Teate, kui mõned inimesed doomscrollivad (ehk loevad ja otsivad infot) sõjateemasid, poliitikat, kõike sellega seonduvat. Siis, mida teen mina? Doomscrollin rinnavähiga seonduvat – nii kolmiknegatiivset kui invasiivset rinnavähki. Lappan “lehekülgede” kaupa teiste lugusid, ravi, toitumise, metastaaside, ellujäämise, vabanemise, surma, allaandmistunde ja kõige muu kohta. 

Loen teiste lugusid, loen nende ravi, kõrvalnähtude, uute leidude, paranemise kohta. Samal ajal koputab kuskil kuklas koguaeg mingi Muumitroll, kes ütleb, et palun ära tee seda. “Need lood ei ole sinust, sina tuled sellest välja!”

Iga lugu on ju erinev. Igaühe vähk teisest pisut erinev. “Ma saan terveks. Ma saan terveks juba kevadeks. Ma saan järgmist suve nautida vähist vabana.” Just need on need mõtted, mida ma siis alati üritan oma peas hoida. Miskil täiesti lollil põhjusel ma ka usun seda kogu südamest. Usun, isegi nagu tean kuskil sügaval sisimas, et ma saan terveks. Miks? Sest ma armastan elu, tahan elada. Tahan elada veel kaua. Tahan seigelda Davidiga koos. Tahan seigelda lastega koos. Tahan seigelda emaga koos. Tahan seigelda sõpradega koos. 

Ma pean terveks saama, sest mul on veel nii palju ees. Kõik need seiklused, mida ma pole veel jõudnud kogeda, kõik need rõõmud, kõik need tantsud, mis on tantsimata, kõik need hetked Davidiga, lastega, emaga, ülejäänud perega, sõpradega, iseendaga. Jah, ma kordan seda nagu mingit totrat mantrat, sest ma tahan seda. 

Üks sõbranna küsis mult hiljuti, kas ma mitte ei dimensioneeri üle kogu seda vähivärki. Räägin sellest koguaeg, jagan rinnavähi märke sõpradele, ostsin tennised, mis teatavad, et mul on rinnavähk. Teate, ma ei tea, kas dimensioneerin seda kõike üle, aga see on praegu mu elu. 

Ma võitlen praegu oma elu eest ja see on minu viis näitamaks vähile, et ma saan temast jagu. Ta läheb mu juurest ära, aga ma ei taha, et ta läheks teiste juurde. See on ka põhjus, miks ma sellest räägin. Tahan, et teised oleks teadlikumad, oleksid targemad kui mina. Ei võtaks elu iseenesest mõistetavana. Hooliks oma tervisest rohkem. 

Proovin olla positiivne isegi siis, kui on väga kehv olla. Nagu näiteks teisipäeval, kui eelmisest keemiast oli möödunud nädal. Mul oli tegelikult väga halb olla. Keha valutas, iiveldas, külm oli, nina oli tatine, kurk valus, suu valus, suure varba küüs katki (tegelikult on mõlema suure varba küüned nüüd lahti ja katki) )ja varvas valus, liigesed valutasid nagu hakkaks grippi jääma, pidev ajuudu on, midagi ei mäleta. Hapniku sisaldus veres oli madal, nagu selgus, see kõikus 85 ja 94 vahel. 

Õhtuks pandi mulle erandkorras onkoloogi aeg. Nad tahtsid mu üle vaadata. Esmaspäeval tekkis trepist käies ja teisele korrusele minnes kaks korda olukord, kus oleksin trepist alla kukkunud. Jalad lihtsalt ei kandnud, koperdasin, samal ajal oli pilt silme ees pisut udune. 

Öösel magasin jälle halvasti, katkendlikult ja olin palju üleval. Õnneks mitte niipalju, kui öö varem. 

Teisipäevane arstilkäik läks oodatust pisut erinevalt. Kuna mul oli ikka väga halb olla ja ka külm, olenemata sellest, et väljas oli päikeseline ja soe, hakkasin lõpuks lihtsalt kurnatusest ja valudest nutma. Ma nutan üldse viimasel ajal palju. Nuttes mõtlen, kas see kõik on mulle lubatud. Kas teised vähihaiged ka nutavad kurnatusest ja valudest? Kas teised ka tunnevad mõnikord, et nad lihtsalt ei jaksa?

Arst ei lubanud mind kohe koju. Selle asemel võeti vereanalüüsid. Margarida pani tilgutiga mulle mingit rohtu ja vedelikke kehasse jooksma.

See paar tundi onkoloogia osakonnas tegi enesetunnet pisut paremaks. Tõi isegi mingisuguse isu tagasi, kuigi süüa oli väga valus. Aga see leevendas pisut kõiki neid erinevaid valusid.

Mis siis juhtus? Juhtus see, et keemiaravi kõrvalnähud läksid jälle nii tugevaks. Kõht oli päevi kinni, kui lõpuks sain vetsus käidud, siis nutsin valust. Selle tagajärjel ei saa ma seni istuda, sest see neetud hemmoroid on tagasi. Kõik on seest katki. Kõik on väga valus. Väsitavalt valus. Õnneks kirjutas arst välja kaks hemorroidi ravimit ja mingi väljaheite pehmendava ravimi.

Suu on seest täiesti puruks. Mul on suus 4-5 haavandit ja need on suured. Proovin neid haavandirohtudega ravida, aga nad on visad ja ei taha kuidagi terveneda.

Meeletu nohu on. Kurk on valus – ilmselt nii haavanditest kui ka niisama.

Parema käe nimetissõrme küüs on nii tundlik, et isegi arvutis kirjutades tunnen, kuidas see teeb haiget.

Ma ei saa püsti olla pikalt, ei saa kõndida pikalt, sest siis lööb kohe silme eest mustaks. Teisipäeva hilisõhtul kööki komberdades kadus mul mingiks ajaks pilt silme eest. Ma ei mäleta, kuidas ma voodisse tagasi jõudsin.

Aga siin ma nüüd olen. Väsinud, kurnatud, valudes aga loodan, et varsti on see kõik möödanik.

ENG

You know how some people doomscroll about war, politics, all that stuff. Well, what do I do? I doomscroll about breast cancer, both triple-negative and invasive breast cancer. I leaf through pages and pages of other people’s stories about treatment, nutrition, metastases, survival, being freed, death, giving up, and everything in between.

I read other people’s stories, I read about their treatments, side effects, new findings, recoveries. At the same time there’s always a little Moomin troll tapping at the back of my head saying, “Please don’t do this. Those stories are not about you; you will get through this!”

Every story is different. Everyone’s cancer is a little different from the next person’s. “I’m going to get better. I’ll be healed by spring. I’ll be free of cancer next summer.” Those are the thoughts I always try to hold in my head. For some completely silly reason, I also believe it with all my heart. I believe it. I even somehow know deep down that I’ll get better. Why? Because I love life, I want to live. I want to live for a long time. I want to have adventures with David. I want adventures with the kids. I want adventures with my mum. I want adventures with my friends.

I have to get better, because I still have so much ahead of me. All the adventures I haven’t had yet, all the joys, all the dances that haven’t been danced, all the moments with David, the kids, my mum, the rest of the family, friends, myself. Yes, I repeat it like some silly mantra because I want it.

A friend recently asked me if I’m not maybe exaggerating all this cancer stuff. I talk about it all the time, I share breast-cancer signs with friends, I bought sneakers that announce I have breast cancer. You know, I don’t know if I’m over-emphasising everything, but right now this is my life.

I am fighting for my life and that’s my way of showing cancer that I can beat it. I want it to leave me, but I don’t want it to go to others. That’s also why I talk about it. I want others to be more aware, to be wiser than me. To not take life for granted. To care more about their health.

I try to stay positive even when I feel awful. Like last Tuesday, a week after the previous chemo. I was really unwell: my body ached, I was nauseous, I felt cold, my nose was stuffed, my throat hurt, my mouth hurt, my big toenail was broken (actually both big toenails are now loose and broken) and my toe hurt, my joints ached like I was getting the flu, I have constant brain fog and can’t remember things. My blood oxygen was low, it fluctuated between 85 and 94.

By evening they gave me an exceptional oncology appointment. They wanted to check me. On Monday, walking up the stairs to the second floor, twice I had moments when I nearly fell down the stairs. My legs just didn’t carry me; I staggered and my vision got a bit fuzzy.

That night I slept poorly again, fragmented, up a lot. Luckily not as much as the night before.

The Tuesday doctor visit turned out a bit different than expected. Because I felt so awful and cold, even though it was sunny and warm outside, I ended up crying from exhaustion and pain. I’ve been crying a lot lately. When I cry I wonder if this is even allowed for me. Do other cancer patients cry from exhaustion and pain? Do others sometimes feel they simply can’t cope?

The doctor didn’t let me go home straight away. Instead they took blood tests. Margarida put some medicine and fluids on a drip for me.

Those couple of hours in oncology improved how I felt a little. It even brought a bit of appetite back, though eating was very painful. But it eased some of the different aches.

What happened? The chemo side effects got really strong again. My bowels had been constipated for days and when I finally managed to go to the toilet I cried from the pain. Because of that I can’t sit yet, because that damned hemorrhoid has come back. Everything feels broken inside. Everything is very painful. Exhaustingly painful. Luckily the doctor prescribed two hemorrhoid medicines and something to soften the stool.

My mouth is a total wreck. I have 4–5 ulcers in my mouth and they’re big. I try to treat them with ulcer medicines, but they’re stubborn and won’t heal.

I’ve got a terrible runny/stuffy nose. The throat is sore: probably from both the ulcers and everything else.

The nail on my right index finger is so sensitive that even typing on the computer hurts.

I can’t stand up for long, can’t walk far, because my vision goes dark. On Tuesday late evening, while stumbling in the kitchen, my sight went for a moment. I don’t remember how I got back to bed.

But here I am now. Tired, exhausted, in pain, but hoping that soon this will all be behind me.