Eile õhtul vajusin voodisse olles läbi nagu Läti raha, või vähemalt nii armastatakse öelda. Päev oli olnud nii raske, et iga hingetõmme tundus võitlusena ja iga samm muutus koormaks. Aga, mu mõistus karjus samaaegselt: mida sa virised! Sa pole ainus haige, vähihaigeid on mustmiljon ja neil kõigil on halb, aga nad ei virise niimoodi nagu sina.

Ma tean, et maailmas on miljoneid inimesi, kel on veel raskem. Nad ei virise – nad lihtsalt kannatavad. Võib-olla nad virisevad ka, aga teevad seda salaja ja vaikselt. Aga kas see tähendab, et mul ei ole õigust öelda, kui halb mul on? Ma ausalt ei tea. Ma tean, et on inimesi, kes arvavad, et peaksin olema vait, ei tohiks viriseda. Ja siis on jälle need, kes ütlevad, et kamoon, sellest peabki rääkima. Keegi teine ju muidu ei räägi.

Ma ei tea, mis on õige, või mis on vale vastus. Tean ainult, et minul on praegu nii. Arst hoiatas, et see hetk, kui mul hakkab päriselt halvem, tuleb. Ta hoiatas, et ma ei pääse sellest. Et läheb raskemaks. Ja kõik mu ümber ütlevad mulle koguaeg ühte asja – ära tee tööd, keskendu taastumisele. Arstile luban igal nädalal, et nüüd on viimane nädal. Ühel hetkel pean selle ka tõeks tegema, et nüüd on enne pausi viimane nädal. Luban, et teen seda kohe varsti! Luban!

Augusti lõpuni tuleb mul käia ju veel iganädalaselt mitmetunnistel keemiaraviseanssidel. Ja iga taastumine on eelmisest raskem. Ma isegi ei kujuta ette, kas ma jõuan uueks teisipäevaks sellest nädalast taastutud.

Augusti lõpust kuni novembrini hakkan käima üle kahe nädala keemias ja üle kolme nädala immunoteraapias. Loodan ise siiralt, et siis läheb pisut kergemaks, sest vahe tuleb pikem. Lubasin, et teen veel praegu niipalju tööd, et jõuan enamuse juuli ja augusti asjadest tehtud, et teised ei peaks minu asju tegema ja seda koormat ka kandma.

Aga eile õhtul oli hale olla, nutsin mitu korda. Valust, haletsusest, segadusest. Võtsin unerohud sisse, lugesin natuke Olav Osolini inspektor Pardi seiklusi ja suikusin unne. Veidi pärast südaööd avasin silmad lootuses, et hommik on kohe käes. “Persse küll!” karjatasin mõttes, kui kella vaatasin. Õnneks jäin ma umbes tund hiljem uuesti magama ja avasin silmad alles kell 8.

Üks, mida ma eile veel avastasin – mul on tekkinud totaalne vastumeelsus rohtude neelamise osas. Lihtsalt öögin ja neelan, öögin ja neelan. Eile õhtul tekkis ühel hetkel tunne, et nii, mulle aitab. Ma lihtsalt ei võta neid enam. No ja siis läksin ja võtsin kohusetundlikult oma rohud sisse.

Pean küll tunnistama, et avastasin, et olin kolmapäeval unustanud võtta ühe keemiaravijärgse ravimi. Võtsin selle siis täna hommikul. Kas sellest ka tolku on, ma ei tea. Kas sellepärast ma end nii halvasti tundsingi, ma ei tea. Üldse on sel nädalal ajuudu olnud nii hull, et näiteks rohtu võttes ma ei mäleta, kas võtsin juba ühte või teist preparaati.

Täna on tegelikult, vähemalt praegu, pisut parem olla. Ei iivelda nii hullult. Aga – valutab. Kõik valutab. See pussitamise tunne ei kao mitte kuskile. Mitte ühelgi hetkel. Kusjuures, mida ma olen vaikselt märkama hakanud. See läheb hullemaks siis, kui ma midagi söön.

Ja meeletult umbne on, kuigi väljas on ainult +27 C. Ma istun, või õigemini pool-laman pimendatud toas, ventikas undamas ja lihtsalt olen siin. Pesu on ikka pesemata, nõud vedelevad kuskil mööda elamist laiali ja ma ei jaksa süüa teha. Ajuudu on ja tahaks lihtsalt magada.

ENG

Last night I collapsed into bed utterly spent “used up like Latvian money,” (we have this saying in Estonian). The day had been so brutal that every breath felt like a battle and every step a burden. And yet my mind shrieked: “Stop whining! You’re not the only sick person in the world, there are millions of cancer patients, and they’re suffering just as much. They don’t cry like you.”

I know there are millions for whom things are even harder. They don’t complain, they simply endure. Or maybe they do complain, but quietly, in secret. Does that mean I have no right to say how awful I feel? I honestly don’t know. Some people think I should be silent, never voice a complaint. Others say, “Come on, this is exactly what needs to be talked about. Otherwise nobody will.”

I don’t know what’s right or wrong. I only know how I feel right now. My doctor warned me this “really bad” phase would come. He said there’s no escaping it, that it would get tougher. Everyone around me keeps saying the same thing: “Don’t work, focus on recovery.” Every week I promise my doctor, “This is the last week I’ll work.” One day I will have to make that true: “This is truly my final week before a break.” I promise I’ll do it soon!

Until the end of August I still have to attend hours-long chemotherapy sessions every week—and each recovery seems harder than the last. I don’t even know if I’ll be ready for next Tuesday’s session. From late August to November I’ll shift to chemo every two weeks and immunotherapy every three. I sincerely hope that longer breaks will ease things. I vowed to push through enough work now in July and August so others won’t have to cover for me.

But last night I felt miserable, I cried more than once, out of pain, self-pity, and confusion. I took sleeping pills, read a bit of Olav Osolin’s Inspector Part’s adventures, and drifted off. A little past midnight I woke up hoping morning had come. “Damn it!” I cursed inwardly at the clock. Thankfully, I fell asleep again after about an hour and didn’t open my eyes until 8 a.m.

One more thing I discovered last night: I’ve developed a total aversion to swallowing pills. I gag, force them down, gag again. At one point I thought, “That’s it, I can’t do this anymore.” But then I dutifully took my meds anyway.

I must admit I realized I’d forgotten to take one post-chemo medication on Wednesday, so I took it this morning. Does it even help? I don’t know. Is that why I felt so rotten? I can’t say. All week I’ve been in such a brain fog that when the time comes to take a pill I can’t remember whether I’ve already taken it or not.

Today, at least so far, I feel a bit better. The nausea isn’t as bad. But everything still hurts. That stabbing sensation doesn’t go away for a moment. And I’ve noticed it gets worse whenever I eat something.

I’m also unbearably stuffy, even though it’s only 27 °C outside. I sit, or rather half-lie, in a darkened room, the fan humming, doing nothing but existing. The laundry’s still undone, dishes are scattered around the house, and I can’t muster the energy to cook. My brain is completely fogged, and all I want is to sleep.