Kui räägitakse vähihaigetest, siis kujutatakse enamasti ette, et inimesed kõhnuvad, muutuvad luukeredeks ja kaotavad kaalu. Ma mäletan seda ka näiteks oma onu ja endise ämma kohta. Nad olid lõpuks nii väikesed. Nad olid totaalsed inimvared.

Mina olen aga samal ajal vähihaige ja hoopis võtnud keemiaravi jooksul juurde 18 kilo. 18 neetud kilo! See tundub vahel täiesti absurdne, aga on tõsi. Olen arstilt küsinud, kas see on üldse tavaline, et keemiaravi ajal kaal tõuseb, mitte ei lange?

Teadus ja minu arst ütlevad, et see ei ole sugugi haruldane. Erinevad ravimid, turse, vedelike peetus ja väsimusest tingitud vähene liikumine võivad kõik kaasa tuua hoopis kaalutõusu. Ja ärgem unustagem süütundest söömist. Ma kipun seda tegema ka siis, kui tegelikult iiveldab ja kõht on justkui täis. Seda ei koge mina üksi. Seda kogevad paljud.

Rinnavähiga naiste puhul on leitud, et 50–96 protsenti kogevad kaalutõusu pärast diagnoosi. Uuringud näitavad, et keskmine tõus keemiaravi ajal on 2,5–6 kilo ning mõnes rühmas umbes 2,7 kilo. Ühes suuremas analüüsis selgus, et ligi 18 protsenti patsientidest võtab juurde rohkem kui viis protsenti oma kehakaalust.

Ja mina – neetud 18 kilo! Aga, see kaalunumber tähendab minu jaoks palju enamat kui lihtsalt kilosid. Enne haigust mahtusid mulle vabalt selga riided suuruses 40–42, nüüd ei saa ma jalga, olenevalt firmast, isegi 46 suurust.

Mu näpud on nii paistes, et mu abielusõrmus ei mahu mulle sõrme. Esimest korda elus kannan koguaeg kaelas ketti, et hoida oma abielusõrmust endaga. Sõrmusele olen kaaslasteks valinud kaks kaitseinglit ja amburi tähtedest joonduva taevamärgi.

Ma ei ole kunagi elus kaalunud nii palju kui praegu. Kui neid teaduslikult kinnitatud numbreid vaadata, siis minu +18 kilo tundub võrreldes keskmisega suur, aga samas on see päris ja meditsiiniliselt selgitatav.

Peeglist vaatab mulle vastu inimene, keda ma ei tunne ära: kahvatu, paistes, vahepeal punetav, kurnatud ja võõras. Mu kõht on nii suur nagu pesitseks seal sees beebi, kes on kohe-kohe valmis sündima.

Tegelikult pole seal mingit beebit, mu sees elutseb vähk, kelle osas loodan, et iga keemiakokteil hävitab teda üha rohkem. Et lõpuks operatsioon aitab mul temast vabaneda 100protsendiliselt. Et saan järgmiseks suveks sellest kõigest mõelda, kui ühest elu suurimast katsumusest, mille ma tegin ära. Seljatasin edukalt.

Ma tean ju, et inimväärtust ei määra välimus ega kaalunumber, teiste puhul hindan alati hinge ja südame suurust, mitte keha mõõte. Mind ei huvita tegelikult kunagi, kuidas teine välja näeb, peaasi, et ta on hea inimene.

Aga iseenda suhtes kipun olema halastamatult karm, hinnates end nende lollakate ilustandardite järgi. Vaatan oma kümne aasta taguseid pilte ja lihtsalt nutt tuleb peale. Jah, ma olen siinkohal sinuga täiesti nõus – on totaalselt loll vaadata nii vanu pilte ja panna end selle terve inimesega samale mõõdupuule.

See, enese välimusega pahuksis olek, on üks osa vähiga toimetulekust, millest ei räägita kuigi tihti. Ravi ei murra sind ainult seestpoolt, vaid muudab ka su välimust nii, et sa ise ei tunne end ära. Kohati tundud sa endale isegi tülgastav, võõras, ebameeldiv, kole. Sa ei vaata teisi nii – sa mõtled seda enda kohta. Mina mõtlen seda enda kohta!

See murdumine eelmisel nädalal psühholoogi kabinetis ei olnud ka juhuslik. See oli mu sees pulbitsenud juba kaua. See kasvas iga kaalule astumise ja iga peeglisse vaatamisega aina suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks plahvatas.

“Palun ära oma kaalu pärast muretse. Me tegeleme sellega hiljem, siis kui sa oled terve,” ütles mulle arst. “Kaalunumber ei defineeri sind, sina oled ikka sina. Sa oled praegu lihtsalt haige ja näed natuke teistmoodi välja,” ütles keegi, ma ei mäleta enam, kes. “Mina ei näe enda ees koledat inimest. Mina näen ilusat, suure südamega head inimest, kes toob endaga alati päikese tuppa,” ütles mu psühholoog.

Täna on mu viimane selle skeemi keemiaravi koos immunoteraapiaga. Järgmisel nädalal alustan uue skeemiga. Ma kardan seda. Ma kardan, et võtan veel rohkem juurde. Kardan, et hoiatused selle kohta, etet taastumine on veel raskem, iiveldus veel tugevam ja kõik veel hullem saab tõeks. Kardan, et muutun, kardan, et murdun.

ENG

When people talk about cancer patients, the first image is usually that they waste away, become skin and bones, and lose weight. I remember this with my uncle and my former mother-in-law. In the end, they were so tiny. They were just shadows of themselves.

But me – I’m also a cancer patient, and instead of losing weight, I’ve gained 18 kilos during chemotherapy. 18 damned kilos! Sometimes it feels absurd, but it’s true. I’ve even asked my doctor if it’s normal to gain weight during chemo instead of losing it.

Science and my doctor both say that it’s not rare at all. Different medications, swelling, fluid retention, and lack of movement from extreme fatigue can all lead to weight gain. And let’s not forget emotional eating. I tend to do that too, even when I already feel nauseous and my stomach feels full. I know I’m not alone in this, many patients go through the same.

For women with breast cancer, studies show that 50–96% gain weight after their diagnosis. Research shows that the average gain during chemo is 2.5–6 kilos, and in some groups around 2.7 kilos. One large analysis found that nearly 18% of patients gain more than 5% of their body weight.

And me – 18 kilos! But this number on the scale means much more than just extra weight. Before cancer, I easily fit into size 40–42 pants. Now, depending on the brand, I can’t even pull on a size 46.

My fingers are so swollen that I can’t wear my wedding ring anymore. For the first time in my life, I wear it on a chain around my neck. Alongside it, I’ve chosen two guardian angels and the constellation of Sagittarius as my companions.

I have never weighed as much as I do now. Looking at the scientifically backed numbers, my +18 kilos is a lot compared to the average, but it’s real, and it can be explained medically.

In the mirror, I see someone I don’t recognize: pale, swollen, sometimes flushed, exhausted, and unfamiliar. My stomach looks like there’s a baby inside, ready to be born any moment.

But there’s no baby. Inside me lives cancer, and I hope that with every chemo cocktail, more of it is being destroyed. That the operation will one day help me get rid of it 100%. That by next summer, I’ll be able to look back at all this as one of the biggest battles of my life – one that I overcame.

I know that a person’s value has nothing to do with appearance or weight. I’ve always judged people by their soul and their kindness, never by their body size. But when it comes to myself, I’m brutally harsh, measuring myself against ridiculous beauty standards. I look at photos from ten years ago and just want to cry.

Yes, I know, you’re right, it’s pointless to compare myself to the healthy woman I once was. But this struggle with my own body image is part of cancer too, one that isn’t talked about much. The treatment doesn’t just break you from the inside, it changes how you look, until you barely recognize yourself. Sometimes you even feel disgusted by your own reflection. You don’t think that about others, only about yourself. I think that about myself.

That breakdown in my psychologist’s office last week wasn’t random. It had been bubbling inside me for a long time. It grew with every step onto the scale, with every look in the mirror, until it finally exploded.

“Please don’t worry about your weight. We’ll deal with it later, when you’re healthy,” my doctor told me.
“The number on the scale doesn’t define you, you’re still you. You’re just sick right now and you look a bit different,” someone said, I can’t even remember who.
“I don’t see someone ugly in front of me. I see a beautiful person with a big heart, someone who always brings sunshine into the room,” said my psychologist.

Today is my last chemo of this cycle, together with immunotherapy. Next week, I start a new treatment plan. I’m scared. I’m scared I’ll gain even more. I’m scared the warnings will come true – that recovery will be harder, nausea worse, and everything more brutal. I’m scared I’ll change. I’m scared I’ll break.