… mitte kahe vähi kooslus, mida esineb “alla 1% kõigist rinnavähi juhtudest”. Aga, millegipärast seda ei juhtu. Läinud nädal oli kehv. Kehv füüsiliselt ja kehv vaimselt. Tahaksingi rääkida sellest vaimse tervise osast, kui põed vähki.

Mitte keegi ei valmista sind selleks karusselliks ette. Jah, su raviarst küll hoiatab, teised hoiatavad, et emotsioonid, vaim, see kõik saab samuti hoobi. Aga, mitte keegi, kes seda ise pole läbi teinud, ei suuda vist pooltki ette kujutada, mida see sinuga päriselt teeb. Juba päris alguses. Juba siis, kui taipad, arstikabinetis istudes, et midagi on perses.

Ja siis elad mõned nädalad rõõmsas eituses. “Jah, ma olen haige. Nad kõik väidavad, et mul on vähk. Aga ma ju ei tunne seda nii nagu nohu. Ma ei tunne seda nagu hambavalu,” kinnitad endale pidevalt, lootes, et äkki nad ikkagi tunnistavad, et sel korral panid diagnoosiga mööda ja sul polegi midagi hullu viga.

Aga, millegipärast räägivad nad vastupidist juttu. “Hetlin, sa pead aru saama, et sa oled haige. Sa oled päriselt haige. Sa pead tempo maha võtma. Sa ei saa teha asju nii nagu enne. Sa pead mõistma, et praegu oled kõige olulisem sina, sinu tervis, sinu ravi, sinu tervenemine. Sa pead keskenduma sellele. Sa pead puhkama, lamama, magama, olema. Kuula oma keha, kuula, mida ta sulle ütleb. Kuula, kui ta ütleb sulle: STOP!”

Ja siis sa mõtled: “Aga, ma ju ei oska. Aga, ma ju ei taha. Mul on vaja seda teha, teist teha, tööd teha. Küll ma kohe võtan aja maha. Ma luban, kohe. Las ma pingutan natuke veel. Las ma proovin veel natuke. Äkki ma jaksan.”

Aga, tegelikult ei jaksa väga. Kuus nädalat on esimesest keemiast. Kuus korda olen ma käinud iganädalasel kokteilipeol. 12 korda on veel ees, millest kuus on veel iganädalaselt ja siis on loodetavasti natuke lihtsam. Pidu iga kahe nädala tagant. Kuus korda olen ma istunud tunde seal mugavas tugitoolis ja lasknud tundide viisi manustada oma kehasse topeltannuse keemiaravi ja sinna vahele veel igasuguseid turgutavaid, leevendavaid kokteile.

Iga kord on “kokteilipeole” minnes ärevus mu sees suur. Nad soovitavad mul magada, aga ma ei maga. Ükski kord ei tea ma kas tahan päriselt sel hommikul, et keegi minuga kaasa tuleb, või tahan seal olla üksi oma mõtetega. Olen taibanud, et ma ei taha seal tegelikult olla üksi. Üksi oma mõtetega, mis viivad mind radadele, milleks ma valmis ei ole.

Keemiajärgne kehvem enesetunne hakkas endast rohkem märku andma just pärast neljandat kokteilipidu. Tuleb tõmmata pidurit. Keha ei jaksa enam. Ja iga nädalaga on taastumine läinud raskemaks. Aeg, mil olen jälle enam vähem vormis, on pikenenud. Pärast kuuendat korda olin veel reedel siruli. Iiveldan, midagi ei taha ja ei jaksa.

Ma tunnistan, et kogu selle tohuvapohu kõrval vajan ma vaimse tervise abi. Tunnen, kuidas vähk põletab minu vaimu, tungib sügavale mu mõtetesse ja paneb mind kõiges süüdi tundma. Tekitab minus segadust, ärevust. Igal õhtul, kui unerohud sisse võtan, siis pole mul tegelikult aimu, kas ma hommikul ärkan. Jah, ma kardan seda, et äkki ma jään magama ja ei ärka enam üles. Ma ei karda seda enda pärast, kardan seda teiste pärast.

Ma tean, et ma jaksan võidelda. Ma tean, et ma saan terveks! Ma tean seda! Ma olen selles kindel. Aga, lihtsalt, mu sees on tohutult palju hirme. Tohutu segadus, milleks mitte keegi ei oskagi ühtegi vähihaiget ette valmistada.

Ma mõtlen tihti Reelikale, Aagathele, Kalmerile, Toomasele – nemad on inimesed, kes kaotasid oma elu vähile, kellest mina hoolisin. Mõtlen Koidule, kes oli Maru jaoks väga oluline inimene. Mõtlen Ivi pojale, kes kaotas lapsena võitluse vähile. Mõtlen veel paljudele inimestele. Mõtlesin terve eilse ka Janele. Need on need inimesed, kellele ma mõtlen tihti.

Aga mõtlen ka neile, kes on sellest haigusest jagu saanud. Mina kavatsen astuda sinna ritta. Mina kavatsen saada võitu ja olla mitte küll enam endine, aga uus versioon endast. Ja ma taipan, et see võtab palju aega, nõuab meeletut tööd, nõuab seda, et ma keskenduksin endale. Ma pean andma endale aega.

Ja kui ma sellest välja tulen, siis kavatsen ma iga päeva tähistada. Tähistada elu, elamist! Kavatsen olla tänulik iga hetke eest. Kavatsen täita oma elu vaid parimate osadega. Ja kui vaja, siis tõmban kasvõi iga päev peokleidi selga – sest elu on elamist väärt!

Enne tuleb lihtsalt see lõputuna näiv õudusunenägu üle elada.

Täna, seitsmenda keemia päeval, on olnud tegelikult üsna hea. Ma olen palju maganud, aga, samas on mul ka energiat. Energiat, et minna vastu uuele nädalale. Uus nädal peab tulema parem, kui eelmine. Ja kindlasti tulebki parem!

ENG

…not the combination of two cancers that occurs in “under 1% of all breast cancer cases.” Yet somehow that didn’t happen. Last week was awful, physically and mentally. I really want to talk about the mental-health side of having cancer.

No one prepares you for this emotional roller coaster. Sure, your oncologist warns you, and others caution that your emotions and psyche will take a hit. But no one who hasn’t experienced it themselves can imagine even half of what it really does to you. Right from the start. Right when you sit in that doctor’s office and realize, “Something’s seriously wrong.”

Then you live in cheerful denial for a few weeks. “Yes, I’m sick. They all say I have cancer. But I don’t feel it like a cold. I don’t feel it like a toothache,” you keep telling yourself, hoping they’ll admit they misdiagnosed you and you’re actually fine.

But somehow they say the opposite. “Hetlin, you must understand, you are sick. You are really sick. You have to slow down. You can’t do things like you used to. You must accept that right now, you are the most important person, your health, your treatment, your recovery. You have to focus on that. You must rest, lie down, sleep, just be. Listen to your body; hear what it’s telling you. Hear it shout: STOP!”

Then you think, “But I don’t know how. But I don’t want to. I have things to do—this, that, work. I’ll take a break soon, I promise. Let me push a little more. Let me try a bit longer. Maybe I can.”

But in truth, I can’t really. It’s been six weeks since my first chemo. I’ve been to six weekly “cocktail parties” so far. There are twelve sessions left: six more weekly, and then, hopefully, it will ease to every two weeks. Six times I’ve sat for hours in that comfy chair, letting them pump a double dose of chemo into me, plus all sorts of restorative cocktails in between.

Every time I head to that “cocktail party,” my anxiety spikes. They recommend I sleep, but I don’t. Not once do I know whether I truly want someone with me that morning or to be alone with my thoughts. I’ve realized I don’t actually want to be alone there – alone with thoughts that lead me down roads I’m not ready to travel.

The post-chemo crashing really got bad only after the fourth session. I had to hit the brakes, my body couldn’t keep up. And with each week, recovery has become harder. The time it takes me to get back on my feet keeps stretching out. After the sixth session, I was still flat on my back last Friday: nauseous, with no energy or appetite.

I admit that through all this chaos, I need mental-health support. I feel cancer burning away my spirit, burrowing deep into my thoughts, making me feel guilty about everything. It breeds confusion and anxiety. Every night when I take my sleeping pills, I have no idea if I’ll wake up in the morning. Yes, I fear I might drift off and never wake again. Not for myself, but for those who love me.

I know I have the strength to fight. I know I will recover! I know it, I’m certain. But inside me are so many fears. A colossal fog of uncertainty that no one seems able to prepare any cancer patient for.

I often think of Reelika, Aagathe, Kalmer, Toomas: people I cared about who lost their lives to cancer. I think of Koit, who was so important to Maru. I think of Ivi’s son, who lost his childhood battle against cancer. I think of many others. Last nights I have been thinking of Jane. These are the people I carry in my heart.

But I also think of those who have beaten this disease. I intend to join their ranks. I plan to emerge victorious, not exactly the same as before, but a new version of myself. And I realize that will take time, enormous effort, and total focus on my own healing. I must give myself that time.

And when I emerge, I will celebrate every single day. Celebrate life, being alive! I will be grateful for every moment. I will fill my days only with the best parts. If I have to, I’ll don a party dress every day, because life is worth living!

First, though, I must survive this seemingly endless nightmare.

Today, on my seventh chemo day, has actually been pretty good. I’ve slept a lot, yet I feel some energy, energy to face a new week. This next week must be better than the last. And I’m sure it will be.