just stop reading it until things were fine. But then I didn’t want to distance myself; I wanted to know, to feel what you feel, to be there, to treat you as I always have, as if nothing had changed. Still, it’s hard, a lump is always in my throat, and words stick.

You’re in my thoughts every day. I just pray and believe that you’ll come through this. I only wish I could be closer to support you more, and your family, because I know how hard this is for them too.

TRIIN

I felt almost the same as when I found out what kind of life X had actually been living during our marriage: you think, is this really real, or maybe it’s just a movie? A bad movie.

I cried and thought this can’t be true. I wracked my brain about whether and how I could help, from far away.

I prayed to God, whom I supposedly don’t believe in (and, in fact, I’m still praying) that you would have strength and that health would return. And I quickly booked my own mammogram appointment, a referral I had thrown away two years ago.

Weirdly enough, almost on the same day as your diagnosis, I got a new referral from Antegenes, where I once participated in a breast cancer genetic risk study and learned I had a slightly higher-than-average risk.

I told all my girlfriends who hadn’t been for a mammogram in a while to go get checked. And I thought: who knows, maybe my own unknown moment of darkness will come someday, and will it even be worth crying about when it does…

FAMILY MEMBER

I avoid thinking about it for the sake of my mental health. My tongue doesn’t even want to say the word. I don’t talk about it to anyone, only to a handful of people, if absolutely necessary.

I’ve said “seriously ill.” For me, it’s just a problem to be solved, focusing on it as little as possible. In other words, almost the opposite approach to yours. But everyone has their own way, whatever works for them.

HELIN

First, when you told us you had found a lump, I was pretty sure it couldn’t be malignant. I waited for the test results to confirm that. But when you ran the results through your new “friend” (the AI), and got the initial outcome, I was shocked. Even then, I couldn’t quite believe it was cancer.

I still hoped it wasn’t, or that it was some milder form. But when we went to see the surgeon first and then the oncologist, it finally sank in and became clear to me that it was cancer. And I have to admire the doctors’ skill in delivering such news. They spoke directly and honestly, but in a way that didn’t cause panic, at least not for me.

But I couldn’t have imagined how hard and tough the treatment would be, even after the doctors described it, because I had never been so close to someone going through it before.

It’s hard to watch from the sidelines because I can’t directly help, ease the situation, or take away the pain. I’m not sure whether the amount of contact and communication we’ve had has been too little, too much, or just right for you.

I often wonder whether we, as bystanders, sometimes drain your limited energy. But when there is some good news, I feel so much joy for you.

Bad news or new problems bring worry, whether you’ll be able to hold on, both mentally and physically, and whether the treatment will go as planned so that you can get better. I keep counting down the treatments and waiting for some good news about defeating this intruder.

I also worry about David and the kids, how they’re coping in this difficult situation. But I’m always here if you need help or want to talk or meet up. I think the most important thing is for you to do exactly what feels right and helps you through this process.

Big hugs!

HELEN

When you wrote that you had found a suspicious lump in your breast, I was probably the first to send you articles that would hopefully dismiss the worst possible diagnosis. I still sometimes think about how much I hoped and believed it would turn out to be just a cyst, glandular tissue, or any other benign tumour described in those articles.

But it wasn’t, and in some ways, a naive part of me still doesn’t believe it to this day. The clearer the diagnosis became, the more surreal it all felt.

Things like this happen in theatre and films—how can real life possibly write such a script?

But I didn’t allow, and still haven’t allowed, it to truly get under my skin, because in that very moment I felt as if I were putting on a suit of armour, picking up a shield and a sword to fight for you and protect you.

Yes, this battle has proven to be far more challenging and painful than expected, and it’s not over yet, but neither has the strength and support of the people around you diminished.

YOU

What do you think?