Teate küll seda ütlemist, et õun päevas hoiab arsti eemal. Phäh, ütlen ma. Viimasel ajal olen enamus päevadel söönus ära lausa kaks õuna, aga arstid tiirlevad ikka mu ümber nagu parv mõõkvaalasid ühel hädisel pingviinil.

Reedel, kui ma keemiaravi sain, siis potsatas telefonis olevasse haigla äppi teade: “Teie uuringu tulemused on kohal.” Tegis siis äpi lhti ja vaatasin, mida põnevat jälle teada saan. Mul oli juba meelest läinud, et mõõganeelamise vastused peaksid tulema. No nüüd jõudsid need kohale.

Sõber Chat-GPT ütles selle portugaalikeelse teksti peale nii:

Mikroskoopiline kirjeldus ja diagnoos:

• A ja B – mõõdukas krooniline gastriit aktiivsusega
• Antroosas (mao alaosa) dokumenteeritud fokaalne soole metaplaasia (5%)
• Düsplaasiat ei leitud
• Helicobacter pylori uuring positiivne – tuvastatud immunohistokeemia meetodil

Klassifikatsioon:

• Topograafiline kood (ICD-O-3): C16.9 – magu, täpsustamata piirkond
• Morfoloogiline kood: M-40000 – krooniline põletik (gastriit)

Ehk siis inimkeelde seda tõlkida püüdes tähendab see, et mul võeti uuringu käigus maost väiksed proovitükid (biopsiad), et kontrollida, miks su magu valutab või vaevab.

Tulemus:

Mul on krooniline gastriit, ehk pikaaegne mao limaskesta põletik. See tähendab, et mao sisepind on ärritunud ja põletikuline. Ja seda mitte lihtsalt ajutiselt, vaid juba pikemat aega. Sealjuures oli ka aktiivsus, mis viitab sellele, et põletik on “elus” ehk kehas toimub aktiivne võitlus.

Ja see ei ole veel kõik: Lisaks leiti, et väike osa mao rakkudest on hakanud muutuma soolerakkude sarnaseks. Väidetavalt nimetatakse seda soole metaplaasiaks. Õnneks on see muutus ainult väikeses ulatuses (5%) ja see ei ole vähk. Aga see võib tekkida pikaajalise põletiku tagajärjel ja vajab edaspidi jälgimist.

Hea uudis on, et düsplaasiat ehk eelvähilisi rakumuutusi ei leitud.

Küll aga leiti Helicobacter pylori bakter. Selle jamaga võitlesin ma juba eelmisel aastal ja teise haigla arst väitis pärast kahenädalast ravikuuri, et ma olen terve nagu purikas. Säh, talle tervet nagu purikas.  

Eks nüüd saab olema huvitav vaadata, kuidas nad seda kõike mu keemiaravi ja immunoteraapiaga ühildavad. Ega ma muud tarka nagu ei oskagi selle kõige peale öelda.

Ainult ehk niipalju, et täna on põrgupalav. Kella 11 paiku näitas juba 36 kraadi. Ma istun pimendatud toas kliimaseade sees ja mõtlen, kas peaks 24 kraadi pealt toa temperatuuri 21 peale keerama, sest ikkagi on jube palav.

Samas, vist tahaks ka magada. Sõin enne midagi ja süda läks jälle nii pahaks. Söömine on tegelikult väga valus tegevus, sest keele peal olev suur haavand valutab koguaeg. Valutab ka koos nende leevendavate vedelikega, valutab, kui võtan valuvaigistit. Sama on kõris oleva haavandiga. Ülejäänud kaks suus olevat haavandit nii palju otseselt ei segagi.

Mõtlen siin, kas selle suure iivelduse saatel oksendada enne lõunaste rohtude võtmist, või oodata ja võtta sisse ka iiveldusevastased rohud. Ehk püsib see toidupaluke sees, mille enne ära sõin.

Igatahes tundub, et sel nädalal on keemiaravist taastumine põrgulikult keeruline. Koguaeg on paha, vererõhk kipub pigem olema midagi üle 140 ja 89. Kehatemperatuur üle 36.2 ei tõuse.

Lisaks käivad pidevalt juba need eelmainitud meeletud iiveldushood, mis tulevad koos rõveda nõrkuse, pearingluse, tundega nagu süda tahaks kokku tõmbuda või rinnust välja hüpata ja kuumatundega. Need hood võtavad mu füüsiliselt nii läbi, et vahepeal ei jõua ma enne järgmise hoo tulekut taastuda.

Täna häirib absoluutselt kõik. Ja tagatipuks läks nõudepesumasin ka katki. Kas tänane päev saab mingi sita veel endaga kaasa tuua?

ENG

You know that saying, “An apple a day keeps the doctor away”? Pfft, I say. Lately I’ve been eating two apples a day on most days, and yet doctors are still circling around me like a swarm of orcas around a helpless little penguin.

On Friday, while I was getting chemo, a notification popped up in the hospital app on my phone: “Your test results are available.” So I opened the app and checked what exciting new info awaited me. I’d already forgotten that the sword-swallowing results (aka stomach biopsy) were due. Well, they’re here now.

My buddy ChatGPT translated the Portuguese pathology report like this:

---

Microscopic description and diagnosis:

• A and B – moderate chronic gastritis with activity
• Focal intestinal metaplasia (5%) documented in the antrum (lower part of the stomach)
• No dysplasia found
• Helicobacter pylori positive – detected via immunohistochemistry

Classification:

• Topographic code (ICD-O-3): C16.9 – stomach, unspecified area
• Morphologic code: M-40000 – chronic inflammation (gastritis)

---

Which, when translated into human language, means: They took little biopsy samples from my stomach to figure out why it’s hurting or acting up.

The result: I have chronic gastritis, which means long-term inflammation of the stomach lining. Not something that just comes and goes – it’s been there for a while.
And there’s activity, which means the inflammation is “alive” – my body is actively fighting it.

And that’s not all! They also found that a small part of the stomach cells have started changing into something more like intestinal cells.
Apparently, that’s called intestinal metaplasia. Luckily, it’s only present in a small area (5%) and it’s not cancer.
But it usually happens after long-term inflammation and will need to be monitored.

The good news? No dysplasia – meaning no precancerous changes were found.

The bad news? Helicobacter pylori is back. I fought that crap already last year, and after a two-week course of treatment, the doctor at the other hospital said I was “healthy as a horse.” Well, so much for healthy as a horse.

Now it’ll be interesting to see how they plan to manage all this alongside my chemo and immunotherapy. Honestly, I don’t have anything clever to say about it all.

Except maybe this: it’s hellishly hot today. At around 11 AM it was already 36 degrees. I’m sitting in a darkened room with the AC on, wondering if I should turn it down from 24°C to 21°C because I’m still boiling.

Also, I think I want to sleep. I ate something earlier, and my stomach instantly turned.
Eating is actually a painful process right now, because I’ve got this giant ulcer on my tongue that hurts constantly – even with soothing liquids, even with painkillers.
Same goes for the ulcer in my throat. The other two in my mouth don’t bother me as much.

Now I’m debating whether I should throw up from this massive nausea before I take my midday meds, or take the anti-nausea meds and hope the food I just ate stays down.

In any case, this week’s chemo recovery is shaping up to be hellishly hard. I feel sick all the time. My blood pressure keeps hovering around 140/89. My body temperature hasn’t gone above 36.2°C.

And the previously mentioned waves of intense nausea keep hitting me, accompanied by horrible weakness, dizziness, that awful feeling like my heart is shrinking or trying to jump out of my chest, and intense heat surges. They wipe me out so badly that I can’t fully recover before the next wave hits.

Today, everything is bothering me. And to top it off, the dishwasher broke. Can this day throw any more crap at me?