Mõtlesin sellele alljärgnevale jamale pealkirja ja tuhnisin oma vähimärkmetes, kui vastu vaatasid järgmised read: “Ma olen enda üle nii uhke – ma saan kingapaelu ja pandlaid ise kinni panna! Te ei kujuta ette, kui suur saavutus see minu jaoks on! See on justkui uuesti kõndima õppimine. ” “Jah, muidugi,” mühatasin selle peale sarkastiliselt. Te oleksite pidanud nägema, mis jõunumbreid ma sooritasin, kui Manchesteris minipuhkusel sukkpükse endale jalga ajasin.

Kuradi põrgu! Ma istusin eile jälle arsti kabinetis ja löristasin nutta. “Kuna valuvaigistid ei toimi, siis mul ei jää muud võimalust, kui kirjutada sulle välja kortikosteroidid.” Just see lause lasi pisaratel kontrollimatult voolama hakata. Arsti lohutus, et annus on väike (10 mg päevas), mind kahjuks väga ei lohutanud, sest ma võitlen ikka veel eelmisel suvel keemiaravi ajal lisandunud 20 armsa lisakiloga.

Kortikosteroidi üke imelisi kõrvalnähte lisaks isu tõstmisele, vedelikupeetusele ja uneprobleemidele ka kaalutõus. Minu kaal on teadupärast võtnud viimasel aastal nõuks tõusta kõige mõjul ja näidata, et ta on eesrindlik tööhobune, kes ei viili oma kohustusest – ikka ja alati tõusta – mitte kuskile.

Minu keha arvab, et kaalulangus on lollidele ja kaalutõus toob edu. Ja nii ma siis istun ja nutan siin jälle. Ma saan tegelikult väga hästi aru, et praegu on see ravim hädavajalik, sest need liigesevalud tuleb kontrolli alla saada. Kuna reumatoloog on teinud kõikvõimalikud vereproovid ja need on korras, ehk mul ei ole ühtegi reumaatilist haigust, siis on kogu see valu ja vaev immuunravi kõrvalnähud.

Mille üle ma siis kuude kaupa juba hädaldanud olen? Meeletud valud põlvedes ja paremas randmes. Tegemist on selliste teravate valudega nagu luud oleksid puruks. Eriti hull on see randmes. Ja see valu on pidev. Põlvedel õnneks valu nii hull ei ole, küll aga on need pidevalt “lukus”. See tähendab siis, et liikuda on raske. Jah, ma liigun, aga valus on. Sama kehtib hüppeliigeste kohta.

Nüüd ootan liigeste ultraheli, sest arst tahab näha, kui hull on seesmine paistetus. Väline paistetus paistab niikuinii kaugele välja. Ahjaa, tavalisi valuvaigisteid keelati ka hetkel võtta, kuna maksanäitajad on jätkuvalt taevas ega näita ilmselt enne immunoteraapia lõppu normaliseerumise märke.

Hakkasingi lugema, et mida ma siis praegu igapäevaselt võtan. Hommikul: liigse vedeliku väljutajat (Lasix), kortikosteroide, kaltsiumi, menopausi ravimit. Lõunal: Daflon, Dolenino. Õhtul: kahte unerohtu ja midagi oli veel, mida võtan ka hommikul, aga kuna ma ei jaksa ülakorrusele hetkel minna ja lähen kohe varsti trenni, siis jääb selle nimi teile saladuseks. Võrreldes eelmise aasta suve ja sügisega on see kogus väga tagasihoidlik.

Aga kindlasti ei saa tagasihoidlik olema juurde tulev kaal. Seega, soovige mulle õnne! Või soovige õnnetust! Vahet pole, peatöie nutta sain mõlemal juhul. Ja ega see mu enesekindlusele ka just kõige paremini mõju. Olen jõudnud sinnamaale, et ehitan oma mina uuesti üles, aga no kuidas see võimalik on, kui pidevalt lendab mingi järgmine kaigas kodarasse. Juba praegu näen ma välja nagu hiljemalt kuu pärast sünnitav naine, mis siis veel pärast seda ravikuuri saab?

Jah, suur häda on selles, et mu kõht on meeletult viimase kuuga paisunud. Ma näengi reaalselt välja nagu rase.

ENG

I was trying to come up with a title for this whole mess below and started digging through my cancer notes, when I came across the following lines: “I’m so proud of myself, I can tie my shoelaces and fasten buckles on my own! You have no idea what a huge achievement that is for me! It’s like learning to walk all over again.”

“Yeah, sure,” I muttered sarcastically in response. You should have seen the level of acrobatics I was performing when I was trying to pull on a pair of tights during a mini vacation in Manchester.

Bloody hell! Yesterday I was sitting in the doctor’s office again, sobbing my eyes out.
“Since the painkillers aren’t working, I have no other choice but to prescribe you corticosteroids.”
That exact sentence made the tears start flowing uncontrollably.

The doctor tried to reassure me by saying the dose is small (10 mg per day), but honestly, it didn’t comfort me much, I’m still fighting the 20 lovely extra kilos I gained during chemotherapy last summer.

One of the wonderful side effects of corticosteroids, in addition to increased appetite, fluid retention, and sleep problems, is weight gain. And as you may know, over the past year my weight has made it its mission to rise at every possible opportunity, proving itself to be a diligent workhorse that never shirks its duty – always going up, never anywhere else.

My body seems to think weight loss is for fools, and weight gain is the path to success.
So here I am again, sitting and crying.

I do understand very well that this medication is necessary right now, these joint pains need to be brought under control. Since the rheumatologist has run every possible blood test and everything is normal, meaning I don’t have any rheumatic disease, all of this pain and suffering is a side effect of immunotherapy.

So what have I been complaining about for months now? Insane pain in my knees and my right wrist. Sharp pain, like the bones are broken. The wrist is especially bad. And the pain is constant.

Thankfully, the knees aren’t quite as painful, but they are constantly “locked,” which makes moving difficult. Yes, I move, but it hurts. The same goes for my ankles.

Now I’m waiting for a joint ultrasound, because the doctor wants to see how bad the internal swelling is. The external swelling is obvious enough as it is.

Oh, and I’ve also been told not to take regular painkillers at the moment, because my liver values are still sky-high and likely won’t normalize before the end of immunotherapy.

I started listing what I’m currently taking every day. Morning: a diuretic (Lasix), corticosteroids, calcium, menopause medication. Afternoon: Daflon, Dolenio. Evening: two sleeping pills and something else I also take in the morning, but since I can’t be bothered to go upstairs right now and I’m heading to training soon, its name will remain a mystery. Compared to last summer and autumn, this is actually a very modest amount.

But what definitely won’t be modest is the weight I’m about to gain.
So, wish me luck! Or wish me bad luck! Doesn’t matter, I’ve already had a full-on crying session either way.

And let’s be honest, it’s not doing wonders for my self-confidence either. I’ve finally reached a point where I’m trying to rebuild myself, but how is that even possible when something new keeps throwing a wrench into the works?

At this point, I already look like a woman about to give birth within a month, so what will I look like after this treatment? Yes, the big issue is that my stomach has swollen massively over the past month. I genuinely look pregnant.