Juba haiglasoleku ajal tekkis mul üks hirm, millega mõtlesin silmitsi seista kolmapäeval, kui mul oli psühholoogi aeg. Rääkisime hoopis millestki muust, millele sain vähemalt oma peas lahenduse.

Rääkides sellest hirmust. Ma kardan viimast keemiat. Kardan sellele järgnevaid nädalaid. Ma tean, et see on praegu viimane ja siis tuleb hakata valmistuma operatsiooniks. Ma ei karda operatsiooni. Kardan just seda, mis tuleb pärast keemiat. Kardan neid haavandeid suus ja kõris, kardan neid valusid erinevates korhades ühe keha, kardan iiveldust, kardan väsimust, kardan, et võin jälle jääda haigeks. Lihtsalt kardan.

Jah, kõigile teistele tundub see hirm tobe, sest noh, viimane keemia ju ainult ja siis on see läbi. Ma olen nõus, see on viimane keemia, juhuu, eksole. Aga see ei pisenda minu sees olevat hirmu. See hirm on päris ja tugineb kõkidel eelnevatel nädalatel läbielatule.

Ma jaksan võidelda, tahan väga terveks saada, aga ma ei jaksa kannatada. Ma ei jaksa kannatada valu, iiveldust, segadustunnet, meeletut väsimust. Ma ei taha seda kõike veel korra läbi teha. Kui ma sellele mõtlen, siis valguvad enamasti alati mu silmad pisaraid täis ja hirm haarab kogu keha.

Mu sõrmed ja küüned on valusad. Kui ma kuskile sõrme otsaga vastu lähen, nii, et küüs puudutab ka muud pinda, siis on nii valus nagu keegi rebiks küüne küljest. Ja see valu ei kao. See on püsiv. Mul on valus näiteks apelsini koorida. Valus on küüsi lõigata.

Küünte värv on muutunud, nad näevad välja nagu oleks väga vigastada saanud. Küünte otsad ei ole enam valged, need on kollase-sinise-lilla segused. Pooled küüned on pea terves pikkuses sellise värvide pillerkaareseks läinud. Küüne tekstuur on ka muutunud. Nad on kõvemad ja krobelised.

Kõht käib küll tänu ravimitele läbi, aga kardan jälle seda kõhukinnisust.

Ma ei suuda end peeglist vaadata. Ma olen endale võõras. Peeglist vaatab vastu mingi kurnatud, väsinud, paistes ja õnnetu kuju. Rind, kaenlaalune ja õlg valutavad pidevalt. Kord on valu õrnalt tuikav, kord tugevalt puuriv. See peaks olema “hea valu”. Vähemalt arst ütles, et siis vähk sureb.

On ka midagi positiivset. Mu söögiisu on tagasi. Samas on tekkinud hirm, et kui söön, siis tuleb kaalu jälle juurde. Võitlen oma peas iseendaga iga taldrikutäie pärast. Aga ei julge söömata olla, sest kardan, et organism muutub siis taas väga nõrgaks. Söömisega on nagu on.

Olen avastanud, et ma ei saa magusat väga süüa. Magusatel asjadel on eriti tugev metallimaitse juures. Ja tegelikult ei taha ma väga ka liha. Tahan ainult värsket ja boršisuppi või lillkapsast. Sõin ennist just riisiputru, see on hea. Saaks veel kisselli ka sinna peale, siis oleks taevalik.

Mida mu organism lausa karjuvalt nõuab on kummelitee sidruniga ja apelsin või õun. Tädi tõi Eestist Antonovka õunu. Issand, kui head need olid. Ma nautisin iga õuna söömist nagu see oleks maailma parim hõrgutis.

Leiba tahan ka. Ma arvan, et pärast haiglat ei taha ma enam kunagi saia süüa. Kui ma just ei ole ise seda saia küpsetanud või pole see eriti kvaliteetne ja otse kuskilt pagarikojast. Tavalist saia ei suuda ma isegi vaadata. See ajab mind lihtsalt öökima.

Ja nii ma siis istun kodus. Magan, istun, magan, istun, vahepeal jalutan aias. Mul on pärast haiglast kojusaamist olnud meeletu väsimus. Ma tahaks lihtsalt magada, puhata, istuda.

Ma ei jaksa enam haige olla, tahan olla terve.

ENG

Even while I was still in the hospital, I developed a fear that I thought I’d confront on Wednesday, when I had an appointment with my psychologist. But we ended up talking about something else, something that, at least in my mind, I managed to find some resolution for.

Now, about that fear. I’m afraid of the last chemotherapy. I’m afraid of the weeks that will follow it.
I know this is supposed to be the final one, and that after that we’ll start preparing for surgery.
I’m not afraid of the surgery itself. I’m afraid of what comes after the chemo: the mouth and throat ulcers, the pains in different parts of my body, the nausea, the exhaustion, the confusion, and the possibility of getting sick again. I’m simply afraid.

Yes, to everyone else this fear probably sounds silly, because it’s “just the last chemo,” and then it’s all over, right? I agree, it is the last one. Hooray, sure. But that doesn’t make the fear inside me any smaller. It’s real, and it’s built on everything I’ve gone through during these long, painful weeks.

I still have the strength to fight. I really want to get well. But I no longer have the strength to suffer.
I can’t stand the pain, the nausea, the dizziness, the crushing fatigue. I don’t want to go through all of that one more time. When I think about it, my eyes almost always fill with tears, and fear grips my whole body.

My fingers and nails hurt. If I accidentally bump my fingertips against something, so that the nail touches a surface, the pain is sharp, as if someone were tearing the nail off.
And the pain doesn’t go away; it’s constant. Even peeling an orange hurts. Cutting my nails hurts.

Their color has changed, they look as if they’ve been badly injured. The tips are no longer white but a strange mix of yellow, blue, and purple. About half of the nails are now streaked with these shades almost along their entire length. Their texture has changed too, they’ve become harder and rough.

My digestion works thanks to medication, but I still fear the return of constipation.

I can’t look at myself in the mirror. I feel like a stranger to myself. The person staring back looks exhausted, swollen, sad. My chest, armpit, and shoulder ache constantly, sometimes it’s a dull throb, sometimes a sharp drilling pain. That’s supposed to be a “good pain,” or so the doctor said — it means the cancer is dying.

There is, however, one positive thing: my appetite is back. But now I’m afraid that eating will make me gain weight again. I’m fighting an internal battle with myself over every plate of food. Still, I don’t dare skip meals, because I’m afraid my body will become weak again. So eating is… complicated.

I’ve discovered that I can’t really eat sweets anymore, they all have a strong metallic aftertaste.
And honestly, I don’t want much meat either. All I crave is something fresh, like borscht soup or cauliflower. I just had some rice porridge earlier, it was good. If I could have some berry kissel on top, it would be heavenly.

What my body is desperately craving is chamomile tea with lemon, and oranges or apples. My aunt brought Antonovka apples from Estonia, oh my God, they were so good. I enjoyed every single one as if it were the most exquisite delicacy in the world.

I also crave bread. I think that after being in the hospital, I never want to eat white bread again, unless it’s homemade or something really high-quality straight from a bakery. Regular sliced bread, the kind from the store, makes me nauseous just looking at it.

And so here I am at home: sleeping, sitting, sleeping, sitting, sometimes taking a short walk in the garden. Since coming home from the hospital, I’ve been utterly exhausted.
All I want is to sleep, rest, and just be still.

I can’t bear being sick anymore. I just want to be healthy.