Teisipäevane keemia, nagu ma juba kirjutasin, läks hästi. Ma tundsin end hästi, tugevalt. Aeg lendas. Aga eilne ja tänane on olnud nagu üks lõputu Cooper’s Hill Cheese-Rolling & Wake, teate küll see Inglismaal igal kevadel toimuv juustukera ja inimeste mäest alla veeremise võistlus, kus põhimõtteiliselt sul puudub kontroll kiiruse ja selle üle, mis su kehaga juhtub, kui see kontrollimatult mäest alla rullub. Hea on, kui sealt suuremate vigastusteta pääsed, jackpot on, kui võidad selle õnnetu juustukera.

Aga, minul on tunne nagu ma oleksin praegu selle võistluse kõige kehvemas seisus osaleja. Teist päeva on pidevalt süda paha, jaksu ei ole, süda puperdab. Siin teeme nüüd korraks pausi, ma tajusin täna lõpuks, misasi see lisatukse on, millest kardioloog minu arütmia puhul räägib. Ma tundsin seda nii selgelt, et oleksin võinud vanduda, et mu süda hüppab rinnast välja.

Aga, jah, süda on paha, iiveldab, kõht on nüüd korraga kinni ja lahti, pea valutab, kõrvalestad valutavad, jalalabad on tuimad, rinnak ja selg valutab, energia on totaalses miinuses, mõte ei tööta, mälu jupsib, midagi on ilmselt veel, aga ma ei mäleta.

Teisele korrusele käimine ja alla tagasi tulemine tähendab, et ma pean pärast pool tundi hinge tõmbama, et sellest kokku 30 trepiastmel käimisest taastuda. Ehk siis iga aste kasserib mult pärast sisse ühe minuti taastumist.

Ma ei suuda harjuda mõttega, et ma ei jaksa. Enne ma ju jaksasin. Peaaegu kõike jaksasin. Nüüd ma ei jaksa sinna kuradi köökigi minna, et endale võileiba teha. Ja ma isegi ei tea, kas ma tahan seda võileiba. Ma ei tea, kas ma tahan vett juua. Täna ma ei tea, kas või mida ma tahan. Tahan vaikust, pimedust, jahedust, vaikust, pimedust, jahedust, vaikust, pimedust, jahedust.

Kaks ventilaatorit undavad mu “palatis”, külalistetoas, Patricku toas, mille ma olen mugavalt endale nn haiglatoaks ümber voolinud. Laud on asju täis, riideid, ravimikarpe, mustapesukorv, mis siin toas on, on musta pesu täis. Ma ei jaksa seda masinasse viia. Ma ei jaksa pesta. Ma ei jaksa pärast neid asju kuivama panna.

Praegu ei tea ma isegi, kas ma jaksan täna minna ja oma taimi kasta. Nora on terve päeva lihtsalt midagi teinud. Elsa on õnneks sõprade juures ja tuleb alles homme õhtul. David on tööl. “Emme needs a doctor,” tuli Nora ja ütles mulle ühel hetkel.

Nägime täna Lead. Nora oli nii õnnelik teda nähes. Nora on alati nii õnnelik teda nähes.

Hakkasin mõtlema, kas see on nüüd uus tase sellest “mul on väga halb olla” perioodist. Vist on jah. Kaks päeva jutti talumatut sitta olekut. “Tere tulemast minu tänasesse maailma.”

Päriselt ma ju ka ei tea, kas mul ikka on kõigest ükskõik. Muidugi ei ole. Mul pole ühestki asjast kunagi ükskõik. Mu peas ketrab koguaeg mõte, kuidas oleks parem, kuidas saaks paremini. Ma tunnen end kohutavalt süüdi, et ma olen haige, et ma teistele muret sellega valmistan, et ma ei saa olla 100% mina, et ma ei jaksa tööd enam nii teha, et ma ei jaksa kodus midagi teha, et ma ei jaksa lastele olla praegu see ema, keda neil on vaja, et ma ei jaksa olla see abikaasa, kes ma tahan olla, et ma ei jaksa olla see tütar, kes ma tahan olla, et ma ei jaksa olla see sõber, kes ma tahan olla, et ma ei jaksa olla see aktiivne kogukonna liige, kes ma tahan olla. Ma tunnen end halvasti kõigi nende arvete pärast, kõigi nende kulude pärast, mida peab minu pärast tegema.

Ja kui ma need tunded lõpuks lagedale ladusin, siis hakkasin ma nutma. Nutan praegu ka veel. Ilmselt nutan veel edasi. On, nagu on.

Aga homme on kindlasti parem päev. Vabandust, kui siin on kirjavead ja vabandust, kui ma ei vasta, sest ma lihtsalt ei jaksa.

ENG

Tuesday’s chemo, as I already wrote, went well. I felt strong, energized, the hours flew by. But yesterday and today have felt like one never-ending Cooper’s Hill Cheese-Rolling & Wake. You know, that annual English festival where a wheel of cheese hurtles down a hill and people tumble after it, utterly out of control. You have no say in your speed or what happens to your body as it rolls downhill. If you escape without serious injury, that’s a win; if you actually catch the cheese, that’s the jackpot.

Right now, though, I feel like the worst competitor in that race. For two days straight I’ve had a queasy stomach, zero energy, my heart is fluttering. Let’s pause for a moment – I finally realized today what that extra “thump” is that the cardiologist mentioned about my arrhythmia. I felt it so clearly that I could’ve sworn my heart was going to jump right out of my chest.

But yes: my stomach is upset, I’m alternately constipated and diarrheic, my head aches, my ribs hurt, my feet feel numb, my sternum and back ache, I have zero energy, my thoughts are sluggish, my memory is foggy… There’s probably more wrong, but I can’t remember.

Going up to the second floor and back down means I then need half an hour to catch my breath to recover from those 30 little stairs. Every single step costs me a minute of rest.

I can’t get used to the idea that I just can’t do it anymore. I used to manage almost everything. Now I can’t even make myself a sandwich in the damn kitchen. And I don’t even know if I want that sandwich. I don’t know if I want water. Today, I don’t know what I want. I want silence, darkness, cool air; silence, darkness, cool air; again and again.

Two fans drone away in my “ward,” which is really just our spare room that I’ve converted into a makeshift hospital room. The table is piled high with stuff: clothes, pill bottles, a laundry basket full of dirty clothes I don’t have the strength to carry to the washer. I can’t wash. I can’t hang things up to dry.

Right now I can’t even tell if I have the energy to water my plants. Nora has been busy with her own projects all day. Elsa is thankfully at her friends’ and won’t be back until tomorrow evening. David is at work. At one point Nora came up to me and said, “Mom needs a doctor.”

Today we saw Lea. Nora was so happy to see her, she always is.

It made me wonder if this is a new level of “feeling awful.” Two days straight of unbearable misery. “Welcome to my world today.”

Honestly, I don’t even know if I actually have that “who cares, I don’t” attitude to everything. Of course I don’t. I’ve never felt like this to anything. In my head I keep turning over: How could I be better? How could things be improved?

I feel so guilty for being ill, for worrying everyone, for not being 100% myself, for not being able to work the way I used to, for not doing anything around the house, for not being the mother my children need, for not being the spouse I want to be, for not being the daughter I want to be, for not being the friend I want to be, for not being the active community member I want to be. I feel terrible about all the bills and costs my illness is creating.

And once I finally let those feelings out, I began to cry, and I’m still crying now. And I can’t make it stop. It is what it is.

But tomorrow will definitely be better. Sorry for any typos, and forgive me if I don’t reply, because I simply don’t have the strength.