Te ei kujuta ette, kui valus see vetsuskäimine on. Kõht on küll lõpuks hakanud läbi käima, aga iga kord on nii valus nagu väljutaks endast žiletiteri, mis sisselõikeid teevad. Valu läheb nii talumatuks, et kogu alumine korrus on sellest haaratud ja see teeb omakorda ka pissimise valusaks.

Pärast igat vetsuskäiku pean esimesed 10 minutit lihtsalt hingeldama, siis otsima välja järgmised valuvaigistid ja leidma niivõrd mugava lamamis- või istumispoosi, et kuidagigi läbi selle valu olla saaks.

Neljapäevasest EMOs käigust oli niipalju kasu, et arst vaatas seal mind hirmunult, kirjutas välja igast ravimeid, millest pooled on mul juba kodus olemas. Aga eks ma siis võtan nüüd valuvaigisteid iga nelja tunni tagant, soolte ja väljaheite pehmendajaid iga ravimikorraga ehk kolm korda päevas ja veel oma muid ravimeid ka.

Pühapäevaks oli asi jõudnudnii kaugele, et pissides oli tunne nagu oleks põiepõletikus. Teist päeva kestis vastik lollakas 37.2 kehatemperatuur, nõrkus, liigesevalud (mis on juba pikemat aega), niisama täiesti udune olek ja sada muud häda. Sellest žiletiterahädast ma ei hakka rääkimagi.

Tegelikult on üks suur häda veel. Kurk on meeletult valus. Selline teistmoodi valus. Nagu kurgus oleks ka hemmoroid ees, millest ei saa toitu mööda neelata. Isegi vedelikku on teatud asendis valus neelata. Sõrmedel on küüned valusad. Varvastel on küüned lahti ja üks neist veritseb. Pidevalt on külm.

Käimisega on probleeme, sest pea käib koguaeg ringi. Selleks, et ma ikkagi ka saaksin kuskil “käia” rentis David mulle ratastooli ja rulaatori. Jah, mõlemad asjad, et oleks vastavalt vajadusele hea kohe võtta.

Lisaks sain invapoest ka pehmendava istumisaluse. See kulub eriti marjaks siis, kui tulen vetsust ja tahan istuda.

Kui tuju läheb nii halvaks, et tahaks tornaadona katastroofi külvata

Lisandus ka tegelikult üsna halb tuju, mis oli segatud imeliku tujutusega. Hinge mattis ebaõiglustunne. Teised saavad ja mina ei saa.

Reede õhtul käisid Helin ja Jannu külas, mul oli nii hea meel neid näha. Grillisime natuke, lobisesime ja siis ma väsisin ära. Läksin tuppa ja jäin suht ruttu magama. Teised läksid laiali alles siis, kui kell näitas juba järgmise päeva esimesi tunde.

Laupäeval oli üks laste sünnipäev, kus oli koos kogu meie sisterhood, nagu David hellitavalt mu siinseid sõbrannasid nimetab. Nemad kõik olid koos, said lõbutseda, samal ajal kui mina passisin kodus.

Pühapäeval oli Marul korvpallimäng, kuhu ma ei jaksanud minna. Nägin küll hetkeks Lead ja Jorge’i, kes käisid korraks meie poolt läbi, aga olin nii väsinud, et ei jaksanud nendega eriti suhelda.

Pühapäeval toimus ka Carcavelose rannas, või kuskil seal, mingi tore üritus, millest ma sain aru ühe meie sõbrannade ühischati kaudu. Üksteist trehvati seal.

Ja siis mul kihvatas, persse, raisk, kõik lõbutsevad, bondivad, teevad toredaid asju ja mina… mina lihtsalt istun siin oma haigusemullis selles tobedas invaliidile parajas tugitoolis (tegelikult ma armasatn seda tugitooli) ja olen tõre nagu vana Kunksmoor.

Ehk siis, mul on tunne, et kõik elavad rõõmsalt oma elu edasi, kohtuvad, teevad toredaid asju, käivad söömas, korraldavad sünnipäevasid ja mina lihtsalt jään sellest kõigest ilma, jään pidevalt rongist maha. Ei jõua kuskile minna.

Elan mingit debiilset 60 protsendise invaliidsusega vähihaige elu, kelle jaoks on töö tegemine, ringi liikumine ja isegi sital käimine raske. Jipikajee! Ah, või ei ole jipikajee?!?

Ja siis ma küsin endalt, miks mina? Mida mina nii halba olen teinud, et sellisesse vähki haigestusin? Mida mina nii halba olen teinud, et näen välja nagu viimane peletis? Mida mina olen teinud, et mul on tekkinud teiste inimeste ees piinlikkustunne oma välimuse pärast? Varsti jään nendest tissidest ka ilma, no siis läheb eriti vahvaks. Siis võib öelda, et näen välja nagu üks eriti kole keskealine ja kibestunud VEHM.

Jipikajee! Vot nii!

ENG

You have no idea how painful going to the toilet is. My bowels have finally started to move, but every time it’s so painful as if I’m expelling razor blades that make cuts. The pain becomes so unbearable that my whole downstairs gets seized up and that in turn makes peeing painful too.

After every trip to the loo I have to sit and pant for the first ten minutes, then find the next painkillers and find such a comfortable lying or sitting position that I can somehow survive the pain.

The trip to the ER on Thursday helped in that the doctor there looked at me horrified and prescribed all sorts of medicines, half of which I already have at home. So I’ll be taking painkillers every four hours now, stool and stool-softening meds with each medication round (i.e. three times a day) plus my other meds as well.

By Sunday it had gotten so bad that when I peed it felt like a bladder infection. For two days I had that nasty stupid 37.2°C fever, weakness, joint pains (which I’ve had for a while), a completely foggy feeling and a hundred other troubles. I won’t even start on the razor-blade problem.

Actually there’s another big problem. My throat is insanely sore. It’s a different kind of pain. Like there’s a hemorrhoid in my throat too, so I can’t swallow food past it. Even swallowing liquids hurts in certain positions. My finger nails hurt. The nails on my toes are coming off and one of them is bleeding. I’m cold all the time.

Walking is a problem because my head keeps spinning. So that I can still get around a little, David rented me a wheelchair and a walker. Yes, both things so I can grab whichever I need straight away.

I also got a soft cushion for sitting from the disability shop. That’s really useful, especially when I come out of the loo and want to sit.

When my mood gets so bad that I want to wreak havoc like a tornado

There also came actually a pretty bad mood mixed with a weird light-headedness. My spirit was buried by a sense of injustice. Others get to and I don’t.

On Friday evening Helin and Jannu visited, I was so glad to see them. We grilled a bit, chatted and then I got tired. I went inside and fell asleep fairly quickly. The others didn’t leave until the early hours of the next day.

On Saturday there was a children’s birthday where the whole of our sisterhood was together, as David affectionately calls my local friends. They were all together having fun while I was stuck at home.

On Sunday Kenneth had a basketball game that I didn’t have the energy to go to. I did see Lead and Jorge for a moment when they passed by, but I was so exhausted I didn’t have much energy to talk to them.

There was also a nice event on Carcavelos beach or somewhere around there on Sunday that I learned about via one of our friends’ group chats. People bumped into each other there.

And then I snapped, fuck it, damn it, everyone’s having fun, bonding, doing nice things and me… I’m just sitting here in my little illness bubble in this silly armchair meant for the disabled (actually I love this armchair) and I’m grumpy like an old witch.

So I feel like everyone else is happily living their lives, meeting, doing nice things, going out to eat, organising birthdays and I’m left out of all of it, constantly missing the train. I can’t get anywhere.

I live some stupid 60-percent-disabled cancer-patient life for whom working, getting around and even taking a shit are hard. Yippee! Or not yippee?!?

And then I ask myself, why me? What did I do so bad to get this cancer? What did I do to end up looking like a monstrous freak? What did I do to make myself ashamed of my appearance in front of other people? Soon I’ll lose these tits too, then it’ll be extra fun. Then people might say I look like one particularly ugly, middle-aged and bitter VEHM (White Estonian Hetero Male).

Yippee! That’s it!