Sellest valutavast ja odaga pussitavast ülakeha valust olete te juba kuulnud söögi peale ja söögi alla. Või vähemalt on mul endal tunne, et muud suurt mu elus hetkel polegi, kui see “tore” valuke, mis kõigub tundaandmisskaalal umbes sama edukalt nagu meie praegune ilm. Kord on väljas +38, kord +22.

Ärge saage valesti aru, ma ei kurda ilma üle absoluutselt. Lihtsalt minul on seda palavat raske taluda, parema meelega naudin ja külmetan +22 kraadises (talve)ilmas. Kui on palav, eks ma panen siis oma “palatis” kõik kolm ventilaatorit tööle, lasen välise aknakardina alla ja teen toa pimedaks ning kujutan ette, et olen mingi seksikas modell, kelle juuksed tuules lehvivad. See aitab. Ventilaatorid siis, mitte ettekujutus, et ma olen mingi seksikas mutt, kes juukseid tuules lehvitab. Kuigi, tõele au andes, on see päris tore mõte, mida peas hoida.

Igatahes parem, kui kiilakas kuunägu, mis praegu peeglist vastu vaatab. Igaks õhtuks näen ma välja nagu kiilakas kuunägu, kes on kuuendat kuud rase. Hommikul ärgates pole väga suurt kõhtu ees, aga igaks õhtuks olen nagu rase kuunäoga tädi.

Aga, rääkides kõrvalnähtudest, siis ma olen märganud, et viimasel ajal on neljapäevad sellised kõige nõrgemad päevad. Ehk siis teine päev pärast keemiakokteili. Vähemalt, kui vaadata eelmise ja selle nädala olemist. Kerge vibra on kehas, kehatemperatuur on alla 36 C.

Jõuetus, väsimus, tohutu iiveldus, suu on kuiv, kõht on kinni, silmad on udused, tõmblevad ja jooksevad pidevalt vett. Ma ei saa aru, kas parem on olla prillidega või prillideta. Ainus asi, mis näib sobivat, on lihtsalt olemine. Lamamine, pikutamine, puhkamine.

Söögiisu on kadunud. Isegi vett on raske alla suruda. Aga pean, sest umbes neli korda päevas tuleb võtta rohtu. Ja enen söömist tuleb võtta rohtu. Ehk siis tegelikult on neid kohustuslikku rohuvõtmisprotseduuri rohkem kui neli. Ja no see iievldus ei lähe ära isegi siis, kui võtan rohtu. See on koguaeg kuskil taustal olemas ja üritab koos meeletu kehavärinaga näidata, et käes on tema tähetund.

Põhimõtteliselt käin ja tuterdan ringi nagu mu vanaisa kunagi, kes oma elu lõpus põdes Parkinsoni. Vanaisa puhul oli muidugi see, et kui ta võttis kätte akordioni, siis kadus kätevärin automaatselt ja ta mängis kuni lõpuni pilli nagu noor hurmuur kunagi. See oli äge! Mina kahjuks akordioni mängida ei oska. Aga, vist oskan natuke kirjutada. Ja kuna ma ei suuda absoluutselt täna tööle keskenduda, siis otsustasin teile kirjutada.

Kirjutamine aitab. Mind ennast aitab. Saan mingid mõtted ja tunded oma kehast välja ja olemise kergemaks. Tegelikult on ka vaimses mõttes see nädal olnud kergem. Mõtted ei ole nii tumedad, päike paistab kuskilt pilve tagant. Sees on isegi mingi positiivsusenoot.

Aga, ma olen homse osas pisut ärevil. Homme ootab mind ees mõõganeelamine. Õnneks narkoosis, sest ma ei suuda lasta endale ühtegi suuremat protseduuri ilma narkoosita. Hirm valu ja ebamugavuse ees on liiga suur. Ja ma arvan, et praegu on mulle igasugune mugavus lubatud, sest võtame ühe jama korraga – vähk on juba piisav, et mind solgutada ringi nagu tuule käes lehvivat lippu.

Muide, lõppu teile üks naljakas lugu, mis meil nädalavahetusel juhtus. Nimelt läks meie ülemise korruse rõdul kuivanud voodilina lendu. Jah, võttis kätte ja lendas minema. Davis käis seda veel meie külas otsimas – vaatas ühte aeda, vaatas teise aeda, aga lina on läinud. Ei tea,kuhu ta küll rändas, aga loodetavasti on tal lõbus.

Me muidugi tegime lolli nalja, et kujuta ette, sõidad auto või mõne kaherattalise sõidukiga ja äkki oled haaratud mingi massiivse voodilina embusesse, mis lihtsalt suvaliselt kuskilt tuli ja sulle peale kargas. Loodetavasti ei põhjustanud meie lendlev lina mõnda suuremat jama.

ENG

You’ve probably already heard more than enough about this stabbing, aching pain in my upper body, so I will not bother you with that, It’s old news. Or at least it feels to me like there’s nothing else going on in my life right now besides this “lovely” ache, which fluctuates on the pain scale about as wildly as our current weather. One day it’s +38°C, the next it’s +22°C.

Don’t get me wrong, I’m absolutely not complaining about the weather. It’s just that the heat is hard for me to handle. I much prefer to shiver in a 22-degree (winter) breeze. When it gets too hot, I turn on all three fans in my “ward,” pull down the external window shade, and make the room dark. Then I imagine I’m some sexy model with hair blowing dramatically in the wind. It helps. The fans do, I mean – not so much the fantasy of being a sexy woman with flowing hair. Though honestly, it is a pretty fun thought to keep in mind.

Anything’s better than the bald moon-face staring back at me in the mirror. Every evening I look like a pregnant moon-face woman in her sixth month. When I wake up, my belly’s not that big, but by nightfall, there it is – a full pregnant-looking belly on a bald-faced auntie.

But back to side effects: I’ve noticed Thursdays tend to be the weakest days – the second day after the chemo cocktail. At least that’s how it’s been last week and this week. There’s a strange vibration in my body, my temperature drops below 36°C, I’m weak, exhausted, nauseated beyond words. My mouth is dry, my bowels are stuck, my eyes are blurry, twitchy, and constantly tearing up. I can’t even tell anymore whether it’s better with or without glasses. The only thing that seems to work is simply being, lying down, resting, doing nothing.

I’ve lost my appetite. Even drinking water is hard. But I must, I have to take meds four times a day. And before each meal, there’s more medication. So really, there are more than four mandatory pill-taking rituals daily. And the nausea doesn’t go away, not even with the meds. It just lingers in the background, waiting to take center stage, hand-in-hand with the shaking.

Basically, I’m tottering around like my grandfather used to in his final years with Parkinson’s. Though with him, it was amazing – the moment he picked up his accordion, the tremors vanished and he’d play like a young Casanova. That was beautiful.
I, unfortunately, can’t play the accordion. But I can write, at least a little, or so I think. And since I absolutely can’t concentrate on work today, I decided to write to you.

Writing helps. It really does. It gets the thoughts and feelings out of my body and makes things feel lighter.

Mentally, this week has actually been a bit better. The thoughts aren’t as dark. Somewhere behind the clouds, the sun is shining. I even feel a little glimmer of hope.

But I’m a bit nervous about tomorrow. Tomorrow, I’m scheduled for a sword-swallowing session. Thankfully under anesthesia, because I simply can’t handle any major procedures without it. The fear of pain and discomfort is just too strong.

And frankly, I think I’ve earned the right to every bit of comfort I can get. One catastrophe at a time – cancer is already enough to blow me around like a flag in the wind.

Oh, and before I forget – a funny story from the weekend. One of our bed sheets flew off the balcony upstairs. Yep, just took off and soared away. David even went hunting for it around the village – checked one yard, then another – but the sheet is gone. No idea where it traveled to, but hopefully it’s having fun.

We joked, of course – imagine driving your car or scooter when suddenly you’re ambushed by a massive bedsheet, wrapping itself around you out of nowhere. Hopefully our wandering sheet didn’t cause too much chaos.