Tead ju küll seda hingematvat tunnet, kui tähed lendlevad silme-ees ja tahaks täiest kõrist karjuda: “T*raaaaaaaaaa!” ja veel mõne vandesõna sinna otsa, sest lõid just varba nii osavalt ära, et valu lõikab terava noana sellest vasaku jala kõige suuremast küünega kehaosast läbi.

Aga ega sa siis kohe ei vaata, et mis juhtus, komberdad selle asemel hoopis teismelise tuppa ja mõtled ise, et huvitav, mis plöga sissse ma seal köögis astusin, et varbad äkki nii ligased tunduvad. “Hmm, äkki oli see törts kastet, mille nõusid masinasse pannes maha ajasid? Kartulipuder? Peedisalat? Äh, ei tea ja väga ei huvita ka, sest vaja oli teistmelise tuppa end lohistada ja uurida, kas ta peidab kuskil musti nõusid.

Ei peida! Super, see tundub nagu lotovõit, kui teismelise toas pole midagi koristamist vajavat. Ainult, et nüüd olen ma ise lotovõidu rikkuja. Plödistasin terve elamise verd täis. Jah, see “ollus” mu varvaste vahel oli veri, mis rõõmsalt suure varba ja küüne vahelt lahmas. “Nüüd on korras, see küüd tuleb kindlalt maha,” teatasid Marule, pärast seda, kui olime märganud, et kõik kohad on verd täis.

Nüüd ma siis istun siin, valutan, lisaks muudele kohtadele ka varvast ja üritan oma viimaste pühapäevaõhtuste energiavarude abil kogu juhtunut kirja panna.

Pühapäev algas üsna halva enesetundega. Mis üsna, mul oli ikka väga kehv olla: kurk valutas, keha valutas, iiveldas, keel oli valus, neli haavandit suus, ilmselt üks jälle kurgus, suunurgad puruks, nina nii kinni, et läbi sõõrmete oli võimatu hingata, liigesed valutasid, silmad olid udused, peast kukkus neid udusulekesi meenutavaid pehmeid juukseid, meeletu kõikehõlmav väsimus ja jälle oli see sama tunne nagu hakkaks kohe grippi või Covidisse jääma.

Ma ausalt ei tea, kuidas ma suutsin end õhtuks nii heasse konditsiooni saada, et suutsin peedisalati teha, natuke Netflixi vaadata ja veel nõudepesumasina ka musti nõusid täis toppida.

Üks häda, mis järjest süveneb ja tõelist tuska valmistab, on jalgade tuimusega seotud kõndimisraskused. Eriti raske on minna trepist või väikesest künkast üles. Alla on pisut lihtsam tulla, kuigi pean olema väga ettevaatlik. Üles minekul tunduvad jalad kui tinast pakud, mida on raske niisama lihtsalt liigutada.

Laupäeval proovisin ka olla eriti tubli ja vedasin end koos Davidiga Maru korvpallimängu vaatama. Seal pidin mitu korda tribüüni vahel end pikali viskama ja lihtsalt lakke vahtima, sest enesetunne oli nii halb. Pea käis ringi, iiveldas, meeletu nõrkus jne. See meeletu nõrkus ja minestuse eelne tunne saadab mind üha tihemini. Mõnikord on isegi voodist tõustes ja pärast pikemat puhkust meeletu pearinglus ja tunne, et kohe minestan. Seda ennetada ma ei oska.

Ja kas peaksingi. Äkki on see märk sellest, et pean veel rohkem puhkama ja ei pea “nii tubli” olema, et tahan ja üritan ise hambad ristis midagi ikka veel teha. Mu keha tahab väga palju puhata. Sellest olen aru saanud. Vahepeal olen nii väsinud, et ei suuda teha muud, kui lihtsalt vaikselt olla ja magada, kui iiveldus ja valud lasevad.

Aga, nagu ikka, olid mu kehal viimaseks ööks omad plaanid. Ei teagi, kas see oli ärevus, valud või kõik see kompott kokku, aga magama suutsin jääda alles kella ühe paiku ja üleval olin juba kolme-nelja vahel. Mida ma siis tegin sel ajal, vahtisin lakke, lugesin raamatut ja loomulikult nagu üks loll kohusetundlik eestlane ikka, tegin ka tööd. Kirjutasin valmis ühe pika intervjuu, mille otsustasin lõpuks kaheks looks teha. Las nüüd targemad vaatavad üle, kas see kõlbab ka. No ja siis vastasin mingitele kirjadele ja hakkasin seda postitust kirjutama.

Vahepeal on kätte jõudnud esmaspäeva hommik. Minu kell näitab 08:24 hommikul, hakkan seda kirja teile vist kuskilt otsast lõpetama, sest väsimus on juba väga suur ja eile Davidi ostetud pulssoksimeeteri (mõõdab hapniku sisaldust veres) näit ei tõuse enam üle 87. Aparaat muidugi piiksub selle näidu peale, nii mis kole.

Proovisin uue moodsa aparaadiga korduvalt “mängida”. Vahepeal oli tulemus isegi 94, aga enamasti jäi ka öösel mõõt 88 ja 92 vahele. Meedikud, lugejad, andke nõus, kas see on ok? Või peaksin midagi tegema?

Ahjaa, kui David apteeki läks, oli ta seal teavitanud selgel häälel, et palun selle aparaadi kõige paremat varianti. See muidugi tähendas automaatselt ka seda, et see oli saadaolevatest variantidest kõige kallim. Jipikajee! Aga, ma ei kurda, sellel on tõesti kõik kellad ja viled ja moodne valgustusega ekraan rääkimata kotist ja pikast paelast, millega saab aparaadi endale kasvõi kaela riputada. Tundub, et aparaadi kotil on ka vööle paneku jaoks sobilik koht olemas. Moodne ju, või mis!

(Kes oleks seda arvanud, et 43-aastasena on mul kodus olemas suur apteegiarsenal eesotsas vererõhuaparaadi, pulssoksimeetri ja igasuguste muude moodsate võhem või rohkem ravimite ja apteegividinatega. )

Tegin kummeliteed, kui millegi kasuliku tegemisest rääkida. Äkki aitab, sest kurguvalu ja suus olevat valu tahaks ju millegagi leevendada. Ma loodan, ma küll ei tea, aga näe, jälle loodan, et kummelitee aitab koos veel eile teise apteegist toodud asjaga – kunstliku ilatekitaja või siis suuniisutajaga – suud natukenegi niiskemaks teha.

Oma üllatuseks sain eile teada, et vesi näiteks ei niisuta suud, vaid pigem hoopis võib seda kuivatada. Vot siis! Joo palju tahad, aga teeb hoopis (suu) hullemaks. Helen ütles, et ananassimahl pidavat aitama suud niisutada, aga seda ma ei saa praegu juua, sest see on liiga happeline ja teeb rohkem haiget, kui ilmselt kasu teeks. Ja valu ma kannatada ei taha.

Ma nüüd proovin süüa, võtan rohud ja siis proovin päriselt ka natuke magada. Keha vajab palju puhkust. Vabandan juba ette kõigi töötegijate ees, kes minult täna mingit vastust ootavad. Nendega läheb aega. Panen hetkel iseenda esimesele kohale. Ja varsti kirjutan, kuidas see nädal on läinud.

ENG

You know that breath-stealing moment when stars flash before your eyes and all you want to do is scream at the top of your lungs: “Fuuuuuuck!” and maybe toss in a few more swear words, because you just smashed your toe so perfectly that the pain slices through your big toenail like a sharp knife.

But of course you don’t check right away what actually happened. Instead, you hobble into your teenager’s room and think to yourself, “Weird, what kind of gunk did I just step in back in the kitchen that makes my toes feel so sticky? Hmm, maybe some spilled gravy from loading the dishwasher? Mashed potatoes? Beet salad? Ah, whatever, who cares, the mission is to barge into the teenager’s room and see if there are any dirty dishes hidden.”

None! Jackpot! Feels like winning the lottery when a teenager’s room doesn’t need cleaning. Except, plot twist, I’m the one who ruined the win. I’ve left blood all over the place. Yep, that “goo” between my toes was blood happily gushing out from under my big toenail. “Well, that’s it, this nail is definitely coming off,” I announced to Kenneth, once we realized that everything around us was covered in blood.

So now here I sit, aching, my toe on top of all the other usual pains, and using the last scraps of my Sunday night energy to write this all down.

The day had started out with me feeling pretty awful. Actually, scratch that – It started out really awful: sore throat, body aches, nausea, painful tongue, four ulcers in my mouth, probably another in my throat, cracked corners of my lips, nose so clogged I couldn’t breathe through my nostrils, aching joints, blurry eyes, fine wisps of hair still falling out, overwhelming fatigue, and that same feeling like I was about to come down with the flu or Covid.

Honestly, I have no idea how I rallied by evening to make beet salad, watch a bit of Netflix, and cram the dishwasher full of dirty dishes.

One thing that’s been steadily getting worse, and is driving me crazy, is the numbness in my legs that makes walking so hard. Climbing stairs or even a small hill is brutal. Going down is a little easier, but still risky. Going up feels like trying to move heavy blocks of lead instead of legs.

On Saturday I even tried to be “super brave” and went with David to Kenneth’s basketball game. Misha was also there with his kids. But I had to lie down on the bleachers several times, just staring at the ceiling, because I felt so terrible: dizzy, nauseous, overwhelmingly weak. That bone-deep weakness and near-fainting sensation are hitting me more often. Sometimes it happens even just standing up from bed. I don’t know how to prevent it.

And maybe I shouldn’t. Maybe it’s my body’s way of screaming at me to stop being so stubborn and just rest more. To stop trying to be “so good” and push through. My body clearly wants lots and lots of rest. I’ve realized that. Sometimes I’m so tired that all I can do is lie still and sleep, if the nausea and pain allow it.

But of course, like always, my body had its own plans for the night. I don’t even know if it was nerves, pain, or the whole toxic cocktail, but I couldn’t fall asleep until after 1 a.m., and by 3 or 4 I was awake again. What did I do? Stared at the ceiling, read a book, and like a proper, overly conscientious Estonian, did some work. I finished up a long interview (split it into two pieces in the end), replied to a few emails, and even started drafting this post.

Now it’s Monday morning. My clock says 8:24 a.m. I should probably wrap this up, because my fatigue is crushing again, and the pulse oximeter David bought yesterday (measures oxygen in your blood) isn’t showing more than 87. The thing beeps like crazy when it’s that low.

I tried “playing” with it multiple times. Once it even showed 94, but usually it’s between 88 and 92—even overnight. Medical people, readers: tell me honestly, is this okay? Or should I be doing something?

Oh, and by the way, when David went to the pharmacy, he proudly announced that he wanted the “best model” of the device. Which, of course, automatically meant it was the most expensive one they had. Yippee-ki-yay! But hey, I’m not complaining, it really does have all the bells and whistles: fancy backlit display, a carry case, and even a long strap so you can wear it around your neck. Pretty stylish, right?

(Who would’ve thought that at 43 I’d have a full pharmacy arsenal at home: blood pressure monitor, pulse oximeter, and all kinds of gadgets and meds?)

I made myself some chamomile tea, trying to do at least one “healthy” thing, hoping it might soothe the sore throat and the pain in my mouth. I also started using that artificial saliva spray the pharmacist gave me yesterday. To my surprise, I learned that water doesn’t actually moisturize your mouth. In fact sometimes it dries it out even more. Who knew!? Helen said pineapple juice helps, but I can’t drink it now, it’s too acidic and hurts more than it helps. And I don’t feel like suffering more pain.

So now I’ll try to eat something, take my meds, and hopefully get some real sleep. My body needs it. Sorry in advance to anyone waiting for replies from me today, it’ll take time. For now, I’m putting myself first. And soon, I’ll tell you how this week unfolds.