Ma soovin kogu südamest, et mul hakkaks parem. Ma manifesteerin seda. Või vähemalt püüan. “Mul hakkab varsti parem! Mul hakkab varsti parem! Ma saan terveks!” Ma isegi kirjutasin oma vähile kirja, kus palusin tal ära minna.

Aga praegu on ta veel siin. Elab mu kehas ja laseb keemiaravil mu keha lammutada. Ja lammutab ka kõike muud.

Teisipäeval näiteks, kui ma käisin vereproove analüüside jaoks andmas, siis selgus, et mu veri on kogu selle tralli juures nii kehvaks muutunud, et ei taha enam üldse hüübida. Kui ma rõõmsas olekus püsti tõusin ja end minekule sättisin, tundsin korraga, kuidas mingi mõnus soojus mööda käevart anna voolas. Veri! “Kurat küll, mul on veel terve plejaad arste vaja täna läbi käia. Kuidas ma nüüd kas poolalasti või verise hõlstiga seda teen.”

Veri lihtsalt lahmas sellest imepisikesest nõela tehtud august. Mu jakk ja käsivars nägid välja nagu ma oleksin just “Teksase mootorsae mõrvade” stseenist välja astunud. Imestan siiamaani, et veri lahinal kotti ei voolanud. Ahjaa, kott oli õnneks teise õla peal.

Hommikul jooksis ka verd – ninast. See pidev ninaverejooksumaraton on juba nii tavapärane asi, et ma ei pööra sellele enam suurt tähelepanu. Päevas tuleb ikka oma kuus korda ära. Mõni päev vähem, teine päev rohkem. See kõik oleneb ilmast, enesetundest ja sellest, kui palju ma nuusata üritan.

Nuuskamine on see peamine põhjus, aga vahepeal ei saa ma ka nuuskamata jätta, sest nina on koguaeg tatine. Mul on lihtsalt mingi lollakas allergiline nohu tekkinud. Ja nii ma siis käin, üritan nuusata või pühkida ja ninast lahmavat verd kinni hoida.

No ja siis on saabunud üllatuskülalised – räme kogus haavandeid ja kõõrdsilm. Tere, teile! Ma küll ei kutsunud teid, aga “tore”, et läbi otsustasite astuda. Räägime siis neist kahest lähemalt.

Haavandid on suus ja ilmselt ka söögitorus ning mujal soolestikus. Kõrvetavalt tuline valutunne saab alguse juba keeleotsast ja lõppeb kuskil seal, kus peaks magu olema. Lasin emal suud vaadata ja ta kinnitas, et haavandid on seal kaunilt kanda kinnitanud. Üks on kenasti igeme sees pool keele all, siis on neid keele peal, veel igemetel ja sealt edasi jumal teab, kus veel, sest neid, mis on seedetraktis, neid me palja silmaga ei näe. Sama kinnitas mu onkoloog. Haavandid on tulnud. Loodetavasti nad ei otsusta jääda vaid kaovad koos keemiaravi lõpuga millalgi novembris. Enne seda ei looda ma suurt millegi leevenemisele vaid elan arsti hoiatusega “See läheb veel hullemaks”.

No ja siis ma olen siin, söön ja vaevlen. Söömine on valus. Närida on valus, neelata on valus. Kuum toit on valus. Ainus, mis on enamvähem, on vesi. Tomat näiteks kõrvetab nii hullult, et tahaks karjuda. Õun on muidu ok, aga kuna see on tekstuurilt kõva, siis on valus. Söön leivakrõbinaid ja hoian valust hinge kinni. Muide, naljakas on see, et leivakrõbinad maitsevad mulle aga ajavad iiveldama.

Pasteet oleks ka hea. Pehme, söödav, neelatav. Üldiselt on nii, et söögiisuga, või isudega on väheke probleeme. Enamus asju ma kas ei taha, või siis tahan ühel hetkel ja järgmisel ajavad need mind öökima.

Ma joon nüüd ka kohvi. Ei mäleta enam, kas kirjutasin sellest juba, aga mina, vana kohvipõlgur, tahan kohvi. Loomulikult piimaga, aga ikka. See on mingi totaalne 100protsendiline pööre. Vähk on teinud must kohvijooja. Võiks öelda, et lausa väikest viisi kohvisõltlase.

Vaatame siis korraks ka seda teist uut “vahvat” kõrvalnähust – kõõrdis silm. Oeh. Üks silm on nüüd paari päevaga keeranud end mujale vaatama. Ma näen välja umbes nagu üks Oeirases valimisplakatitel ilutsev daam, kes on pildile sätitud nii, et tema kõõrdis silmad paistavad kaugele nagu tuletorni tuli.

Meil on siin Portugalis nimelt varsti kohalikud valimised tulemas ja me oleme enam kui kindlad, et see proua teeb suurepärase tulemuse just oma pildi tõttu. Sa lihtsalt ei saa sellest mööda vaadata.. kes iganes on tema kampaaniamester, siis kudos to you, dude! Eesmärk on saavutatud.

Naljatlesime sõpradega, et selle mehe asemel võiks mina temaga koos pildil olla… Kujutage meie tandemit ette, kiilakas kuunägu ja kõõrdsilmne poliitik. Minu valimislubadus oleks “Let’s make tits great again!” Siinkohal mõtlen ma siis enda omi. (Palun võtke seda kõike kerhge huumoriga)

Ma tahan toonitada, et ma ei soovi siinkohal tema eripära mitte kuidagi alavääristada või häbistada. Absoluutselt mitte. Lihtsalt, see on liiga naljakas, et nad on otsustanud minna kampaanias sellist teed. Teda oleks saanud ka muud moodi pildistada, aga, tundub, et see töötab, sest kõik räägivad temast.

Parem oleks, et keemiaravi lõppedes otsustab silm tagasi oma normaalsesse asendisse keerata. Vähemalt on mulle lubatud ka seda, et kehakaal ja kuunägu normaliseeruvad pärast ravi lõppu. “Me hakkame selle kõigega tegelema siis, kui sa terveks saad,” ütles arst eelmisel visiidil. “Parem oleks!” ütlen ma.

Teisipäevasel visiidil oli naljakas see, et ma ei jõudnud ära haigutada. Selline unekas tekkis arstiga rääkides. Järelikult tunnen end seal turvaliselt. Või, noh, vähemalt nii arvan mina. Üldiselt on arst mu edusammudega rahul.

Täna olen ka ise rahul. Kuigi magasin öösel halvasti ja sada häda ja valu ei lase normaalselt olla, on täna kuidagi parem. Võiks isegi öelda, et hetkel on meeldivalt rahuldav. Tuba on peaaegu jahe (selle nimel näeb vaeva kaks masinat) ja mina laman poolpimeduses roosa südamekesega IKEA lastetoa lamp valgust näitamas.

Selline mõnus rammestus on täna. Ainus mure, mis tundub olevat on pigistav kael ja tühi pangaarve. Keemiaravi, mis sel korral kestab jälle 5-6 tundi lükati ka reede peale, sest minu ravi ajal peab olema arst kohal juhuks kui midagi juhtub.

Mida mu onkoloog eile ütles mu raviplaani kohta on ka see, et ma saan maksimumdoose kõike. Seda on nii palju, et rohkemat mu keha välja ei kannata ja vähemast ei ole tolku. Eh, on nagu on. Aga, elame veel!

ENG

I wish with all my heart that I would start to feel better. I try to manifest it. Or at least I try. “I will feel better soon! I will feel better soon! I will get healthy!” I even wrote a letter to my cancer, asking it to go away.

But for now, it’s still here. Living in my body and letting the chemotherapy tear it apart. And tearing apart everything else, too.

On Tuesday, for example, when I went to give blood samples for testing, it turned out my blood had gotten so thin from all of this that it didn’t want to clot at all. When I stood up cheerfully and got ready to leave, I suddenly felt a warm trickle down my arm. Blood! “Damn it, I still have a whole list of doctors to visit today. How am I supposed to do that either half-naked or in a bloody outfit?”

The blood just gushed from that tiny needle prick. My jacket and arm looked like I’d walked straight out of a scene from The Texas Chainsaw Massacre. I’m still amazed the blood didn’t pour into my bag. Oh right, thankfully the bag was on the other shoulder.

In the morning, my nose bled too. This daily nosebleed marathon has become such a routine that I hardly pay attention to it anymore. About six times a day. Some days more, some less. It all depends on the weather, how I feel, and how much I try to blow my nose.

Blowing my nose is the main cause, but sometimes I just can’t help it, because my nose is constantly runny. I’ve developed this annoying allergic rhinitis. So I go around, trying to blow or wipe my nose and hold back the gushing blood.

Then came the surprise guests – a brutal number of ulcers and a wonky eye. Hello to you! I didn’t invite you, but “nice” of you to drop by. Let’s talk about those two for a moment.

The ulcers are in my mouth and probably in my esophagus and elsewhere in my intestines. The burning pain starts at the tip of my tongue and ends somewhere around my stomach. I had my mom look into my mouth and she confirmed: the ulcers have firmly settled in. One is nestled into the gum under my tongue, others on the tongue, more on the gums, and beyond that, who knows, since we can’t see the ones in the digestive tract. My oncologist confirmed the same. The ulcers have arrived. Hopefully, they won’t stay and will disappear once chemo ends, hopefully sometime in November. Until then, I’m not expecting much relief and living with the warning: “It’s going to get worse.”

So here I am, eating and suffering. Eating is painful. Chewing is painful, swallowing is painful. Hot food is painful. The only thing that’s somewhat tolerable is water. Tomato, for example, burns so badly it makes me want to scream. Apples are okay, but since they’re firm, they hurt. I eat rye crisps and hold my breath from the pain. Funny thing, rye crisps taste good to me but make me nauseous.

Liver pâté would be good. Soft, edible, easy to swallow. Generally, appetite is a bit of an issue. Most things I either don’t want, or I want one moment and the next they make me gag.

I also drink coffee now. Can’t remember if I’ve written about this already, but me, the former coffee hater, now crave it. Of course, with milk, but still. It’s a complete 180. Cancer has made me a coffee drinker. You could even say a little bit of a coffee addict.

Let’s take a look at the other “fun” new side effect: the wonky eye. Ugh. One of my eyes has recently started to drift to the side. I now look a bit like that woman on campaign posters in Oeiras, whose cross-eyed stare shines like a lighthouse.

We’re having local elections here in Portugal soon, and we’re more than certain that this woman will do extremely well, thanks to that photo. You just can’t look past it. Whoever did her campaign, kudos to you, dude! Mission accomplished.

We joked with friends that instead of her current partner in the picture, I could join her. Just imagine our duo: the bald moonface and the cross-eyed politician. My campaign slogan would be: “Let’s make tits great again!” (Referring to my own, of course.)

Please take all of this with a pinch of humor. I absolutely don’t mean to shame or belittle her features. Not at all. It’s just too funny that they decided to go with that photo for the campaign. She could have been photographed differently, but apparently, it works, everyone is talking about her.

Hopefully, once chemotherapy ends, my eye will return to its normal position. At least I’ve been promised that my weight and moonface will also normalize after treatment. “We’ll deal with all that once you get well,” the doctor said at my last appointment. “It better be!” I say.

At Tuesday’s appointment, I kept yawning. Got so sleepy while talking to the doctor. That must mean I feel safe there. Or at least I like to think so. In general, the doctor is happy with my progress.

Today, I’m also satisfied. Even though I slept badly and a hundred aches and pains make normal functioning difficult, today somehow feels better. I’d even say it’s pleasantly tolerable. The room is almost cool (thanks to two machines), and I’m lying in semi-darkness, lit only by a pink heart-shaped IKEA kids’ lamp.

There’s a nice kind of drowsy calm today. The only worries are a tight neck and an empty bank account. This time, chemo, which again takes 5–6 hours, has been pushed to Friday, because my doctor must be present during treatment, in case anything happens.

What my oncologist said yesterday about my treatment plan is that I’m getting the maximum dose of everything. It’s so much that my body couldn’t handle any more, and any less would be pointless. Eh, it is what it is. But hey, I’m still here!