Kellele kakajutud ei meeldi, siis soovitan kohe soojalt mitte edasi lugeda, sest see järgnev kirjeldus on väga aus ja olgem ausad, ka natuke rõve. Aga, mulle tundub, et see on midagi, millest tuleb rääkida. Miks? Sest kui kakamisega on mingi jama, siis kipub see mõjutama meie üldist olekut. Nii ka minul.

Kolmapäeval oli mul kõht natuke kinni. Aga ikkagi oli jube kakahäda. Läksin siis ja punnitasin. Niipidi ja naapidi aga lõpuks sain oma häda tehtud. Pühin tagumikku, vaatan paberit, vaatan potti – kurat, kust see veri nüüd tuleb? Mõtlesin pingsalt, kas ma sõin eelmisel päeval peeti, midagi muud, mis võiks väljutamisel anda punast tooni. Ei tulnud miskit sellist meelde.

Käisin natuke aega hiljem pissil. Paber ja pott jälle verine. Mõtlesin siis, et juu on asi uriinis. Uriin punane, verine. Aga millest? Põiepõletik? Aga ei valuta ju. Pole sellist põiepõletiku valu, pole valus pissida. Kurat, mis värk see nüüd on.

Siis lõi kõhu lahti. Persse, sõna otseses mõttes. Sain aru, et mitte mu uriin ei ole verine, vaid tagumikust tuleb verd. Püha Kristus ja halleluuja. Mis jama see nüüd on?

Vahepeal tuli ikka kenake kogus verd. Tupsutasin siis paberiga ja lootsin parimat. Võtsin valuvaigistit, iivedluserohtu, oma tavapäraseid medikamente ja ootasin.

Helistasin haigla 24/7 infoliinile, kus soovitati mul kohe minna EMOsse. Noh, ma päris kohe ei läinud ja ei jõudnud ka arstini, sest mul katkes kannatus triaaži oodates. Peale minu oli ootesaalis veel umbes viis inimest, kes kõik olid juba arstide juurde pääsenud.

Aga, ega ma väga ei kurvastanud ka, et ma otsustasin lahkuda, sest kui ma nägin, et tööl oli see arst, kes saavutas eelmisel korral, kui EMOsse sattusin, oma käitumisega minu silmis “tule eile meile” staatuse. Nii ma siis läksingi hoopis koos Maruga psühholoogi vastuvõtule. Seal oli palju toredam.

Kogu see seiklus oli mu tegelikult totaalselt võhmale võtnud, sest otsustasin enne kojuminekut toidupoest läbi käia. Kui keegi praegu küsib, mida ma ostsin, siis ega ma väga ei mäleta. David tuli tüdrukutega mulle poodi järgi ja läksime koju.

Ma arvan, et ma keerasin end suht kohe ka voodisse kerra ja magasin hommikuni. Magasin 13 tundi. Oleks veel maganud, aga lapsed nõudsid tegelemist. Nüüd mõtlengi, et kas pärast lõunast haiglaskäiku, et süst saada ja kakalkäiku, mis üllatus-üllatus, oli jälle verine tegevus, peaks ühe peatäie lõunauinakut tegema.

Sest, kõht, olgu täpsustusena öeldud, et alakõht, valutas jälle hullemini kui enne. Iiveldas, hullemini kui enne ja jube kurnatus oli ka. Pean paratamatult jälgima reeglit: üks väike tegevus päevas korraga. Ehk siis praegustel päevadel on selleks üheks tegevuseks haiglas süstimas käimine.

Tegin lõunauinaku, mis venis mõnusalt kolm tundi pikaks. Ega ma pärast seda ka väga pikalt üleval olnud. Mõned tunnid, mille vahele jagus nii “Wednesday” uue hooaja vaatamist kui ka pisut lugemist. Ma neelan praegu hoolega Cara Hunteri krimkasid. Küll on põnev lugemine. Ainus häda on see, et ma ei jaksa viimasel ajal korraga üle 15-20 lehekülje lugeda. Enne jõuab uni kohale.

Kolmas päev pärast keemiat, käes on reede! On vist ikka jah? Kuigi ega erilist vahet ei ole, mis päev parasjagu käimas on. Tean lihtsalt seda, et esmaspäeval on onkoloog, vereproovid ja teisipäeval keemiaravi.

Reede hommikuks oli kõht nii lahti, et ma ei suutnud selle tohuvapohu sees verd õnneks tuvastada. Täiesti ootamatult saabus muidugi taas iiveldus, mis päädis oksendamisega. Ma lihtsalt ei jõudnud enne rohtu võtta. Ehk siis kogu see hommikune omletitegu ja vajaliku energia kulutamine oli asjatu. See vihastab meeletult. Kurat, ma nägin nii palju vaeva. Ja see kõik oli asjatu. Kõht valutab jälle. Köök on segamini, keegi on magamistoas pardiriisi laiali ajanud – see oli Elsa, kes oma taldrikuga eile julgelt ringi jalutas.

Ja mis eriti tore – ma ärkasin reede hommikul meeletu kurguvaluga, mis pole kuskile läinud. Tundub, et mingi haiguseuss hakkab mind vaikselt kätte saama. Ja ma ei mõtle siinkohal vähki, vaid midagi väiksemat ja leebemat, millest ma peaksin kõigest väest proovima hoiduda. Õnneks ei ole palavikku, kuigi on palaviku tunne – külm, paha, kondid valutavad, rind valutab, kaenlaalune valutab, õudne väsimus on.

Ma olen võimeline praegu ja kohe veel paar tundi magama, sest õnneks sain mingid kiiremad töömeilid hommikul kirjutatud ja saadetud. Kas midagi peaks ka kokku kirjutama ja üles panema… Ilmselt, aga hetkel ei tule meelde. Töö osas ongi kõige keerulisem, kuigi see on ju ainult kirjatöö, siis see võtab nii läbi. Aju väsib väga ruttu. Ja nii ma siis proovingi iga päev teha natukenegi. Olen praegu nagu Toots, kui tervet rehkendust teha ei jõua, siis teen korraga vähemalt pool. Et pärast edasi rehkendada.

ENG

If you don’t like poop talk, I strongly recommend you stop reading right now, because what follows is very honest and, let’s be real, also a little gross. But it feels like something I need to talk about. Why? Because if there’s trouble with pooping, it tends to affect our overall well-being. And that’s exactly the case for me.

On Wednesday, I was a bit constipated. But still, I had this massive urge to poop. So I went, pushed this way and that way, and finally got the job done. I wiped my butt, looked at the paper, looked at the toilet – damn it, where the hell is this blood coming from? I thought hard: did I eat beets the day before, or something else that might give things a red tint? Nothing came to mind.

Later I went to pee. The paper and toilet were bloody again. So I thought, okay, it must be in my urine. Red, bloody urine. But why? A bladder infection? Except there was no pain. None of that classic burning bladder infection pain, no pain when peeing. What the hell was this?

Then my stomach loosened up. Shit – literally. I realized it wasn’t my urine that was bloody, but the blood was coming from my butt. Holy Christ and hallelujah. What the hell was going on now?

At one point, there was quite a bit of blood. I dabbed with paper and hoped for the best. Took a painkiller, anti-nausea meds, my usual medications, and waited.

I called the hospital’s 24/7 info line, where they advised me to go straight to the ER. Well, I didn’t go straight away and never even made it to the doctor because I lost patience waiting at triage. There were maybe five other people in the waiting room, all of whom had already gotten in to see a doctor.

Honestly, I wasn’t too sad I left, because I saw that the doctor on duty was the same one who last time, during an ER visit, managed to earn the permanent “don’t ever send me to them again” status in my eyes. So instead I went with Kenneth to my psychologist’s appointment. It was way nicer there.

The whole adventure had totally drained me, though, but I decided to swing by the grocery store before heading home. If you ask me now what I bought, I honestly couldn’t tell you. David came with the girls to meet me at the store, and then we all went home.

I think I curled up in bed pretty much right away and slept until morning. Slept 13 hours. Would’ve slept longer if the kids hadn’t demanded my attention. Then I was wondering if, after Thursday’s lunchtime hospital visit for my shot, and another trip to the toilet (which: surprise, surprise, was bloody again), I should just take a good long nap.

Because, to clarify, my lower abdomen was hurting even worse than before. Nausea was worse too, and I was utterly exhausted. I have to stick to the rule: one small activity per day. And these days, that one activity is usually just going to the hospital for my shot.

So I took a nap, which stretched into a lovely three-hour sleep. And even after that, I wasn’t up for long. Just a few hours, filled with watching the new season of Wednesday and a bit of reading. Right now I’m devouring Cara Hunter’s crime novels. They’re super gripping. The only problem is, I can’t get through more than 15–20 pages at a time lately before sleep takes over.

Third day after chemo, it’s Friday! I think it’s Friday anyway? Not that it really matters what day it is. I just know that Monday means oncologist and bloodwork, and Tuesday means chemo.

By Friday morning, my stomach was so loose I couldn’t even tell if there was any blood in the chaos. Out of nowhere, nausea hit again, and this time I vomited. I just didn’t get the meds in fast enough. Which means my whole morning omelet-making effort was wasted. And that really pissed me off. Damn it, I put in the effort, and it was for nothing. My stomach hurt again, the kitchen was a mess, and someone had scattered duck rice all over the bedroom – Elsa, wandering boldly around with her plate yesterday.

And the cherry on top: Friday morning I woke up with a terrible sore throat that hasn’t gone away. Feels like some bug is creeping up on me. Not cancer, but something smaller and milder, the kind of thing I should be desperately trying to avoid. Luckily no fever, though it feels feverish-chills, aches, bones aching, chest pain, armpit pain, crushing fatigue.

Right now I feel like I could sleep another couple of hours, because luckily I already managed to write and send off some urgent work emails in the morning. Should I draft something else to post too… Probably, but at the moment I can’t even remember what. Work is the hardest part, even though it’s just writing, it wipes me out. My brain tires so quickly. So I just try to do a little bit every day. I feel like Toots (Estonian literature figure): if I can’t finish the whole problem, at least I’ll do half of it now, and finish the rest later.