Täna oli tegelikult järjekorras 11. keemia. Eks ma eelmisel korral soovisin nii väga, et läheksin juba kahe nädala suuruse vahe peale, aga rumal mina. Üks kord on veel. Aga see viimane selle raundi keemia on 18. augustil, seega saan mõne väga vajaliku päeva pisut rohkem taastuda. Ja seda taastumist on mul väga vaja, sest keha on mõnes mõttes viimase piiri peal.

Miks? Näiteks on juba teist nädalat immunoteraapia edasi lükatud. Arstid lihtsalt kardavad, et mu organism ei pea seda vastu. Jällegi, miks? Sest maksanäitajad lähevad ainult hullemaks. Praegu ei näi miski aitavat. Ja seal on midagi, mida nad hakkavad uurima. Mis see on, seda ei tea veel keegi. Järgmisel nädalal lähen uuringule, mis aitab välistada ja näha, kas järjest halvemaks muutuvate maksanäitajate taga on midagi struktuurset (nt tsüst, hemangioom, harvem vähikolle), või on see lihtsalt ravimitest tingitud ajutine põletik ja koormus.

“Kuna sa saad praegu väga intensiivset keemiaravi, siis ma eeldan, et see ei ole metastaas,” ütles ta mull kolmapäeval kaks tundi kestnud visiidi ajal. Jah, ma olin onkoloogi vastuvõtul kaks tundi. Ta helistas osakonna juhatajale söör Professorile, nagu nad teda hellitavalt kutsuvad.

Nad arutasid kaks tundi, mida teha mu immunoteraapiaga ja võtsid mu vereproovid pulkadeks lahti. “Ei, me ei tee Hetlinile ka sel nädalal immunoteraapiat. Uuel nädalal teeme hoopis uuringud ja siis vaatame edasi,” ütles söör Professor kindlal häälel.

Seejärel helistas praegune asendusarst dr. Jorge dr. Mafaldale, kes on mu peamine onkoloog ja nii see otsus siis kindlalt sündiski. Pääsesin täna lühema keemiakokteiliga.

Aga, milline imeline päev mul oli. Sättisin end hommikul ilusti riidesse. Läksin üksi haiglasse ja olin vaevu osakonda jõudnud, kui kohale ilmus ka mu tänane kokteilipartner. Ta oli kaasa toonud maailma parimat Colombia kohvi, mille ristis “Espresso Martiniks”, enda valmistatud tomatisuppi, mis sai nimeks “Bloody Mary” ja väga head mullivett koodnimega “Gin & Tonic”. Ja nii me siis alustasime lõbutsemist.

Me rääkisime laste koolist, elust, Colombiast, Portugalist, Eestist ja sajast muust teemast. Rääkisime ka mu haigusest. Rääkisime nii paljudest asjadest. Ja ma pean ausalt ütlema, et ta on justkui mu kaitseingel. Mul ei olnud täna pooltki nii halb, kui kahel eelmisel korral.

Mingil hetkel läks küll keha rohkem pingesse ja kuumahood tahtsid tulla, aga ma sain need kuidagi tahaplaanile surutud. Tegelikult oli täna ka medikamente vähem, mida mulle ette ja taha manustati. Praeguseks on tekkinud suur väsimus, keel on täiesti tuim, parem kõrv on tumm, lukus ja valutab kergelt. Söögiisu on null. Tahaks ainult kohvi, mida ma mõned kuud tagasi veel jälestasin ega joonud.

Keemiaravi vahepeal käisid mind vaatamas veel ema, kes jäi lõpuni, Lea, Patrick ja Nora. Nemad kolm läksid koju tagasi.

Nüüd saan ainult ühe korra veel Paclitaxeli ja Carboplatini ja siis läheb edasi ddAC skeem, mis siis tähendab, et hakkan saama järgmisi keemiakokteile. Järgmiseks on menüüs doxorubicin + Cyclophosphamide, mida hakkan saama iga 2 nädala tagant, jätkub ka Pembrolizumab ehk immunoteraapia. Muide, selgub, et ka see on pisut karmim, kui tavaline laks. Tavaliselt tehakse seda iga 3 nädala tagant, aga minusugustele iga 2.

Lisaks neile võtan kodus igapäevaselt valuvaigisteid, südamerohtu, kolesteroolirohtu, iiveldusevastast rohtu, määrin ninna verejooksu peatavaid salve, ekke ja pärast keemiat võtan veel mitut preparaati. Midagi oli veel, aga ma enam ei mäleta, mille vastu mis oli. Enne igat söögikorda võtan ka ühte tabletti ja geeli, et magu ja söögitoru vähem valutaks. Nii, mis veel? Ahjaa, täna on hea päev! Tähistagem seda, kallid lugejad.

Ja siiras aitäh teile kõigile, kes te mu peale mõtlete, mulle kaasa elate, mind toetate! See kõik on hindamatu. Ja aitäh Onkoloogika kogukonnale, ma ei tea, mida teekisn ilma teieta. Aitäh ka Helele, kellega saame suvaliselt oma samast diagnoosist räntida, kui vaja. Aitäh, mu perele, mu sõpradele, kõigile! Aitäh!

ENG

Today was actually my 11th round of chemo. Last time, I wished so badly to move to a two-week interval between treatments, but silly me. There’s still one more to go. But that last chemo of this round will be on August 18, which means I’ll have a few much-needed extra days to recover. And I really need that recovery time because my body is, in some ways, at its limit.

Why? For example, my immunotherapy has been postponed for the second week in a row. The doctors are simply afraid my body won’t be able to handle it right now. Why again? Because my liver markers just keep getting worse. At the moment, nothing seems to help. And there’s something there they need to investigate.

What it is, no one knows yet. Next week I’ll have a scan to rule out and see whether these worsening liver results are due to something structural (like a cyst, hemangioma, or, more rarely, a cancerous lesion), or whether it’s just temporary inflammation and stress caused by the medications.

“Since you’re currently on very intensive chemotherapy, I assume it’s not metastasis,” he told me during my two-hour appointment on Wednesday. Yes, I was at the oncologist’s office for two hours. He even called the head of the department Sir Professor, as they affectionately call him.

They discussed for two hours what to do with my immunotherapy and went through my blood test results in detail. “No, we won’t give Hetlin immunotherapy this week either. Next week we’ll do the tests, and then we’ll see,” Sir Professor said firmly.

After that, my current substitute doctor, Dr. Jorge, called Dr. Mafalda, my main oncologist, and that’s how the decision was finalized. Today, I got away with a shorter chemo cocktail.

But what a wonderful day it turned out to be. I dressed nicely in the morning, went alone to the hospital, and had barely arrived at the ward when my chemo partner for the day showed up.

He had brought the world’s best Colombian coffee, which he named “Espresso Martini,” his homemade tomato soup aka “Bloody Mary”, and some excellent sparkling water under the code name “Gin & Tonic.” And so our fun began.

We talked about our children’s schools, life, Colombia, Portugal, Estonia, and a hundred other topics. We also talked about my illness. We talked about so many things. And I must honestly say – he’s like my guardian angel. I didn’t feel nearly as bad today as I did the previous two times.

At one point my body did tense up a bit, and the hot flashes tried to come, but I somehow managed to push them aside. In fact, today I was given fewer pre- and post-meds than usual. Right now, I’m feeling very tired, my tongue is completely numb, my right ear is blocked and slightly aching. I have zero appetite. All I want is coffee which, a few months ago, I couldn’t stand and never drank.

During chemo, I also had visits from my mother (who stayed until the end), and from Lea, Patrick, and Nora. The three of them went home afterward.

Now I only have one more session with Paclitaxel and Carboplatin, and then I’ll move on to the ddAC regimen, which means I’ll start getting the next chemo cocktails. Up next on the menu are doxorubicin + cyclophosphamide, which I’ll get every two weeks, plus pembrolizumab, the immunotherapy, will continue. By the way, it turns out this schedule is a bit tougher than usual. Normally it’s given every 3 weeks, but for people like me every 2.

On top of all this, at home I take daily painkillers, heart medication, cholesterol medication, anti-nausea medication, nose ointments to stop bleeding, and after chemo I take several more drugs. There was something else, but I don’t even remember what it was for anymore. Before every meal, I also take a pill and a gel to make my stomach and esophagus hurt less.

So, what else? Oh yes, today is a good day! Let’s celebrate it, dear readers.

And a sincere thank you to all of you who think of me, cheer me on, and support me! It’s priceless. And thank you to the Onkoloogika community — I don’t know what I’d do without you. Thank you also to Hele, with whom I can randomly rant about our shared diagnosis whenever needed. Thanks to my family, my friends, everyone! Thank you!