Mingi ime läbi olid vahepeal mulle pähe kasvanud heledad juskui udusulekestest juuksed. Lootsin, et need elavad punase kuradi üle. Aga, tuhkagi, neid langeb nagu esimene lumi, mis ajab igal aastal kõik autojuhid paanikasse ja tekitab liikluses kaose. Ainult, et nüüd on see kaos mu padjal, mu käes, sest teadupärast on mul tekkinud komme oma peanuppu silitada.

Nojah, on nagu on, kui nad tahavad välja kukkuda, siis täitugu nende soov. Loodetavasti hakkavad pärast keemiaravi lõppu uuesti kasvama. Näis, mis laadi kiharad mind siis kaunistama hakkavad. Maru ja kõik teised on selles suhtes nii armsad, et ütlevad, et olen ka niisama kiilakana väga ilus. Aga eks see asi on natuke mu enda peas kinni, mulle lihtsalt ei meeldi see kiilakas Onu Fester, kes peeglist vastu vaatab.

Ma ei ole selle minapildiga veel täielikult harjunud. Kuigi, ma ei häbene ennast. Pigem võtan seda kui ühte vajaminevat väga rasket perioodi oma elus, kus saan kanda ilusaid Sirli käsitöömütse, peavõrusid, Kareni tehtud peakaunistusi ja suuri kõrvarõngaid.

Aga, kuidas on seni läinud päevad pärast teist punase kuradi (Doksorubitsiin) ja Tsüklofosfamiidi, millele sain veel lisaks immunoteraapiat ja kõhtu suraka valusat Zoladexi?

Nii ja naa. Teisipäeva õhtu oli vist päris ok. Mul on tekkinud see häda, et kui ma kohe kõike üles ei kirjuta, siis kipuvad asjad meelest minema. Mäletan, et ühel hetkel muutusin kuidagi härdaks. Isegi nutsin natuke. Mitte füüsilisest valust, aga kergest vaimsest väsimusest.

Julgesin isegi välja plahvatada selle, et olen seisnud silmitsi praegu ühe murdumishetkega. Ühel ööl, kui ärkasin meeletutes valudes, meeletu iivelduse ja nõrkusega tekkis reaalne soov süüa sisse kõik oma tabletid ja lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub.

Aga siis lõi kaine mõistus selle plaani sassi ja mõtlesin oma pere, oma kallite sõprade ja kõigi teiste peale. Mõtlesin, et ma ei saa ju nii kergelt alla anda. Jah, on kohutavalt sitt olla, nii sitt, et ei jaksa kuidagi. Aga võtsin sisse ainult lubatud annuse iiveldusrohtu, valuvaigistit ja jäin uuesti magama.

Kolmapäeval viis Katja mu korraks haiglasse reide süsti saama. Seda sama õudsalt valusat süsti, mille sain ka eelmisel korral päev pärast keemiat. See vastutab mu valgeliblede ees ja hoolitseb, et need oleksid vähemalt natukenegi tasakaalus.

Käisime pärast seda pitsat söömas ja veetsime mõnusalt aega. Ma igatsen selliseid väljaskäike sõbrannadega. Kuigi koju jõudes olin väga väsinud ja varsti hakkas ka kergelt iiveldama. Võtsin oma rohud sisse ja proovisin vaikselt olla, kuni lapsed jõudsid koju.

Olen enda üle tegelikult natuke uhke, et jaksasin õhtusööki teha. See polnud küll midagi erilist, aga ikkagi. Ma jaksasin! Ma ei tea, kuidas on teistel vähihaigetel, et kui palju nemad jaksavad. Loen küll Onkoloogika grupis, et on neid, kes jaksavad trenni teha, jooksmas käia ja siis on need minusugused, kes veedavad mõned päevad lihtsalt voodis agoonias vaeveldes.

Ma nii loodan, et saan varsti terveks, et ei pea selle pahalasega enam kunagi rinda pistma ja saan naaseda normaalsesse tavalisse ellu, kus mu päevad ei möödu voodist tugitooli loivamisega.

Kolmapäeva õhtul tekkis aga juba kehvem enesetunne. Kõhuhädad, erinevad väikesed valud, meeletu janu, uus haavand suus ja pidev iiveldus. Häda on ka selles, et Nora on haigeks jäänud, tatistab ja köhib korralikult. Ja see ei ole minule hea. Arvestades asjaolu, et kehvemad päevad on alles ees, on mul väike hirm, et võin selle jama endale külge saada ja siis on puuks, kui end nüüd nii väljendada.

Ma ei taha veel mingisse viirusesse ka jääda. Elsa klaveriõpetaja muidugi rääkis neljapäeval, et praegu pidi väga palju Covidit ringi levima. See uudis ei teinud mind üldse rõõmsaks, vaid pigem pani natuke muretsema, sest Nora on viimased päevad köhas ja natuke tatine olnud.

Neljapäev oli üldse imelik päev. Kord valutas kõht, kord oli jälle õrnalt see pussitav tunne. Aga püsivalt oli terve päev isutus. Ükski asi ei maitsenud. Ei maitsenud kana, ei maitsenud küpsetatud sushi, ei maitsenud eilne Itaalia pada, ei maitsenud puuviljad, ega ka võileivagrillis tehtud soe võileib. Ainult keefir, vesi ja jogurt läksid enamvähem alla.

Käisin neljapäeval hambaarsti juures, sest kuidagi mingil imelikul kombel murdsin eelmisel nädalal ühel hambal väikese killu välja. Arst tegi veidi vähem kui tunniga hamba korda ja soovitas mulle ka kunstlikku ila.

Jah, selgub, et on olemas selline asi nagu kunstlik ilatekitaja. Seda ma ei teadnudki. Ja seda on mul hädasti vaja, sest suu on koguaeg meeletult kuiv. See suukuivus on midagi sellist, mida ma ei oska isegi täpselt kirjeldada. Kõik on maitsetu, ebameeldiv, keel kipub suu lakke kinni jääma. Ei vesi, kummelitee ega ka miski muu ei aita niisutada.

Söömise ja joomisega on paras häda. Midagi ei maitse, pidevalt iiveldab ja isu ei ole ka. Juba eile õhtul iiveldas korralikult ja öösel ärkasin ka meeletu iivelduse peale üles. Sama oli hommikul. Kõige häirivam on see sama pisike asi, mida olen juba varem maininud, iiveldus tuleb sekundiga ja no ravim ei võta seda sekundiga ära. Õnneks sain arstilt sel korral ka kangemad iiveldusvastased rohud, mida tohin küll päevas korra võtta, aga õnneks, kui iiveldus on ikka väga tugev, siis võin ühe tableti asemel võtta kaks.

Aga, näis, mis saama hakkab. Reede ja nädalavahetus on alles ees. Eelmisel korral polnud see just teab, mis meelakkumine. Ehk sel korral on parem. Kuigi, tunnen juba, kuidas ligi hiilivad erinevad valud, kõrvetised ja see kogu keha endasse mässiv väsimus.

ENG

By some miracle light, almost downy hair had started to grow on my head. I hoped they would survive the Red Devil coctail. But no, not a chance, they’re falling out like the first snow that every year throws all drivers into a panic and causes chaos in traffic. Only now, the chaos is on my pillow, in my hand, because, as it happens, I’ve developed a habit of stroking my head.

Well, it is what it is. If they want to fall out, let their wish be granted. Hopefully, they’ll start growing back once chemotherapy is over. We’ll see what kind of locks will adorn me then. Kenneth and everyone else have been so sweet, saying that I look beautiful even bald. Still, it’s a bit stuck in my own head, I just don’t like that bald Uncle Fester staring back at me from the mirror.

I haven’t fully adjusted to this self-image yet. Although, I’m not ashamed of myself. Rather, I take it as one of those very tough periods in life when I get to wear beautiful handmade hats by Sirli, headbands, Karen’s headpieces, and big earrings.

But how have the days gone so far after the second round of the Red Devil (Doxorubicin) and Cyclophosphamide, along with immunotherapy and a painful shot of Zoladex in the belly?

So-so. Tuesday evening was probably quite okay. I’ve developed this issue where, if I don’t write everything down immediately, it tends to slip from my memory. I remember at one point I became strangely emotional. I even cried a little. Not from physical pain, but from mild mental exhaustion.

I even dared to blurt out that I’m standing at a breaking point right now. One night, when I woke up in unbearable pain, nausea, and weakness, I had a very real urge to just swallow all my pills and simply wait and see what would happen.

But then common sense cut across that plan, and I thought about my family, my dear friends, and everyone else. I realized I just can’t give up that easily. Yes, it feels horribly awful, so awful that I can hardly manage. But I only took the prescribed dose of anti-nausea medication and painkillers, and then I fell asleep again.

On Wednesday, Katja took me to the hospital for an injection into my thigh. The same terribly painful shot I also got the day after the last chemo. It’s in charge of my white blood cells and keeps them at least somewhat balanced.

Afterwards, we went for pizza and spent some nice time together. I really miss outings like that with my girlfriends. Though when I got home, I was very tired, and soon nausea started creeping in again. I took my meds and tried to keep quiet until the kids came home.

I’m actually a little proud of myself that I managed to cook dinner. It wasn’t anything special, but still — I managed! I don’t know how it is for other cancer patients, how much energy they have. I read in the Estonian Onkoloogika group that some people can work out, go jogging, and then there are those like me who spend a few days simply lying in bed, writhing in agony.

I so hope I’ll get better soon, that I’ll never again have to wrestle with this monster, and that I can return to a normal everyday life where my days aren’t spent shuffling between bed and the armchair.

By Wednesday evening, though, I was already feeling worse. Stomach troubles, different small pains, unbearable thirst, a new sore in my mouth, and constant nausea. The problem is that Nora has gotten sick. She’s all stuffed up and coughing properly. And that’s not good for me. Considering that the worst days are still ahead, I’m a bit afraid I might catch it, and then I’ll really be stuck, if I may put it that way.

I really don’t want to get a virus on top of everything else. Elsa’s piano teacher said on Thursday that there’s a lot of Covid going around right now. That news didn’t cheer me up at all, quite the opposite, it made me worry more, because Nora has been coughing and sniffly these past days.

Thursday was a strange day overall. My stomach hurt on and off, sometimes I had that stabbing sensation again. But all day long I had no appetite. Nothing tasted right. Not chicken, not baked sushi, not yesterday’s Italian stew, not fruit, not even a grilled sandwich. Only kefir, water, and yogurt went down somewhat.

I also went to the dentist on Thursday because, somehow, last week I had chipped a bit off one tooth. The dentist fixed it in less than an hour and also recommended artificial saliva.

Yes, it turns out such a thing exists. I didn’t know. But I desperately need it because my mouth is constantly extremely dry. This dry mouth is something I can’t even properly describe. Everything is tasteless, unpleasant, my tongue sticks to the roof of my mouth. Neither water, chamomile tea, nor anything else helps to moisten it.

Eating and drinking are quite a struggle. Nothing tastes good, I feel constantly nauseous, and I have no appetite. Already last night I was badly nauseated, and I woke up at night from the nausea again. Same in the morning. The most disturbing thing is that nausea hits instantly, in a second, and of course the medicine doesn’t work instantly. Luckily, this time the doctor gave me stronger anti-nausea pills. I can only take them once a day, but if the nausea is very severe, I can take two instead of one.

Well, we’ll see how things go. Friday and the weekend are still ahead. Last time wasn’t exactly a walk in the park. Maybe this time will be better. Though I can already feel various pains, heartburn, and that all-encompassing fatigue creeping up on me.