Tegelikult ei plaaninud ma seda postitust täna lõpuni kirjutada. Plaanisin Maru homseks sünnipäevapeoks ette valmistada umbes 90 singi-juustu pirukat, hunniku küüslaugu-juusturulle, teha valmis tordi ning keeta salati jaoks kartulid ja munad.

Plaanis oli ka kõvem koristustöö ette võtta, sest Patrickul tuleb täna Eestist sõber siia nädalaks. Tahan veel homseks maksimaalselt asju valmis saada…. aga, siis turgatas pähe üks mõte, mis saadab mind tihti. Kuidas ma vihkan seda vähki. Kuidas ma vihkan seda, et ma ei jaksa. Jõudsin köögis seista umbes kaks tundi ja mingeid asju ette valmistada, kuni tundsin, et kui ma nüüd kohe ei istu, siis ma kukun põrandale pikali.

Pidin täna ka ühe sõbraga kokku saama, aga Elsa hommikune peavalu ja koolist koju jäämine tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Mul on nii kahju, et me ei kohtugi täna, aga lükkasime selle mõne teise päeva peale ja jõuame siis lobiseda.

No ja mis kogu sellest minu suurest hommikusest tuhinast siis kokkuvõttes sai? Ma istun nüüd siin tugitoolis, õigemini lösutan poollamavas asendis ja tunnen, et süda tahab ihust välja hüpata. Keha väsis ära. Keha hakkas valutama. Kõrvad vilisevad ja valutavad. Käed surisevad, kuumahoog on jälle peal ja nutt tikub kurku. Ja ma mõtlen õudusega, mis kõik mul veel vaja on teha. Kuidas ma jaksan?

Avasin uuesti arvuti, õnneks ei ole tööd hetkel midagi sellist teha, mis ei saaks hetke oodata. Asjad, mis vaja, on kontrollis klientide käes ja niisama postkasti vahtida ja sõrmi keerutada pole ka mõtet. Mõtlesing siis, et hakkasin eile üht lõbusama varjundiga postitust kirjutama – tissidest.

Vabandust, kui nüüd kellelegi tundub, et see on jabur risustamine, aga hakkasin mõtlema, et see Silvia Ilvese lotomiljonärist mees läheb seltskonnakroonika ajalukku kui mees, kes ostis talle uued tissid ja käekoti. Kes ei tea, siis Silvia Ilves on Eestis tegutsev andekas tšellist, kes on seltskonnakroonikas pigem tuntud vist selle poolest, et tal ei näikse suhted just pikalt püsivat.

Lajatasin eile selle lause ühte sõprade vestlusgruppi, mille peale üks grupiliige lõbusalt lajatas, et neid sponsorpulle on küll ja veel. Ta tõi näite ühest teisest Eesti suunamudijast, kellele ostis uued tissid üks ärimees, kelle endine naine on mõnel lauluvõistlusel üles astunud. “Raha sisuliselt vedeleb maas, kuidas sa seda siis üles ei korja,” naeris mu sõber.

Novot, ma ei teagi, kas see on kurb või naljakas või kurbnaljakas, kui lähed selliselt ajalukku. Või näitab hoopis, kuidas me ei oska seda vedelevat pappi kokku korjata,” ilkusin selle peale ja teatasin, et õnneks maksab minu tissid kindlustus kinni.

Uute rindadeni läheb mul muidugi veel aega. Senikaua pean harjuma sellega, et tunnen vahepeal jätkuvalt äralõigatud rinda. Aju näiteks ei mäleta, et seda ei ole. Mõnikord “rind” sügeleb, mõnikord tekib tahtmine seda kohendada. Iga kord avastan siis taas väikese üllatusega ajule, et seda ju ei ole.

Ehk aasta pärast on uus juba platsis ja saan rinda kohendada ja sügada nii palju kui süda lustib.

ENG

Actually, I didn’t plan to finish writing this post today. I was planning to prepare around 90 ham-and-cheese pastries for Kenneth’s birthday party tomorrow, a pile of garlic-cheese rolls, make the cake, and boil potatoes and eggs for the salad.

I was also planning to do some serious cleaning, because Patrick has a friend coming from Estonia today who’ll be staying for a week. I wanted to get as many things done as possible by tomorrow… but then a thought popped into my head, one that visits me often. How much I hate this cancer. How much I hate the fact that I don’t have the strength.

I managed to stand in the kitchen for about two hours, prepping things, until I realized that if I didn’t sit down immediately, I would collapse on the floor.

I was also supposed to meet a friend today, but Elsa’s morning headache and staying home from school put an end to that plan. I’m really sorry we didn’t get to meet today, but we postponed it to another day. We’ll catch up then.

So what did all that morning enthusiasm of mine amount to in the end? I’m sitting here in an armchair now, or rather slouching in a half-reclined position, feeling like my heart wants to jump out of my chest. My body got exhausted. My body started aching. My ears are ringing and hurting. My hands are tingling, the hot flashes are back, tears are rising in my throat. And I’m thinking in horror about everything I still need to do. How am I supposed to manage?

I opened my laptop again. Luckily, there’s no work at the moment that can’t wait a bit. The necessary things are under control with clients, and there’s no point just staring at my inbox and twiddling my fingers. So I thought I’d continue a post I started yesterday, one with a more humorous tone. About boobs.

Sorry if this feels like pointless clutter to someone, but I started thinking about how Silvia Ilves’s lottery-millionaire husband will go down in celebrity gossip history as the man who bought her new boobs and a handbag. For those who don’t know, Silvia Ilves is a very talented cellist in Estonia who’s probably better known in gossip columns for the fact that her relationships don’t seem to last very long.

Yesterday I dropped that line into a friends’ group chat, and one member cheerfully shot back that there’s no shortage of such “sponsored boobs.” He gave an example of another Estonian influencer whose new boobs were bought by a businessman whose ex-wife has appeared in a singing competition or two. “Money is basically lying on the ground, how can you not pick it up?” my friend laughed.

Well, I don’t know whether it’s sad, funny, or sad-funny to go down in history like that. Or maybe it just shows how we don’t know how to pick up that money lying around. I scoffed at that and said that luckily, my boobs are paid for by insurance.

Of course, it will still take time before I get new breasts. Until then, I have to get used to the fact that sometimes I still feel the breast that was removed. The brain, for example, doesn’t remember that it’s gone. Sometimes the “breast” itches, sometimes I feel the urge to adjust it. Each time, I end up reminding my brain with mild surprise that it isn’t actually there anymore.

Maybe in a year the new one will be in place, and I’ll be able to adjust and scratch my breast as much as my heart desires.