Kaks nädalat kiiritusravi on seljataga, nädal veel ees. Kiiritus on üks huvitav protseduur. Selles ruumis, kus kiiritust tehakse, on lisaks veel igasuguseid vidinaid, atribuute ja teiste patsientide keha järgi tehtud vorme. Ma ei oska neid suuri siniseid, ilmselt kipsist, asju muud moodi kirjeldada, kui kehavorme. Kuidas kiiritatu seal lamab, seda ma ei tea.

Küll aga laman mina suure raami peal selili, nägu suunatud ekraani poole, kuhu on kuvatud ristkülik. Ristküliku sisse pean ma hingama – selles mõttes, et üks liikuv tulp näitab mu hingamist ja kui öeldakse “hinga sisse” siis pean ma hinge kinni hoidmise sättima ristküliku sisse nii, et õhku poleks kopsudes liiga vähe ega ka liiga palju.

Heh, paar päeva tagasi avastasin alles kiirituse alguses, et pisike tahvelarvuti oli välja lülitunud ja hoidsin siis kaheksal korral hinge kinni ehku peale. Õnneks läks kõik hästi ja kiiritus sai tehtud ilma ühegi korduseta.

Kui esimest korda kiiritust saades tabas mind just hingamisega seoses paanika, siis ülejäänud korrad olen olnud rahulik. Olen aru saanud, et pole see nii hull midagi. Tegelikult ei ole see üldse hull. Masin keerleb ümber minu, ma lihtsalt laman ja hingan käsu peale.

Üldse on iga korraga muutunud kogu see protseduur kuidagi huvitavamaks ja samas tuttavaks. Ma tean, millal masin keerab, tean mitu korda pean hinge kinni hoidma, jälgin laes asuvast kolmest prožektorist (ma ei oska neid masinaid taaskord kuidagi teisiti nimetada) tulevaid kiiri suurema põnevusega.

Üks asi on küll, mida ma kardan. Kardan oma põhjamaiselt heleda naha põletust. Mu nahk on nimelt selline, et ka niisama päikese käes ma mitte ei päevitu vaid lähen punaseks nagu keeduvähk, seejärel koorunnagu uss ja lõpuks olen tagasi valge. Olgu, siin Portugalis olen muutunud aastatega veidi jumekamaks, aga ega kõige kõrgema kaitsefaktoriga päikesekreem pole mu iluarsenalist kuskile kadunud. Nüüd on see tegelikult veel suurema kaitsefaktoriga kui lihtsalt PSF 50+.

Selleks, et oma olematut rinda, kaenlaalust ja kogu paremat õlga mitte ära põletada määrin end neli korda päevas spetsiaalse kiirituseravi geeliga. Kusjuures pean sealjuures meeles pidama, et kaks tundi enne protseduuri ei tohi ma kiiritatavasse piirkonda midagi määrida. Ei tohi seda paika ka veega märjaks teha või mingi niiske lapiga niisama nühkida. See peab olema kuiv ja puhas.

Aga, oma suureks rõõmuks saan tõdeda, et hirm põletust saada on muutnud mind med personali sõnul keskmisest patsiendist agaramaks enese geelitajaks. Vaatasin just täna, et mul on geeli nii vähe alles, et sellega ma ilmselt välja ei tule. Tuleb osta juurde, sest geelitamist pean jätkama ka pärast kiirituse lõppu. Aga sellega on see häda, et seda geeli saab ainult ühest netiapteeegist tellida, mis tähendab, et oleksin pidanud uue geeli tellima juba eile, mitte mõtlema, et tegelen sellega homme.

Kõige tüütum on vist kogu selle protseduuri juures asjaolu, et pean iga päev haiglas käima. Eelmine teisipäev oli veel eriti hull päev. Siis pidin kell 9 olema Lissabonis kiiritust saamas ja pärast seda kiirustama tagasi Oeirasesse, et minna seal kliinikus immunoteraapiat saama.

Immunoteraapia ja kiiritus on koos muutnud mind üsna läbiklopitud kotiks. Ma olen väga väsinud, pidevalt iiveldab ja kõht on koguaeg lahti. Kui ma midagi söön, siis tean, et varsti tuleb joosta vetsu, sest iga toit näikse kõhtu ärritavat. Aga söömata ei saa ka olla, sest siis on iiveldus veel suurem. Mõnel päeval on ainus asi, mida ma suudan süüa mingi tuunikalaga võileib või wrap, kus on ka keedumuna, tomatit ja paprikat.

Mu keha on üldse hakanud nõudma palju värsket – tomat, kurk, paprika, rukkola, pirn, õun, viinamari, banaan, apelsin. Kusjuures apelsini söön ma väga palju. Apelsini olen ma alati armastanud, aga praegu veel rohkem kui kunagi varem. Õnneks on praegu hooaeg ka ja enamus apelsine, mida poest saab, on väga mahlased, magusad ja maitsvad. Sinna vahele söön veel keedumuna ja tuunikala. Eile tegin kana-riisisalatit. See tundub ka sobivat, või noh, vähemalt ei tekita see sellist iiveldust nagu enamus muid asju.

Aga, kuidas siis seda tänast heietust kokku võtta? No lihtne, järgmiseks korraks hakake juba vaimselt valmistuma. Ilmselt tuleb see hädakisa. Aga mitte teemal, et eelmine aasta läks plaanide kohaselt totaalselt lörri. Kuigi, suurima eesmärgi sain täidetud – ma olen elus. Seda, et kui seda pilti vaadata, mille tänase loo illustratsiooniks sättisin, siis need kõik punktid said täidetud.

Aga, kisa löön lahti hoopis teemal “Ma pole kunagi olnud nii karvane, kui praegu”. Tõsiselt, mind ennast ajab see ka naerma, aga ma võiksin vabalt pakkuda loomaaias mõnele ahvile vaba päeva ja teda puuris asendada.

ENG

Two weeks of radiotherapy are behind me, one more to go. Radiotherapy is an interesting procedure. In the room where it’s done, there are all sorts of gadgets, devices, and molds made to fit other patients’ bodies. I don’t really know how to describe those big blue things, probably made of plaster, other than as body molds. I have no idea how the person being treated lies in those.

As for me, I lie on my back on a large frame, facing a screen that shows a rectangle. I have to breathe into that rectangle — meaning that a moving bar tracks my breathing, and when they say “breathe in,” I have to hold my breath so that it stays within the rectangle, making sure there’s neither too little nor too much air in my lungs.

Heh, only a few days ago I realized, right at the beginning of the treatment, that the small tablet was turned off, and I ended up holding my breath eight times completely on faith. Luckily, everything went fine and the radiation was delivered without needing to repeat anything.

The first time I had radiotherapy, I panicked because of the breathing part. After that, though, I’ve been calm. I’ve realized it’s really not that bad. In fact, it’s not bad at all. The machine rotates around me, I just lie there and breathe when instructed.

With each session, the whole process has somehow become more interesting and at the same time familiar. I know when the machine will turn, I know how many times I need to hold my breath, and I watch the beams coming from the three projectors on the ceiling (once again, I don’t really know what else to call those machines) with growing curiosity.

There is one thing I do fear, though: burns on my very fair Nordic skin. My skin is such that even in regular sunlight I don’t tan – I turn red like a boiled crayfish, then peel like a worm, and finally return to white. Okay, after years in Portugal I’ve become a bit more sun-kissed, but the highest SPF sunscreen has certainly not disappeared from my beauty arsenal. Now it’s actually an even higher protection than just SPF 50+.

To avoid burning what’s left of my breast, my armpit, and my entire right shoulder, I apply a special radiotherapy gel four times a day. At the same time, I have to remember that for two hours before the procedure I’m not allowed to apply anything to the area being treated. I can’t wet it with water or rub it with a damp cloth either. It has to be dry and clean.

But to my great delight, I can say that my fear of burns has, according to the medical staff, made me more diligent with the gel than the average patient. Just today I noticed that I have so little gel left that it probably won’t last. I’ll have to buy more, because I need to continue using it even after the radiotherapy ends. The problem is that this gel can only be ordered from one online pharmacy, which means I should have ordered more yesterday instead of thinking I’d deal with it tomorrow.

The most annoying part of this whole process is probably the fact that I have to go to the hospital every single day. Last Tuesday was especially brutal. I had to be in Lisbon at 9 a.m. for radiotherapy and then rush back to Oeiras to receive immunotherapy at the clinic there.

Immunotherapy and radiotherapy together have turned me into a pretty battered sack. I’m extremely tired, constantly nauseous, and my stomach is always upset. Whenever I eat something, I know I’ll soon have to run to the bathroom, because every kind of food seems to irritate my stomach. But I can’t not eat either, because then the nausea gets even worse. On some days, the only thing I can manage is a tuna sandwich or a wrap with boiled egg, tomato, and bell pepper.

Overall, my body has started craving fresh things: tomato, cucumber, bell pepper, arugula, pear, apple, grapes, banana, orange. Especially oranges. I’ve always loved oranges, but right now more than ever. Luckily, it’s the season, and most of the oranges in the shops are very juicy, sweet, and delicious. Alongside that, I eat boiled eggs and tuna. Yesterday I made a chicken and rice salad. That seems to work too, or at least it doesn’t cause the same level of nausea as most other foods.

So how to sum up today’s rambling? Simple: next time, start preparing yourselves mentally. There will probably be some complaining. But not about how last year went completely off the rails according to plan. Although, I did achieve the biggest goal: I’m alive. And if you look at the picture I chose as today’s illustration, all those boxes were checked.

Instead, the complaining will be about something else entirely: “I have never been this hairy in my life.” Seriously, even I find it funny, but I could easily offer a monkey at the zoo a day off and take its place in the enclosure.