Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Kui saan vähi seljatatud, siis arvan, et olen auga välja teeninud igasugustest muudest väiksematest ja suurematest haigustest vabastuse. Umbes samamoodi nagu vanasti kirjutati koolis kehalisest kasvatuse tunnist vabastusi.

Ma olen mitme eluea jagu (kogu oma elu jooksul) pidanud põdema, haiglas olema, valu kannatama. Kui võtta veel eraldi arvesse haiglas paragripiga veedetud nädalat ja kogu keemiaravi (arstid ei väsi kordamast, kui raske ja haruldane on mu vähk ja kui karm on mu ravi), siis peaks see vabastus tulema automaatselt.

See viimane nädal, mil ma olin haiglas, oli väga karm. Arst ütles, et ma oleksin võinud vabalt sellest elunatukesest, mis mu sees hingitses, ilma jääda ja lõpetanud hoopis parematel jahimaadel. Vot, kui tõsine see asi lõpuks oli. Süüdistan haigeksjäämises ühte konkreetset inimest, kes viiruse meie majja tõi. See ei ole meie pereliige, aga kogu meie pere nakatus.

Kui teised said mõne päevaga viirusest kenasti jagu, siis minul algas suurem jama kaks päeva enne haiglasse sattumist. Tol korral oli juba pühapäev mu jaoks väga kehv. Mäletate, et mõtlesin veel ise, et maksan lõivu selle eest, et julgesin olla laupäeval tavapärasest aktivsem.

Eks ma ju väsitasingi end rohkem ära. Aga olin üllatunud, et järgmise päeva taastumine ei läinud üle ka esmaspäeval. Enesetunne oli eelmise päevaga võrreldes hoopis kehvem. tolle nädala esmaspäeval läksin oma onkoloogi juurde immunoteraapia eelsele kontrollvastuvõtule ja juba sealt ei saanud ma kohe koju. Haiglasse jõudsin kell 9 hommikul ja koju sain alles kell 7 õhtul. Vot, täpselt nii kaua pidin olema onko päevaosakonnas ja saama turgutavat tilka.

Kui esmaspäeval läksin haiglasse veel rulaatoriga, siis teisipäeval viis ema mu sinna juba ratastoolis. mu enesetunne läks minutitega kehvemaks. Ühel hetkel ainult plädisesin midagi, millest ei saanud keegi sõnagi aru. Arst otsustas, et immuno teevad nad ära ja siis viiakse mind üle EMOsse, kust juba edasi osakonda ja palatisse.

Emosse sain kella 16-17 paiku. Sealt edasi palatisse jõudsin pärast südaööd. Vahepeal on mul kogu päevast tugevad lüngad. Söögiisu oli juba siis kadunud, juua tahtsin ka minimaalselt. Kõik valutas, kord oli külm, siis kuum. Siis ei saanud ma midagi aru. Ema teavitas mu töökaaslast, et mind pannakse haiglasse. Algul öeldi, et vähemalt kolmeks päevaks.

Ma lugesin päevi ja mida lähemale jõudis kolmas päev, seda selgemini sain aru, et nii kiiresti mind koju ei lasta. Palavik tõusis pidevalt üle 39. Kui oli palavik, siis oli mul meeletult külm, väsinad, valud üle keha, kohutav nohu, meeletu köha. Kopsust leiti mingid täpid. Röntgenit tehti mitu päeva järjest, et jälgida täppide olukorda. Arst kartis väga, et see läheb üle kopsupõletikuks. See veel puudus!

Mul võeti pea igapäevaselt hulga erinevaid analüüse. EMOs sain tunda jälle seda siga vardas efekti. Või noh, pulgaga proov ninast ja tagumikust ka. Õnneks mitte sama pulgaga ja samas ajal, ikka erinevatega.

Mitu päeva läks aega, kuni selgus diagnoos. Paragripp! Mis kuramuse imeloom see veel on? Ma olin küll seda sõna varem kuulnud, aga polnud aimugi, mida ta endast täpselt kujutab. Küsisin siis oma uuelt parimalt sõbralt.

Sõber vastas väga lihtsalt öeldes nii:

• see levib köhimisel, aevastamisel või lähikontaktil.
• tekitab köha, nohu, kurguvalu, palavikku ja hääle kähedust.
• enamasti paraneb inimene ise mõne päevaga, aga väga väikestel lastel, eakatel või nõrga immuunsusega inimestel (näiteks keemiaravi saajatel) võib haigus minna raskemaks ja põhjustada näiteks kopsupõletikku või hingamisraskusi.
• raviks ei ole eraldi viirusevastast rohtu — tehakse sümptomite leevendamist (joomine, palavikualandaja, puhkus).

Paragripp ise on küll viirus, mille vastu antibiootikumid ei toimi. Kuid keemiaravi ajal on immuunsüsteem väga nõrk, mistõttu viirus võib kergesti põhjustada tüsistusi, näiteks:

• bakteriaalset kopsupõletikku,
• kurgu- või kõrvanakkust,
• veresepsise riski (kui bakterid pääsevad vereringesse).

Sellisel juhul lisatakse ravi hulka antibiootikumid, et vältida või ravida sekundaarset bakteriaalset infektsiooni, mis on nõrgestatud kehas väga ohtlik.

Minu puhul läks antibiootikume vaja seetõttu, et arst nägi põletikunäitajates ja aneemias seda, et lisaks viirusele oli mul juba tekkinud ka bakteriaalne infektsioon.

Kogu haiglasveedetud ajast on mul üsna palju lünki. Eriti esimestest päevadest ja nendest päevadest, kui palavik tõusis pidevalt üle 39. Siis oli ikka eriti hull olla. Mäletan, kuidas ärkasin ühel ööl voodis läbimärjana. Mina, riided, voodilinad – kõik oli läbimärg. Olin ilmselt öösel saanud palavikualandajat ja siis rämedalt higistanud. Aga, kuna mul polnud grammigi jõudu, siis ei jaksanud ma personali sellest teavitada. Vajusin hoopis kuskile une ja deliiriumivahelisse seisundisse tagasi.

Haiglast sain ilusa arve, aga see tundub, et oli seda väärt, kuna nüüd on mul palju parem olla. Lisaks jätsin sinna ka neli kilo, kuna ma ei söönud terve haiglasoleku ajal praktiliselt mitte mdiagi. Ma lihtsalt ei suutnud. Kõik ajas öökima. Kõik tundus nii rõve. Maitsed olid täiesti paigast ära. Minul endal siis.

Ahjaa, oleksin peaaegu unustanud. Minu palat oli kui isoleeritud haruldase ükssarviku kambrike, kuhu tohtis siseneda ainult kaitseriietuses ja kaasa ei tohtinud tuua mitte midagi. Ema tahtis mulle esimesel päeval tuua riisiputru kisselliga, aga seda ei lubatud. Kästi koju tagasi viia. Teate kui kurb ma olin, sest see oli ainus asi, mille isu mul ka oli. Aga see oli keelatud kaup.

Lõpuks hilisematel päevadel smugeldasid ema ja Helin mulle ikkagi palatisse ühe kohukese, natuke krõpsu, paar leivakrõbinat ja mõne kommi. Sõin sealt ära leivakrõbinaid paar, natuke krõpsu ja kohukese. Söömist raskendas tegelukult ka see, et terve haiglasoleku aja vaevas mind meeletu kurguvalu. Iga neelatus, vahepeal ka lihtsalt vee joomine, tegi põrguvalu ja tõi pisarad silma. Ja siis ei tahagi süüa.

Mida ma teile kogu selle looga tahan öelda. On viiruste hooaeg. Olge väga ettevaatlikud ja kui jääte ise haigeks, siis olge vastutustundlikud ja proovige teisi vältida, et keegi ei nakatuks. Kes teab, võib-olla on nende järgmiste nakatujate hulgas nii hapra tervisega inimene, et lihtsa paari päeva põdemise asemel kõigub ta elu ja surma piiril.

ENG

Yes, I mean it completely seriously. When I finally beat cancer, I think I will have rightfully earned a lifelong exemption from all other illnesses – big or small. Just like in school, when they used to write medical exemptions from physical education classes.

I feel like I’ve lived several lifetimes’ worth of sickness, hospital stays, and pain. And if you also count the week I spent in the hospital with parainfluenza, and all of chemotherapy (the doctors never get tired of reminding me how rare and aggressive my cancer is, and how harsh my treatment has been), then this exemption should really come automatically.

This last week, when I was in the hospital, was extremely rough. The doctor said I could easily have lost what little life was still flickering inside me and ended up somewhere “better.” That’s how serious it got in the end. I blame one specific person for bringing that virus into our home. It wasn’t a family member, but the whole family got sick.

While everyone else recovered in a few days, for me things started to get much worse two days before I was admitted to the hospital. That Sunday was already really bad. I remember thinking that I was “paying the price” for daring to be a little more active the day before.

Yes, I had pushed myself too hard. But I was surprised that I didn’t feel any better the next day, not even by Monday. My condition had worsened. That Monday I went to see my oncologist for a check-up before immunotherapy, but I never made it straight home afterward. I arrived at the hospital at 9 a.m. and didn’t leave until 7 p.m. That’s how long I had to stay in the oncology day ward, getting IV fluids to boost me up.

On Monday I still went with a walker, but by Tuesday my mother had to bring me in a wheelchair. My condition worsened by the minute. At one point, I was just mumbling nonsense that no one could understand. The doctor decided they’d go ahead with the immunotherapy, then transfer me to the ER and from there to a ward and a hospital bed.

I arrived at the ER around 4 or 5 p.m. and didn’t reach my room until after midnight. There are big gaps in my memory from that day. My appetite had already disappeared, and even drinking water was difficult. Everything hurt, sometimes I was freezing, then burning hot. And at times, I just wasn’t really conscious at all. My mother informed my coworker that I was being admitted. At first, they said it would be “at least three days.”

I counted the days, and the closer it got to the third day, the more I realized they wouldn’t be letting me go home that soon. My fever kept shooting over 39°C. When it spiked, I would shiver violently, feel exhausted, ache all over, and suffer from a terrible cold and cough. They found small spots on my lungs. I had X-rays taken for several days in a row so they could monitor the situation. The doctor was really worried it could turn into pneumonia. That’s all I needed on top of everything!

They took lots of blood tests almost every day. In the ER, I once again got to experience the infamous “pig on a spit” feeling: swabs up the nose and the other end too. Thankfully, not with the same swab or at the same time!

It took several days before they found the diagnosis: parainfluenza.
What on earth is that, I wondered? I’d heard the word before but had no real idea what it was. So, I asked my new best friend (chat-GPT).

Here’s what my “friend” told me, in simple terms:

• It spreads through coughing, sneezing, or close contact.
• It causes coughing, runny nose, sore throat, fever, and hoarseness.
• Most people recover on their own within a few days, but for very young children, the elderly, or those with weakened immune systems (like people on chemotherapy), it can get much worse and lead to pneumonia or breathing problems.
• There’s no specific antiviral medicine — treatment focuses on relieving symptoms (drinking fluids, fever reducers, rest).

Parainfluenza itself is a virus, so antibiotics don’t work against it. But during chemotherapy, the immune system is very weak, which means the virus can easily cause complications like:

• bacterial pneumonia,
• throat or ear infections,
• or even sepsis (if bacteria enter the bloodstream).

In such cases, antibiotics are added to the treatment to prevent or fight secondary bacterial infections, which can be very dangerous in a weakened body.

In my case, antibiotics were necessary because the doctor saw signs in my bloodwork, inflammation and anemia, that showed I already had a bacterial infection on top of the virus.

I have many memory gaps from my time in the hospital, especially from the first few days and from those when the fever kept climbing above 39°C. Those were terrible days. I remember waking up one night soaked – me, my clothes, the sheets – everything drenched. I must have been given fever medication during the night and then sweated it all out. But I was so weak I couldn’t even call anyone for help. I just drifted back into a half-dream, half-delirium state.

When I finally left the hospital, I got a lovely bill, but honestly, it was worth it, because I do feel much better now. I also left behind four kilos there, since I barely ate the whole time. I simply couldn’t. Everything made me nauseous; everything seemed disgusting. My sense of taste was completely off.

Oh, and I almost forgot: my hospital room felt like a tiny isolation chamber for a rare unicorn. No one could enter without protective clothing, and nothing from the outside was allowed in. My mom wanted to bring me rice porridge with berry sauce on the first day, but it wasn’t allowed. She had to take it back home. I was so sad, it was the only thing I actually felt like eating! But it was “forbidden.”

Later, my mom and my friend Helin secretly smuggled in a curd snack, some chips, a few crispbreads, and a couple of candies. I managed to eat a little bit, a few crisps, a piece of bread, half the curd snack. Eating was hard anyway because of the intense throat pain I had the whole time. Every swallow, even water, felt like fire and brought tears to my eyes. And when swallowing hurts that much, you simply don’t want to eat.

What I really want to say with all this is: it’s virus season.
Please be careful, and if you get sick, be responsible and try to avoid others so you don’t spread it. You never know because among the next people you infect could be someone so fragile that instead of just a few days of discomfort, they end up teetering on the edge between life and death.