Me oleme vist kõik näinud sotsiaalmeedias seda nn “populaarteaduslikku” artiklit, mis viitab sellele, et mesilase mürk tapab rinnavähi, ka selleagressiivsemaid vorme. Hakkasin siis otsast uurima, sest see asi tundus pisut kahtlane. Kui mesilase mürk nii hästi töötab, siis miks seda ei kasutata? Miks ma pean taluma keemiaravi, miks peab opereerima, pärast tegema kiiritust?

Hakkasin siis uurima ja jõudsin mõne teadustöö ja aastal 2020 BBC-s avaldatud selleteemalise artiklini. See konkreetne BBC artikkel tõi näiteks välja Austraalia teadlaste töö, kus näidati, et mesilasmürgis olev ühend melittiin võib katseklaasis kiiresti hävitada kolmiknegatiivse rinnavähi rakke. See tekitas palju elevust ja lootust, kuid oluline on rõhutada, et uuring piirdus laboritingimustes tehtud katsetega. Ehk, seda kõike tehti katseklaasis ja ühtegi patsienti sellega ei ravitud. Ära ei tohi unustada ka seda, et inimese organism on palju keerulisem kui rakukultuur katseklaasis.

Teadus on aga edasi liikunud ja täiendavad tööd on uurinud melitiini täpsemat mõju. 2024. aastal avaldatud ülevaade (PMC10964279) toob välja, et melitiinil on näidatud mitmesuguseid kasvajavastaseid toimeid. See võib pidurdada rakkude paljunemist, soodustada vähirakkude surma ning pärssida veresoonte teket, mida kasvajad vajavad kasvamiseks.

Kuid jällegi rõhutatakse, et kõik need tulemused pärinevad seni vaid katseklaasi- või loomkatsetest. Sama ülevaade hoiatab ka võimalike ohtude eest: melitiin võib kahjustada ka terveid rakke ja põhjustada tugevaid kõrvaltoimeid, mistõttu ei ole see praegu kuidagi kasutatav inimestel standardravi asemel. Jätame nüüd kõik selle lause meelde. See võib olla sama ohtlik, kui Amazonase džunglis mürgise konna suitsetamine või mõni muu täiesti segane mõte, millega kaasa minna, et vhist jagu saada.

Samuti on ilmunud teisi teadusartikleid (PMC9318616), mis analüüsivad mesilasmürgi potentsiaali erinevate vähivormide ravis. Sealgi jõutakse järeldusele, et melitiinil on huvitavad ja tugevad bioloogilised toimed, kuid uurimisetapp on alles väga varajane.

Kõik tööd rõhutavad, et enne, kui seda saaks üldse inimestel katsetada, on vaja palju rohkem uuringuid ohutuse, annustamise ja toimemehhanismide kohta.

Seega on tõsi, et mesilasmürk ja eriti melitiin on teadlastele huvi pakkuv aine, mis laborikatsetes on näidanud potentsiaali ka rinnavähi vastu. Kuid sama tõsi on ka see, et tänasel päeval ei ole sellest välja kasvanud ühtegi kliinilist ravi. Artiklite autorid ütlevad üksmeelselt, et katseklaasi tulemused ei tähenda veel toimivat ravimit.

Seega, kui sa järgmine kord näed pealkirja, mis lubab, et mesilase mürk “tapab 100% vähirakke 60 minutiga”, tasub seda võtta suure ettevaatlikkusega.

Teadus liigub edasi sammhaaval ja enne kui midagi inimesteni jõuab, läheb veel palju aastaid. Praegu on rinnavähi ravis tõenduspõhised ja toimivad meetodid keemiaravi, kirurgia, kiiritus ja vajadusel immunoteraapia. Mina saan oma raviteekonnal läbi proovida need kõik.

Populaarteaduslikule jutule otsa ka törts kakajuttu

Minul on viimasel ajal palju rohkem abi olnud vaja kõhukinnisusega. Persse, kuidas ma vihkan ja kardan seda. Istusin kolmapäeva õhtul jälle vetsus, öökisin valust, nutsin valust ja muudkui punnitasin. Otsakorral jõuvarudega on see kuramuse punnitamine eriti raske. Potil istudes, öökides ja nägu pisaratest märg, hakkas peas tuksumas mõte, kuhu, kurat, ma oksendada saan…

Siis hakkasin mõtlema, et see protsess on nagu valus sünnitus. Ainult lapse asemel üritan ma endast välja suruda suurt kõhukinnisust. Ütleme nii, et sellest “lapsest” sündis kolmapäeva õhtul esimesel katsel ainult pool. Ülejäänud poole osas otsustasin appi võtta leevendavad ja turgutavad meetmed – Microlaxi.

Kolmapäeva õhtul oli mul ikkagi nii kehv olla, et ma ei jõudnudki vetsu tagasi. Kõik valutas nii meeletult ja tegi haiget. Istuda oli valus, astuda oli valus, keha oli meeletult väsinud.

Mul oli ka onkoloogiga videovisiit. Tema manitses, et kui asi ei parane, siis tuleb minna emosse.

Neljapäeva hommikul proovisin jälle vetsus käia. Olin siis juba natuke kakamist kergendavaid ravimeid võtnud. Appi, appi, ausalt, see oli nagu mingi õudne sünnitusprotsess. Kõik seal all valutas, tulitas tegelikult. Nii hullult, et iiveldus ja okse jagasid kakamisega esikohta. Kolm Microlaxi, mida järjest kasutasin, ei aidanud kuidagi kaasa.

Kirjutasin onkoloogia osakonna õdedele Whatsappi ja nad käskisid EMOsse minna. Mõeldud-tehtud. EMOs tegi arst mu tagumikku vaadates väga suured silmad ja määras mulle tilgutist valuvaigistit. See töötas, aga teadmine, et mu hemorroid(id) on põletikus, kõik alt paistes, haavandid puruks ja muidu ka olemine jama, ei rõõmustanud meist kumbagi. Jutt sellest, et igapäev ei peagi kakal käima, ei lohutanud mind eriti. Mul oli niigi kõht nädal aega kinni olnud. Seega, ma olen olnud arsti jaoks ju justkui eeskujulik patsient ja ei käinudki igapäevaselt kakal.

Nüüd istun kodus, määrin tagumikku kolme kreemi/geeliga, võtan kahte erinevat geeli/vedelikku suukaudselt, mis aitavad kakl pehmeneda ja sooltel paremini oma tööd teha. Ära keelati üks valuvaigisti, mis võib tekitada kõhukinnisust. Lisaks võtan iga nelja tunni tagant valuvaigistit.

Reede hommikul tuli õudne kakahäda peale. Läksin vetsu, maei pidanud isegi eriti punnitama, aga see kõik oli nii valus nagu oleks žiletiteri kakanud. Öökisin, pisarad voolasid ja lihtsalt oigasin valust. Mäletan häguselt, et tulin vetsust ja kahmasin teisest vannitoast oma kreemid, mida haavanditele ja hemorroidile peale määrida ja läksin Maru vannituppa tagasi.

Nüüd lamasklen kuidagi voodis ja katsun selle valuga toime tulla. Jah, tagumik ja tehelikult kogu see alumine korrus valutab. Muide, eile, olles suurtes valudes tekkis lõpuks ka pissimisega probleem. Sama juhtus täna hommikul.

Näis, kuidas psühholoog mul nüüd vetsuskäimise hirmu ära võtab. Ilusat nädalavahetust teile kõigile!

ENG

We’ve probably all seen that so-called “popular science” article on social media claiming that bee venom kills breast cancer, even its more aggressive forms. I decided to dig deeper, because it all seemed a bit suspicious. If bee venom really works that well, then why isn’t it being used? Why do I have to endure chemotherapy, undergo surgery, and then radiation?

As I researched further, I came across several scientific papers and a BBC article from 2020 on the topic. That particular BBC piece highlighted the work of Australian researchers, who showed that melittin, a compound found in bee venom, could quickly destroy triple-negative breast cancer cells in a petri dish. This created a lot of excitement and hope, but it’s crucial to stress that the study was limited to laboratory experiments. In other words, it was all done in test tubes, and not a single patient was treated with it. We mustn’t forget that the human body is far more complex than a cell culture in a lab.

Science has since moved forward, and more recent studies have looked at melittin’s specific effects. A 2024 review (PMC10964279) highlights that melittin has shown various anticancer activities. It may inhibit cell proliferation, promote cancer cell death, and suppress the formation of blood vessels that tumors need to grow.

But again, the review emphasizes that all of these results so far come only from cell cultures or animal studies. The same review also warns of possible dangers: melittin can damage healthy cells and cause severe side effects, which makes it completely unsuitable as a replacement for standard treatment in humans right now. Let’s keep that sentence in mind. It could be just as dangerous as smoking a poisonous frog from the Amazon jungle, or any other wild idea one might cling to in hopes of defeating cancer.

Other scientific papers (PMC9318616) have also analyzed the potential of bee venom in treating different cancers. These, too, conclude that melittin shows intriguing and powerful biological effects, but the research is still at a very early stage.

Every study stresses that, before human trials can even begin, much more research is needed on safety, dosage, and the precise mechanisms of action.

So yes, it’s true that bee venom, and especially melittin, is a compound of great interest to scientists, and in lab experiments it has shown potential against breast cancer. But it’s equally true that, as of today, no clinical treatment has emerged from this research. The authors of these papers unanimously caution that results in a petri dish do not yet equal a working medicine.

That’s why, the next time you see a headline claiming that bee venom “kills 100% of cancer cells in 60 minutes,” it’s best to treat it with a lot of skepticism.

Science moves step by step, and it will take many more years before anything like this could ever reach patients. For now, the proven, evidence-based treatments for breast cancer remain chemotherapy, surgery, radiation, and, when appropriate, immunotherapy. On my treatment journey, I’ll be going through all of these.

A little poop talk to go with the popular science

Lately, I’ve needed way more help with constipation. Damn, how I hate and fear it. Wednesday night I was back on the toilet, gagging from the pain, crying from the pain, and just straining and straining. With energy already running low, this damn pushing is especially brutal. Sitting there, gagging, face wet with tears, my brain started throbbing with one thought: where the hell am I even going to puke if it comes?

Then I thought, this whole process feels like a painful childbirth. Only instead of a baby, I’m trying to push out a massive constipation. Let’s just say that on Wednesday night, that “baby” came only halfway out on the first try. For the rest, I decided to bring in some reinforcements: Microlax.

But Wednesday night I was still in such a bad state that I didn’t even make it back to the toilet. Everything hurt so much. Sitting hurt, walking hurt, my whole body was painfully exhausted.

I also had a video consult with my oncologist. She warned me that if it didn’t get better, I’d have to go to the ER.

Thursday morning I tried again. By then I had already started taking some meds to make things easier. My God, honestly, it felt like some sort of horror-labor. Everything down there burned and throbbed. It was so bad that nausea and puking were competing with the actual pooping for first place. Three Microlax in a row didn’t do a damn thing.

I texted the oncology nurses on WhatsApp and they told me to go to the ER. So I did. The doctor there looked at my butt and his eyes went wide, then he hooked me up with IV painkillers. They worked, but hearing that my hemorrhoid(s) were inflamed, everything swollen, ulcers torn open, and that my overall condition was a mess… yeah, neither of us was exactly thrilled. The talk about “you don’t actually need to poop every day” didn’t comfort me much. I’d already been blocked up for a week. So really, I’d been the model patient for my doctor: not going daily.

Now I’m at home, smearing three different creams/gels on my butt, taking two different oral meds to soften things and help my bowels move again. One painkiller was banned because it can cause constipation. On top of that, I’m taking painkillers every four hours.

Friday morning the urgent need to poop hit me hard. I went to the toilet, didn’t even have to strain much, but it was so painful it felt like shitting razor blades. I gagged, tears streaming, just groaning from the pain. I vaguely remember leaving the bathroom, grabbing my creams from the other bathroom for the ulcers and hemorrhoids, and stumbling back into Kenneth’s bathroom.

Now I’m just lying in bed, trying to deal with this pain. Yeah, my butt, actually the whole lower floor, is screaming. And yesterday, in the middle of all this pain, I started having trouble peeing too. Same thing happened again this morning.

We’ll see how my psychologist now helps me work through this fear of going to the toilet. Wishing you all a nice weekend!