Kolmapäevane keemia oli raske. Väga raske. Ma olin minnes väsinud, kuigi ma magan järjest rohkem. Magan enamasti terved ööd. Kui ärkan, siis vaid korraks, komberdan läbi udu vetsu, tulen tagasi ja magan edasi. Mõnikord jään potil istudes magama ja ärkan mingi aeg hiljem ehmatusega.

Magasin öö enne keemiat ilma ärkamata. Mäletan vaid seda, et õhtul enne sisuliselt palvetasin, et seekordne keemia tuleks sama lihtne kui eelmisel korral. Tundub, et sellest polnud essugi tolku.

Käisin koos emaga. Algus oli nagu algus ikka. Margarida pani porti kanüüli. Portist veidike verd võtta, pordi loputus, esimene kokteil. See on enamasti süstlast veeni minev allergia ja iiveldusevastane kokteil. Selle sees on ka uinuti, mis peaks mu tuttu panema. Ma nii lootsin eile, et nüüd lõpuks magan.

Aga ei, olin olenemata suurest väsimusest ärkvel. Ei mingit und. Miskipärast tekitas see mu peas esimese mõtte, et midagi on täna teisiti. Ma ei tundnud ka selle kokteiliga tavapäraselt kaasnevat metallimaitset ja lõhna. Kõik oli liiga tavaline.

Sellele järgneb alati pisut loputust, siis veel üks eelkokteil, loputus, Paxlitaxel (keemia), loputus, Caboplatina (keemia), loputus ja kui ühtegi süsti ei pea saama, siis järgmiste päevade rohud ja kojuminek. See on siis nn lühike päev, mis kestab kokku umbes 4 tundi. Midagi oli nende vahel veel, sest erinevaid vedelikukotikesi ja pudeleid oli kokku seitse. Oli vist, ega ma ei mäleta enam.

Aga, eile läks nii, et olin haiglas kell 9:00 ja sain koju alles kell 17:00. Miks nii hilja?

Algus oli ju hea. Jutustasime emaga igasugustel teemadel, samal ajal, kui erinevad kokteilid mu kehasse voolasid. Siis lugesime kumbki oma kaasa võetud raamatut. Meil on raamatumenüüs praegu Cara Hunteri teosed. Oh, kui põnevalt ta kirjutab. Isegi viimasel lehel on mingi selline pööre, mille peale sa lihtsalt ei tule.

Vahepeal sõin lõunat. Üks asi, mis mul natuke mingid häirekellad tööle pani, oli see, kui ma olen tavaliselt lõunaks käinud vähemalt neli korda pissil, siis sel korral olin käinud ainult korra. Tundus kummaline, aga mõtlesin, et nojah, juu siis täna on selline päev.

Jõudis kätte Caboplatina aeg. See pidanuks olema linnulennul mööduv 40 minutit. Aga, umbes poole peal hakkasin end imelikult tundma. Tekkisid meeletud kuumahood, hakkas paha, ema ütles, et ka värv näos muutus. Tekkis üldine poomistunne ja kui ma oleksin olnud auruvedur, siis oleksin tahtnud kõrvust auru välja lasta. Pingest tekkis ka tunne, et silmamunad lendavad kohe peast plõks-plõks välja nagu pingpongipallid.

Ema läks kutsus Margarida. Kohe mõõdeti vererõhku. See oli korraks vist pisut kõrgem, aga ei midagi hullu. Tunne taandus, ja siis hakkas see iga 10 minuti tagant uuesti tulema. Keemiast jäi umbes 10 minutit lõppu tegemata. Selle asemel pandi loputus ja mingid muud ravimid, mis oleksid pidanud mu enesetunnet leevendama. Aga iiveldus ja pinge kehas, peamiselt peas, ei tahtnud kuskile kaduda.

Tegelikult on mul kõrvades vilin siiamaani. Ka nõrk on seni olla.

Ühel hetkel tekkisid silmade ette mustad laigud, millest üks meenutas mingit sabaga ollust. Kogu järgnev on mu mälus pisut udusena.

Ühel hetkel hakkasin halvast olekust ja väsimusest nutma. panin sellega ka ema nutma. Issand, kuidas ma vihkasin end sel hetkel. Ma ei taha, et mu ema nutab. Ma ei taha, et keegi nutab mu haiguse pärast. ma ei taha kellelegi seda mure teha, et nad end nii halvasti tunnevad. Margarida istus mu juures ja ütles: “See on ju loomulik, et su ema muretseb, et ta nutab. Ta ju armastab sind. See kõik teeb ju tema ka kurvaks ja ta lihtsalt muretseb su pärast.”

Siis tuli arst. Rääkisime temaga pikalt. “See on keemiaravi kõrvalnäht ja ilmselt läheb see järgmiste nädalate jooksul veel karmimaks. Kuna sul on ka premenopaus, mida me ravimitega küll maha proovime võtta, siis see tekitab veel omakorda kehas reaktsioone. Sellest need ägenenud kuumahood, mida teised, need, kes pole haiged, tunnevad palju leebemalt, kui sina praegu. Me proovime neid leevendada, aga nagu näha, siis praegu on nii, et miski ei aita.”

Muuta mu raviplaani ei saa, sest kui seda teha, siis pole sellest tolku ja ma võin põhimõtteliselt hakata oma matuseid korraldama. Pärast eelmise nädala keemiat on mu rind ja kaenlaalune valutama hakanud. Valutavad pidevalt. See pidi olema normaalne ja oodatav. Kõik need kõrvalnähud on ootuspärased. Ootuspärane on ka see, et need lähevadki nüüd järgmiste nädalate jooksul hullemaks.

Kolm nädalase vahega keemiat veel, siis läheb puhkepaus kaks nädalat pikaks. Ma nii loodan, et siis on mul nädal enne keemiat pisutki parem olla. Et siis saan ma natukene rohkem produktiivne olla.

Praegu võitlen voodis iivelduse ja nõrkushoogudega. Kindlasti läheb see päevapeale paremaks.

ENG

Wednesday’s chemo was hard. Really hard.
I was already exhausted before going in, even though I’ve been sleeping more and more. I usually sleep through the night. If I do wake up, it’s just for a moment, I stumble half-asleep to the bathroom, come back, and fall right back asleep. Sometimes I even doze off while sitting on the toilet and wake up later with a jolt.

The night before chemo, I slept straight through. I only remember praying the night before that this round would be as easy as the last one. Turns out, that prayer didn’t help much this time.

I went with my mom. The beginning was the usual routine. Margarida inserted the cannula into the port. A bit of blood drawn, port flush, first “cocktail.” That’s usually a syringe-based anti-allergy and anti-nausea mix that goes straight into the vein. It also contains a sedative that should knock me out. I really hoped I’d fall asleep this time.

But no. Even though I was so tired, I stayed awake. Not a hint of sleep. And for some reason, that was my first sign something was off. I also didn’t taste or smell the usual metallic tang that comes with the first cocktail. Everything just felt too ordinary.

Then comes the rinse, then another pre-cocktail, another rinse, Paclitaxel (chemo), rinse, Carboplatin (chemo), rinse, and if there are no injections needed, I get my take-home meds and go. That’s what we call a “short day,” which usually lasts about four hours. There were a few more things in between, though. I think there were seven IV bags in total. Or maybe not. I can’t really remember anymore.

But yesterday didn’t go that way. I arrived at the hospital at 9:00 a.m. and only got home at 5:00 p.m. Why so late?

The beginning was fine. Mom and I chatted while the various meds flowed into my veins. Then we both read from our books Right now we’re on a Cara Hunter binge. Oh, how she writes! Even on the last page, there’s always some crazy twist that you never see coming.

At some point, I had lunch. One thing that did ring an internal alarm bell was how little I’d peed. By lunch, I usually go to the bathroom at least four times. This time just once. That felt odd, but I brushed it off. Maybe it’s just one of those days.

Then it was time for the Carboplatin. It should have taken 40 minutes. But about halfway through, I started feeling weird. Massive hot flashes, nausea, my mom said my face turned color. I felt like I was being strangled, and if I had been a steam engine, I’d have wanted to blow off steam through my ears. The tension was so intense it felt like my eyeballs might pop out like ping-pong balls.

Mom went to get Margarida. They checked my blood pressure. It was a bit elevated, but nothing critical. The feeling passed—but then kept coming back every ten minutes. I didn’t finish the final 10 minutes of chemo. Instead, they gave me a rinse and some other meds to ease the symptoms. But the nausea and pressure in my head and body didn’t go away. My ears are still ringing now. I’m still weak.

At one point, I started crying from how awful and exhausted I felt. And that made my mom cry too. God, how I hated myself in that moment. I don’t want my mom to cry. I don’t want anyone to cry because of my illness. I don’t want to be the reason anyone feels that bad.

Margarida sat next to me and said gently: “Of course your mom is worried and crying. She loves you. This is hard for her too, and she’s just scared for you.”

At one point, I saw black spots in front of my eyes, one looked like a floating blob with a tail. Everything after that is a bit fuzzy in my memory. Then the doctor came. We talked at length.

“This is a side effect of chemotherapy,” she said, “and it’s likely to get worse over the coming weeks. Since you’re also in pre-menopause, which we’re trying to suppress with medication, your body reacts even more strongly. That’s why you’re getting these extreme hot flashes, which people without cancer experience much more mildly. We’ll try to ease it, but as we see, nothing’s helping right now.”

They can’t change my treatment plan, because doing so would make it ineffective, and I might as well start planning my funeral. After last week’s chemo, my breast and underarm started to ache. They hurt constantly now. Apparently that’s normal and expected. All of these side effects are expected. And it’s expected they’ll get worse over the coming weeks.

Three more rounds of chemo every three weeks, then I get a longer break – two weeks. I really hope I’ll feel even slightly better during that break. Maybe I can be just a bit more productive then.

Right now, I’m lying in bed battling waves of nausea and weakness. I’m sure it’ll get better as the day goes on.