Ma tunnen seda haiguse raskust, tunnen seda haiguse nõrkust, tunnen jõuetust ja tunnen ka vahepeal seda, kuidas ligi hiilivad mõtted, mida meist keegi ei ole enamasti valmis mõtlema. Millal saabub surm?

Aga veel suurem ja kõige olulisem küsimus on minu jaoks, millal tuleb täielik tervenemine? Sest see on see, mida ma tegelikult ootan. Millal saab see õppetund läbi? Mis on kõik see, mille ma siit endaga kaasa viin? Surm jõuab alati ka hiljem tulla. Ma ei taha, et ta kiirustaks – vähemalt minuga mitte.

Kas see lõppeb nii, et ma ei kaota oma kerge pohhuismi ja positiivsusega elluvaadet “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”. Ma olen alati teadnud, et kõik probleemid on lahendatavad. Absoluutselt kõik probleemid – ma olen selles olnud alates lapsepõlvest sügavalt veendunud. Ma isegi ei tea, miks. Aga just see on aindanud mul end vormida selliseks inimeseks nagu ma olen.

Kas ma olen edasi see Hetlin, kes lapsena vedas prügikasti juurest mahajäetud kassipoegi või kutsikaid koju. Tegin seda ka teismelisena. Mäletan, kuidas vedasin kord koju kaks suure koera pisikest kutsikat, kelle omanik otsis neile uut kodu ja tahtis nad juba tänavale tõsta, sest keegi ei tahtnud neid kutsikaid. Loomulikult vedasin ma koerad koju, kuigi meil oli juba oma koer – Salli.

Arvasin, et olen jube kaval, et suutsin kutsikaid ema eest terve ööpäeva oma toas peita. Heh, te oleksite pidanud mu nägu nägema, kui ema ütles, et ma laseks need kutsikad nüüd kenasti oma toast välja, sest nad olid juba mööda korterit ringi tuianud ja isegi Salli kappi piilunud.

Jah, meie Salli elas ema riidekapis. Noh, ta elas muidugi igal pool, aga riidekapp oli tema kahetoaline nn “korter”, kus ta pesitses.

Ma leidsin kutsikatele kodud. Ma leidsin alati kõikidele loomadele kodud, kelle ma koju vedasin. Isegi sellele ühele kassipojale, kelle osas ema süda hakkas ühel hetkel leebuma ja päeval, mis ma kassipojale uue kodu leidsin, tõi ema poest kassipojale asju.

Kas minusse jääb alles see Hetlin, kes on alati valmis teisi aitama? Milline on see uus Hetlin, kes sellest, oma elu raskemast võitlusest astub välja võitjana? Kas see võitlus kestab ikka ainult aasta, või kauem? Miks mina?

Andsin endale lubaduse – kui ma saan terveks, siis võtan koera. Jah! Mul on juba tõug välja vaadatud. Kuigi samas ütleb hing, et ehk peaks piiluma varjupaikasid ja hoopis sealt kellegi endale koju võtma. Andma kellelegi võimaluse, kes ootab kodu ja oma pere samamoodi nagu mina ootan terveks saamist.

Jah, meil on juba Juss – kass, kes armastab öösiti ringi luusida ja päeval kodus põõnata. Ta ei jää kunagi kauaks ära. Meil oli Vicki. Nägime teda viimati päev pärast seda, kui ma aprillis Eestist tagasi tulin. Ehk siis, Vicki läks kaduma vahetult pärast minu haiguse ilmsikstulekut. Ta oli enne ka käinud uitamas nii, et oli paar päeva kodust ära. Aga nüüd, nüüd ei olegi ta koju tulnud. Kuigi, me ootame ikka veel.

Igal nädalal vaatan ma kalendrit ja loen päevi, kui palju on veel jäänud keemiaravi lõpuni. Mõtlen, et siis on 1/3 kõigest tehtud. Pärast seda tuleb operatsioon. Ja siis kiiritus, veel pots keemiat või jumal teab mis. Igatahes, minul on plaan järgmiseks suveks terve olla ja elu taas nautida, mitte pimendatud toas öökida ja nõrkusest voodis lamada.

Tänane päev ähvardab praegu igatahes olla sellise väljavaatega, sest hommik algad jubeda iiveldusega, nõrkusega, kõhukinnisusega, ma olen punane nagu peet ja paistes. Elsa ärkas just, tuli mu tuppa ja küsis imestunult: “Sinu face on nii red. Miks?” jah, ta räägibki meil segakeelt.

Nagu kõik meie lapsed. Nora suudab teinekord ühes lauses kasutada ära kõik kolm keelt – eesti, inglise ja portugali. Maru rääkis, et mõtleb juba ammu inglise keeles. Sama räägib Elsa, et ta mõtleb pigem inglise ja portugali keeles.

Mõte mingist söögist ja mu pilk fikseerub sellel väikesel ämbril ja selle ebamäärase oksemassiga täitmisel, mille keegi on mulle tuppa toonud. Äkki tõin selle ise, ega ma ei mäleta, aga pigem panustan, et selles on enne olnud mingid laste mänguasjad – pallid, legod või midagi muud.

Võib-olla kui teeks näiteks peedisalatit, siis on okse mu näoga sama värvi. Vabandust, kui ma nüüd su lõpunasöögi rikkusin. Aga äkki rosoljet isegi sööks. Tegin eelmisel nädalal ka rosoljet, see oli üks neist asjadest, mis läks ilma probleemideta alla.

Aga, peamine küsimus mu peas on koguaeg see – millal see tuleb, et ma ei ole enam nii väsinud, et mul ei ole paha olla, et mu vanad riided mahuvad mulle jälle selga. Millal tuleb see aeg, et ma olen jälle terve. Et ma jaksan kuskile minna, midagi teha, ilma, et peaksin mõtlema koguaeg, kas mu jõuvaru saab otsa kohe või 10 minuti pärast. Millal tuleb see, et ma saan öelda, et ma olen vähist jagu saanud ja võitnud. Kas see ikka tuleb?

ENG

I feel the weight of this illness, I feel its weakness, I feel powerless, and at times I also feel how the thoughts creep closer, those thoughts none of us are usually willing to think. When will death come?

But for me, the bigger and most important question is: when will complete healing come? Because that’s what I’m truly waiting for. When will this lesson end? What will I take with me from all of this? Death can always come later. I don’t want it to rush, at least not with me.

Will this end with me still holding on to my lighthearted stubbornness and my positive outlook on life: “If it doesn’t work one way, it will work another”? I’ve always known that every problem has a solution. Absolutely every problem – I’ve believed that deeply ever since childhood. I don’t even know why. But that very belief has helped shape me into the person I am.

Will I still be that Hetlin who, as a child, carried home abandoned kittens or puppies from near the dumpster? I did the same as a teenager. I remember once bringing home two tiny puppies whose owner was about to throw them out on the street because no one wanted them. Of course, I brought them home, even though we already had a dog Salli.

I thought I was so clever hiding the puppies in my room for an entire day, keeping them secret from my mother. Oh, you should have seen my face when Mom told me to let them out of the room because they’d already been wandering around the apartment and even peeked into Salli’s closet.

Yes, our Salli lived in Mom’s wardrobe. Well, she lived everywhere really, but the wardrobe was her little “apartment.”

I found homes for the puppies. I always found homes for every animal I brought home. Even for that one kitten my mom’s heart had almost softened toward. On the very day I found it a home, she came back from the store with things for it.

Will I remain that Hetlin who is always ready to help others? Who will the new Hetlin be? The one who steps out of this, the hardest battle of my life, as a survivor? Will this fight really last only a year, or longer? Why me?

I made myself a promise: if I get well, I’ll get a dog. Yes! I’ve already picked out the breed. Although, my heart also tells me maybe I should look into shelters instead and bring someone home from there. Give a chance to someone who’s waiting for a family, just as I am waiting to be healthy again.

Yes, we already have Juss: the cat who loves roaming around at night and sleeping at home during the day. He never stays away for long. And we had Vicki. The last time we saw her was the day after I returned from Estonia in April. That means Vicki disappeared right after my illness was discovered. She had wandered off before, sometimes for a couple of days, but this time… this time she hasn’t come back. Still, we keep waiting.

Every week I look at the calendar and count the days left until chemotherapy ends. I think, then one-third of it will be done. After that comes surgery. Then radiation, more chemo, or who knows what else. But my plan is clear: by next summer I will be healthy again, enjoying life, not throwing up in a darkened room and lying in bed weak from exhaustion.

Today, though, seems to promise otherwise. The morning started with terrible nausea, weakness, constipation. My face is beet-red and swollen. Elsa just woke up, came into my room, and asked in surprise: “Your face is so red. Why?” Yes, she really speaks in a mix of languages so she said half of it in Estonian.

Just like all our children. Sometimes Nora manages to use all three languages, Estonian, English, and Portuguese, in a single sentence. Kenneth says he’s already been thinking in English for a long time. Elsa says she thinks more in English and Portuguese too.

The thought of food makes me fix my gaze on the little bucket in my room, already filled with some kind of vague vomit mass. Maybe I brought it here myself, I don’t remember, but I’m pretty sure it used to hold the kids’ toys: balls, Legos, or something else.

Maybe if I made beet salad, the vomit would match my face in color. Sorry if I’ve just ruined your dinner. Though, I could probably still eat rosolje. I made it last week and it was one of the few things that went down without trouble.

But the main question in my head remains the same: When will it happen? When will I no longer be this tired, no longer feel this sick, when will my old clothes fit again? When will I have the strength to go somewhere, do something, without constantly wondering whether my energy will run out in 10 minutes or immediately? When will the day come when I can finally say: I beat cancer. I won. Will that day really come?