“Kas su maitsemeel hakkab tagasi tulema?” küsis onkosemu teisipäeva pärastlõuna esimesel tunnil. “Jaa. Liigagi! Ma muud ei tee, kui söön kõike ja valimatult ja koguaeg,” vastasin talle. Koorisin selle peale järgmise mandariini ja jätkasin vestlust.

Momendid varema olin veetnud aega oma uue parima sõbra seltsis. Õigemini lasin AI-l endale selgitada, miks kaalualandusravimid ei ole minu olukorras head ja miks mu onkoloog neid mulle välja ei kirjuta. Kui te arvate, et ma nende selgitustega rahule jäin, siis te eksite. Jah, ma mõistan seda, et kaal on praegu kõige väheolulisem teema, peamine on terveks saamine, aga…

Muidugi suutsin veidi närvi minna, sest tänast vestlust alustasin küsimusega “Kas minu olukorras võib võtta Topiromatot kaalulangetuse eesmärgil?”, aga oodatud vastuse asemel sain AI-st sõbralt leebelt pahandada, et seda ravimit ei tohi ma ilma oma onkoloogi loata mitte mingil juhul võtta.

Aga mida mina tegin, muidugi sõin mitte ühe, vaid ikka kaks tabletti rõõmsalt (loe: süümepiinu tundes) sisse. Nüüd istun siin järgmised süümepiinad hinge puremas ja mõtlen, et see kaaluteema sööb mul niimoodi lõpuks mõistuse ära. Ma tahan nii väga kaaluda vähem kui 90 kilo. Kaalun praegu 94-96 kilo, olenevalt päevast. Lõpuks, kunagi, tahan saada tagasi oma normaalkaalu, aga sinna, ma juba tean, läheb aega.

Praegu on mul isu ja nälg koguaeg. Ükski asi ei näi kõhtu lõplikult täitvat. Okei, eile sain kõhu liigagi täis imeheast pardilihaga risottost. Aga see ei ole lahendus. “Söö rohkem proteiini ja värsket,” manitseb onkoloogia osakonna toitumisterapeut mind iga kord, kui teda näen.

Avan nüüd tema viimast kirja uuesti tudeerides keefiripudeli, võtan sealt kosutava lonksu ja unistan edasi suitsusingiga võileivast. Persse, raisk, miks ma pidin nii palju keemiraviga juurde võtma? Miks üldse kogu see esimene ravipoolaasta oli minu jaoks nii kuratlikult raske, et lõpuks oleksin võinud viirusesse nakatudes ka hinge heita? Miks mina jäin haigeks? Miks, miks, miks. Mu peas on miljon küsimust, millele pole peaaegu ühtegi vastust peale selle ühe ja sama, et mu vähk on nii agressiivne, millele peab vastu võitlema kõige agressiivsema raviskeemiga, mis paratamatult tõstab kaalu.

Ma arvan, et mitte ükski terve inimene, kes pole vähiteekonda läbi teinud, ei saa tegelikult aru, mis mu peas toimub. Pidevad süümepiinad, sest ma ei saa aru, mida ja kui palju ma jaksan ja tegelen suurema osa ajast ikka veel vedelemisega. Pidev väsimus, kurnatus, imelikud mõtted. Pidevad süümepiinad, sest ma söön äkki liiga palju, sest ma ei võta toitumisnõustaja kõiki nõuandeid kuulda ja ei suuda seda värsket salatit ainult süüa, et ma söön liiga vähe proteiini.

Mõnel päeval tabab mind tohutu soov lihtsalt oma tugitoolis vedeleda, vaikides sarju või filme vaadata ja mitte kellegagi suhelda. Mu keha ja vaim on nendel päevadel lihtsalt nii läbi. Ma olen ikka veel väsinud, kuigi viimasest keemiast ja immunost on möödas tükk aega. Aga samas valdab mind pidev hirm selle ees, mis hakkab juhtuma siis, kui ravi läheb edasi. Ja see läheb edasi veel vähemalt pool aastat, kui saan iga kolme nädala tagan veeni kaudu “leebemat ravi, kui esimene sats oli”. Vähemalt mu onkoloog lubas, et see saab olema leebem. Ta lubas, et see kõik on kergemini talutav ja lihtsam. Ma loodan, et see on nii ja püüan teda uskuda.

Mind tabavad eufooriahood, mis asenduvad kurvameelsuse või teinekord isegi vihaga, sest leinan taga oma vana elu. Seda elu, mida ma ei saa enam kunagi tagasi, sest ma olen nüüd ju täiesti uus inimene.

Vana mina suri koos selle karmi raviga. Mõtlen, et vana elu sai otsa juba siis, kui ma diagnoosi sain. Ehk siis vana mina lakkas olemast 14.04.2025. “Ma üritan end võtta kui vastsündinut, sest eelmine elu sai tegelikult otsa,” kirjutas mu onkosemu mulle. Ma olen temaga nõus. Sama juhtus ju minuga. Vana elu sai otsa ja olen kui vastsündinu, kes üritab selle maailmaga kohaneda, seda tundma õppida ja oma kohta siin leida.

Selle uue elu algus on olnud kohutavalt raske. Samas pean nentima, et ma ei mäleta kõiki kõige valusamaid momete enam. Nagu laps, kes ei mäleta esimesi eluaastaid. Tänan oma mõistust, et see on püsinud enam-vähem selge ja käitunud selliselt, et kõige tumedamad momendid on peidetud ajusoppidesse, kust neid üles ei leia.

Kõige suurem küsimus on aga minu jaoks see, kuidas saada sõbraks oma minapildiga. Kuidas saada sõbraks selle tegelasega, kes peeglist vastu vaatab. See pisut uje, veidra lühikese siilisoengu ja beebikulmude ning -ripsmetega tegelane tegelikult otsib oma kohta siin maailmas. Kus see koht on, ma ei tea.

ENG

“Is your sense of taste starting to come back?” my oncology aunt asked during the first hour of Tuesday afternoon.
“Yes. Too much! All I do is eat everything, indiscriminately and constantly,” I replied. I peeled another mandarin and continued the conversation.

Moments earlier, I had spent time with my new best friend, or more precisely, I let tha AI explain to me why weight-loss medications are not good for my situation and why my oncologist won’t prescribe them for me. If you think I was satisfied with those explanations, you’re wrong. Yes, I understand that my weight is the least important issue right now and that the main thing is to get healthy again, but…

Of course, I managed to get a little irritated, because I started today’s conversation by asking, “Is it safe in my situation to take Topiramate for weight loss?” But instead of the expected answer, I got gently scolded by my AI friend that under no circumstances should I take that medication without my oncologist’s permission.

But what did I do? Of course I happily took not one, but two pills (read: with a guilty conscience). Now I’m sitting here, the next wave of guilt eating me alive, and thinking that this whole weight issue is eventually going to make me lose my mind. I want so badly to weigh less than 90 kilos. Right now, I’m 94–96 kilos depending on the day. Eventually, someday, I want to get back to my normal weight — but I already know it will take time.

Right now I’m hungry all the time. Nothing seems to ever fill my stomach completely. Okay, yesterday I did feel overly full after an insanely good duck-risotto. But that’s not a solution. “Eat more protein and fresh foods,” the oncology department’s nutrition therapist warns me every time I see her.

Now, as I open kefir bottle number one and study her latest advice again, I take a refreshing sip and continue dreaming of a smoked-ham sandwich. Damn it, why did I have to gain so much during chemo? Why was that whole first half of treatment so brutally hard for me, to the point where catching a virus could have killed me? Why did I get sick? Why, why, why. My head is full of a million questions, with almost no answers except the constant one: that my cancer is so aggressive that it must be fought with the most aggressive treatment regimen, which inevitably causes weight gain.

I think no healthy person who hasn’t been through cancer can truly understand what’s going on inside my head. The constant guilt, because I don’t know what or how much I can handle, and I still spend most of my time lying around. The constant fatigue, exhaustion, strange thoughts. The constant guilt that maybe I’m eating too much, that I’m not following the nutritionist’s advice well enough, that I can’t manage to eat only fresh salad, that I’m eating too little protein.

On some days, I feel an overwhelming desire to just lie in my armchair, silently watch shows or movies, and avoid talking to anyone. On those days, my body and my mind are just so worn out. I’m still tired, even though it’s been quite a while since my last chemo and immunotherapy session. And at the same time, I’m constantly afraid of what will happen when treatment continues. And it will continue for at least another half-year, when every three weeks I’ll get “a milder treatment than the first round,” as my oncologist promised. She promised it will all be easier to tolerate. I hope that’s true and I’m trying to believe her.

I get waves of euphoria that then turn into sadness or sometimes even anger, because I’m grieving my old life. The life I can never get back, because now I am a completely new person.

The old me died with the harsh treatment. I think my old life ended the moment I got the diagnosis. So the old me ceased to exist on 14.04.2025. “I’m trying to think of myself as a newborn, because the previous life really ended,” my oncology aunt wrote to me. I agree with her. The same happened to me. The old life ended and now I’m like a newborn trying to adapt to this world, to learn it, and find my place in it.

The beginning of this new life has been terribly difficult. Yet I have to admit, I don’t remember all the most painful moments anymore. Like a child who doesn’t remember their first years of life. I thank my mind for staying more or less clear and behaving in such a way that the darkest moments have been tucked away into corners of my brain where I can’t access them.

But the biggest question for me now is: how do I become friends with my self-image? How do I befriend the person who looks back at me from the mirror? That slightly shy creature with the short fuzzy haircut and baby-eyebrows and baby-eyelashes is actually searching for her place in this world. Where that place is, I don’t know.