Mõtlesin sellele alljärgnevale jamale pealkirja ja tuhnisin oma vähimärkmetes, kui vastu vaatasid järgmised read: “Ma olen enda üle nii uhke – ma saan kingapaelu ja pandlaid ise kinni panna! Te ei kujuta ette, kui suur saavutus see minu jaoks on! See on justkui uuesti kõndima õppimine. ” “Jah, muidugi,” mühatasin selle peale sarkastiliselt. Te oleksite pidanud…
Category: inflammatory breast cancer
Mida sel puhul soovitakse? Palju õnne? / What do you usually say in this case? Congratulations?
14. aprill 2025 pööras minu elus ette lehekülg, mille sarnast ma ei osanud oodata. Eelmise aasta 14. aprillil astusin sisse mammograafia kabinetti siira naiivsusega arvates, et minul ei ole midagi hullu viga. Kui naiivselt rumal oli seda arvata. Tund hiljem olin šokis, kui arst teatas, et kohe on vaja teha ka biopsia. Ma teen ikka…
“Tema on oma karma kätte saanud, väga julmal kujul” / “She has received her karma, in a very cruel form”
Just sellise pealkirjaks oleva lause kirjutas minu kohta sotsiaalmeedias üks kodanik, kes… ah, teate, ma ei lasku sellele tasemele ja ei hakka teist inimest mustama. Lihtsalt hämmastab see, kui labane (parema viisaka sõna puudumisel) üks inimene võib olla. Igaüks elab oma elu täpselt nii nagu oskab. Mina olen näiteks terve oma elu elanud nii, et…
Õnneks minu tissid maksab kindlustus kinni / Luckily, my insurance pays for my boobs
Tegelikult ei plaaninud ma seda postitust täna lõpuni kirjutada. Plaanisin Maru homseks sünnipäevapeoks ette valmistada umbes 90 singi-juustu pirukat, hunniku küüslaugu-juusturulle, teha valmis tordi ning keeta salati jaoks kartulid ja munad. Plaanis oli ka kõvem koristustöö ette võtta, sest Patrickul tuleb täna Eestist sõber siia nädalaks. Tahan veel homseks maksimaalselt asju valmis saada…. aga, siis…
Mõnikord viskab nii üle / Sometimes it all just becomes too much
Järgmisel nädalal on järgmine immunoteraapia. Sellest olenemata vaevlen ikka veel eelmise doosi igapäevase hetkelise “mul on nii halb olla” tunde käes. Eelmisel nädalal, kui oli nädal pärast teist järelravi immunoteraapiat sain enamvähem pildi ette, milline on muster, mis mind kuni juuni lõpuni saadab. Teine nädal pärast immunoteraapiat on põrgu – süda on paha, iiveldab, meeletu…
Rohkem kui kunagi varem / More than ever before
Kaks nädalat kiiritusravi on seljataga, nädal veel ees. Kiiritus on üks huvitav protseduur. Selles ruumis, kus kiiritust tehakse, on lisaks veel igasuguseid vidinaid, atribuute ja teiste patsientide keha järgi tehtud vorme. Ma ei oska neid suuri siniseid, ilmselt kipsist, asju muud moodi kirjeldada, kui kehavorme. Kuidas kiiritatu seal lamab, seda ma ei tea. Küll aga…
Uus aasta, endised ravid, uued mõtted / New Year, Old Treatments, New Ideas
Ma loodan, et minu 2026. aasta ei kujune selliseks nagu oli aastavahetus. Kõik iiveldas ja valutas mitu päeva järjest. Juba enne aastavahetust, aastavahetusel ja päevi pärast seda. Magasin enne Eesti aastavahetust aga suutsin olla üleval kuni Portugali aastavahetuseni ja siis veidi aega pärast seda läksin magama tagasi. Õigemini, mitte magama, aga olema. Mitu unetut ööd…
Valu ei tee sind tugevamaks. Ta teeb sind teadlikumaks / Pain does not make you stronger. It makes you more aware
Need jõulud olid kuidagi teistmoodi, kui tavaliselt. Olime kodus neljakesi: Nora, Elsa, David ja mina. Jah, pisike kutsu-Alma oli ka meiega ja jõulude lõpuks otsustas Juss, meie kass, ka koju tulla. Pigem puhkasime, tegime minimaalselt midagi kasulikku. Kui just välja arvata see väike sarjamaraton. Elsaga vaatasime koos ära uued “Stranger Thingsi” osad ja Davidiga jõudsime…
Lõhnab nagu hapnenud kitsepiim / Smells like soured goat’s milk
Mul on viimasel ajal jälle ravi jätkudes tekkinud suurem probleem erinevate aroomidega. Tegelikult on see probleem olnud alates keemiaravi algusest varasuvel, aga nüüd on see taas võimendunud. Ükspäev pidin Uberis oksendama hakkama, sest seal ei olnud mitte mingisugust õhku ja kõik haises suitsu ja läppunud värgi järgi. Reede hommikul, kui olin endale teinud tassi kohvi…
Everything has a purpose if you allow it
“Ausalt, ma ei uskunud seda. Ma lootsin, et vähirakke on alles jäänud vähe, aga ma ei julgenud loota, et sa saad täieliku ravivastuse, et vähk on kadunud,” ütles mu onkoloog ja selgitas ka selle mõtte tagamaad. Ta ei julgenud kõige positiivsemat stsenaariumit uskuda, sest lihtsalt mu vähk on selleks liiga agressiivne. Me rõõmustasime, kallistasime ja…
Imedemaa/Wonderland 