Küll saame korda endid…

“Kallis, Jane!

Kui ma sain teada, et sa ei kõnni enam maistel radadel, siis tabas mind sügav tühjus, kurbus, hirm. Sa kõnnid nüüd teistel radadel, seal, kus sul ei ole enam valus.

Sa soovitasid mul mõni nädal tagasi, kui rääkisin sinuga, lugeda raamatut “Terveks saada ja ellu jääda”. Ma luban, et teen seda. Loen seda raamatut, mis andis sulle jaksu ja usku.

Sinus oli kindel teadmine, et sa tuled sellest välja. Ütlesin sulle, et mingil seletamatul põhjusel on minus täpselt sama teadmine. Ma luban, et hoian pea püsti, tulen sellest välja.

Saadan sulle kallistused ja rahulikku und…”

Mu tänane postitus pidi olema hoopis teistsugune. See on mul peaaegu isegi valmis kirjutatud. Aga, siis nägin kurba uudist Jane lahkumisest. Palusin teil kõigil, mu sõbrad, tuttavad, lugejad, toetada ka Jane teekonda võitluses vähiga. See oli alles mõni nädal tagasi. Toetage ikka vähihaigeid, kui nad seda vajavad. Me tahame terveks saada. Me tahame olla oma perede ja lähedastega. Me tahame elada veel kaua, isegi, kui mõnele meist annab teie toetus juurde vaid päeva, või kaks.

Kui ma Janega esimest korda kohtusin, ammu aastaid tagasi, siis haaras mind tema juures just see positiivsus, see elujõud, see energilisus, mida ta kiirgas kaugele. Ma mäletan, kuidas mind võlusid tema ingellikud lokid, see sarm, kogu tema olek.

Nii nagu Jane ütles “Küll me saame korda endid”, siis me saamegi korda endid. Tema uues maailmas, mina siin.

ENG

“Dear Jane,

When I found out that you no longer walk the earthly paths, I was struck by a deep emptiness, sorrow, and fear. Now you walk other paths, where there is no more pain.

A few weeks ago, when we last spoke, you recommended that I read the book “Terveks saada, ellu jääda” (To heal, to survive.) I promise you – I will. I will read the book that gave you strength and hope.

You had a firm belief that you would make it through. And I told you that, for some inexplicable reason, I carry the same belief within me. I promise I will keep my head up, I will make it through.

Sending you hugs and peaceful sleep…”

Today’s post was supposed to be something else entirely. I even have it nearly written. But then I saw the heartbreaking news of Jane’s passing. Just a few weeks ago, I asked you all, my friends, readers, and loved ones, to support Jane in her journey fighting cancer.

Please, keep supporting people with cancer when they need it. We want to heal. We want to stay with our families and our loved ones. We want to live long, even if your support gives some of us just one more day, or two.

When I first met Jane many years ago, what immediately struck me was her positivity, her vitality, her energy that radiated far and wide. I remember being mesmerized by her angelic curls, her charm, her entire presence.

Just like Jane said, “We will make ourselves whole again,” we will. She, in her new world. And I, here in this one.

Leave a comment