Ma vajusin pühapäeva õhtul unne vist juba enne kella üheksat õhtul. Ootasin tegelikult terve päeva, et saaks juba üksinda voodisse, vaikusesse ja magada. Proovisin vaadata “X-faile”, proovisin vaadata “Final Destinationi” viimast filmi. Proovisin lugeda. Aga mitte miski ei sobinud. Tahtsin lihtsalt vaikuses pikutada ja magada.

See viimane keemia on mu kehale mõjunud nii laastavalt, et veel esmaspäeval olin täiesti kutu. Suutsin hommikul ärgata alles pool üheksa. Ärgates oli tunne nagu ma poleks üldse maganud. Väsimus on kogu keha haaranud täielikult enda kütkesse ja ei taha kuidagi lahti lasta.

Vedasin end hambaid pesema. Et midagigi. Avastasin nägu rätikusse pühkides, et alumine huul põletas valust. Mis nüüd?! Läksin peeglile lähemale ja no kui ma peaks temalt küsima “Peeglike, peeglike, kes on kauneim siin ilma peal?” siis kindlasti ei oleks vastus “Hetlin”.

Peeglist vaatas vastu paistes nägu ja alahuulel ilutsev suur purakas ohatis. Läksin külalistetuppa, mis on asjaolude sunnil praegu minu palat, ja lihtsalt nutsin. Ma ei teagi, kui kaua ma nutsin, aga selle nutmise vahele hakkas ka ninast verd jooksma.

Nii ma siis seal istusin, oma voodil, nutsin samal ajal kui ninast jooksis verd. Keha kui vaimu tabas totaalne jõuetus. “Ma lihtsalt ei jaksa enam. Ma olen tüdinenud sellest vähist. Ma ei taha enam olla haige.” Ja ma ei jaksa seda isegi välja öelda, vaevu jaksan kirjutada.

Ma mõtlen koguaeg hirmuga, et vaja oleks teha seda, vaja oleks teha natuke tööd, sest raha on vaja. Aga, ma ei jaksa. Vaja oleks end liigutada, vaja oleks äkki süüa teha, vaja oleks inimestega suhelda, vaja oleks ….. VAJA OLEKS. Ma peaksin tegema seda, peaksin tegema toda. MA PEAKSIN….. aga, ma ei jaksa.

Vahepeal on vist kätte jõudnud teisipäev. Vist on teisipäev? Ma ei saa päris täpselt aru, aga tean, et olen hakanud öösiti magama 12 tundi. Tahaks veel rohkem magada. Tahakski ainult koguaeg lamada ja magada. Või poolunes olla.

Täna homikul ärgates andis esimese asjana tunda alahuulel ilutsev ohatis. See on veel suurem ja veel valusam, kui eile. Pea on paks, üks silm rohkem kinni kui teine, silmanägemine on ikka veel udune. Rind ja kaenlaalune valutavad jälle. Haige rind on läinud punasemaks, suuremaks. See hirmutab mind.

Ma tunnen nagu oleksin viimase piirini täis puhutud õhupall, mis kohe-kohe lõhkeda ähvardab. Lisaks, kui ma midagi söön, siis hakkab iiveldama, kui ma midgai vaatan, siis hakkab iiveldama. Vahepeal hakkab iiveldama ka niisama. See iiveldus tuleb koos meeletu nõrkusehooga. Tead, algab vaikselt kuklast ja hiilib otsaette, sealt edasi põskedeni ja haarab siis kogu keha enda alla. Rinnus hakkab raske, kuum ja külm on korraga, kõik läheb uduseks. Ja siis sa lihtsalt oled mõne minuti, kuni see möödub.

Mõtlen alati hirmuga, kas praegu oli kõik, või järgneb sellele veel mõni hoog. Kui praegu kirjutamise pooleli jätan, siis on lootust, et hetkel rohkem seda “hoogu” peale ei tule.

Ma ei pea end usklikuk inimeseks, aga ma tahaksin minna kirikusse ja rääkida jumalaga ja paluda temalt jõudu, et selle kõigega toime tulla. Ma tahan süüdata paar küünalt. Endale, teistele. Tahan seal vaikuses istuda.

Tegelikult meeldib mulle kirikus käia. Meeldib seal ringi vaadata, meeldib seal istuda, meeldib seal mõnikord mõne hetke mõtiskleda. Tahaksin ka praegu minna ja lihtsalt kuskil kirikus istuda, olla vaikuses ja mõtiskleda. Rääkida selle kellegagi, keda nimetatakse kõige loojaks. Tahaksin temalt küsida, miks mina?

Aga, ainus asi, mida ma jaksan ja tahan on lihtsalt silmad sulgeda ja totaalses vaikuses olla. Ma ei taha rääkida, ma ei taha kuulata, ma ei kannata ühtegi heli. Ainus heli, mis vähegi sobib, on vapralt oma tööd tegeva kliimaseadme undamine.

Ma ei tea, kui kaua see veel kestab. Aga, ma teen selle ära. Praegu on erakordselt sitt nädal. Erakordselt raske taastumine keemiakokteilist. Aga, ma teen selle ära. Ma luban! Ja kui ma olen oma haruldase kooslusega rinnavähist jagu saanud, siis see on kõige vapram tegu, millega ma kunagi olen hakkama saanud.

ENG

I think I fell asleep on Sunday night even before 9 p.m. I had been waiting the entire day just to finally be alone, to lie down in silence and sleep. I tried watching The X-Files. I tried watching the latest Final Destination movie. I tried reading. But nothing worked. I just wanted to lie there in the quiet and drift off.

This last round of chemo has hit my body so hard that even on Monday I was completely wiped out. I didn’t manage to get out of bed until almost 8:30 in the morning. And when I woke up, it felt like I hadn’t slept at all. The exhaustion had taken over my entire body and simply refused to let go.

I forced myself to brush my teeth – just to do something. And when I wiped my face with a towel, I felt a sharp sting on my lower lip. What now?!

I went closer to the mirror, and honestly… if I had asked it, “Mirror, mirror on the wall, who’s the fairest of them all?”, the answer definitely wouldn’t have been “Hetlin.”
A swollen, tired face stared back at me. And right on my bottom lip: a big, angry cold sore.

I went into the guest room, which has, due to circumstances, become my personal hospital room, and I just cried. I don’t even know for how long I cried, but somewhere in between the sobs, my nose started bleeding.

So there I sat, on the bed, crying, while blood dripped from my nose. Total exhaustion took hold of both body and soul. “I just can’t anymore. I’m so tired of this cancer. I don’t want to be sick anymore.”
And I couldn’t even say that out loud. I could barely type it.

My mind keeps spiraling: I should get something done. I should work a little – I need money.
I should move, maybe cook something, maybe talk to people, maybe… SHOULD. I should be doing this. I should be doing that. I should… but I can’t.

Somewhere along the way, it’s become Tuesday. I think it’s Tuesday? I’m not entirely sure.
But I do know I’ve started sleeping twelve hours a night. And I still want to sleep more. I just want to lie down, to sleep, to drift in and out of half-dreams.

This morning, the cold sore on my lip was the first thing I felt. It’s bigger now. And more painful than yesterday. My head is thick and heavy, one eye more shut than the other, my vision is still blurry.
My breast and armpit hurt again. The sick breast is redder. Bigger. And it scares me.

I feel like an overinflated balloon, ready to burst at any moment. And when I eat, I get nauseous. When I watch something, I get nauseous. Sometimes I get nauseous for no reason at all.

That nausea comes in waves of crushing weakness. It creeps up from the base of my skull, slides across my forehead, down to my cheeks, and then floods my entire body. My chest gets heavy.
I feel hot and cold all at once. Everything gets blurry. And I just sit there for a few minutes until it passes.

I always wonder with dread: Was that it? Or is another wave coming? If I stop writing now, maybe this last wave was the only one for today.

I don’t consider myself religious. But I want to go to a church and talk to God – to ask for strength to get through this. I want to light a few candles. One for myself, and a few for others. I want to sit in silence.

Truth is… I actually like going to church. I like being there. I like sitting there. I like those quiet moments when thoughts are allowed to wander.

I’d like to go now, too. Just sit there, in some small church, in silence – and talk to that Someone people call the Creator. I’d like to ask Him, “Why me?”

But right now, the only thing I’m able and willing to do is close my eyes and be in total silence. I don’t want to talk. I don’t want to listen. I can’t stand any sound. The only one I can tolerate is the hum of the air conditioner bravely doing its job.

I don’t know how long this will last. But I’ll get through it. Right now, it’s just an exceptionally shitty week. An exceptionally brutal chemo recovery.

But I’ll get through it. I promise. And when I’ve made it through this rare and brutal form of breast cancer, it will be the bravest thing I’ve ever done.