Elsal on üks jänes, mis on teda truult alates sünnist saatnud. Jänese nimo on Pink Atu. Kuigi algselt roosa ja heas toitumuses (loe: puhvis) jänes on viie aastaga muutnud mõnevõrra hallikamaks ja ka kehakumerused on pisut kahanenud, ei ole Elsa armastus jänese vastu vähenenud. Kui asjad nii jätkuvad, siis saadab Pink Atu teda ka kooli…

Meil kerib siin laupäeva hommikust saati Vodafonega väike mäng “Tappa mitte ellu jätta” ehk kuhu panna koma. Kuhu siis panna koma juhul, kui eelmainitud ajahetkest saati on igasugune teenusepakkujapoolne kodune teenus maas. Puudub internet, teleühendus. Lapsed õnnetud, ise vihane. Pühapäeval linna jõudes (see on hoopis teine teema, aga meil oli Davidiga vaba nädalavahetus) pakkisime lapsed…

Elsa sai vahepeal viis! Alles sai ta üks, või tegelikult, alles ta sündis ja nüüd juba viis. See viis aastat on olnud huvitavad. Ühest tavalisest Eesti beebist on nende aastatega saanud korralik lõunamaise temperamendiga Portugali tips. Aga mida ma siin ikka heietan, näitan hoopis pilte ja paari videot sellest, mida ühe värske viiese sünnal ette…

Lugu tuleb alustada ilmselt sellest, kuidas me veebruaris prouadega ühe lõbusa laupäeva veetsime. Käisime “Amor vernis” näitust vaatamas. Tegemist on naise seksuaalsusest pajatavast näitusest, kus oli sisenemiseks kaks võimalust – loaga või loata. Meie valisime selle teise tee. Ja lõpus nentisime, et õigesti tegime, sest helgel nooril näituselt väljumine andis ülejäänud pärastlõunaks ja õhtuks kaasa…

Päeva higistamine tehtud! Tellisin just Lissaboni linnavalitsuse prügimajandusest vana ja katkise külmkapi äraviimist. Usun, et mu portugali keele õpetaja on uhke. Aga eks saan talle täna jutustada, kuidas võtsin kõigepealt kümme minutit hoogu ja valmistasin end ette, et öelda “Meil läks külmkapp katki vedasime selle alla ja nüüd oleks vaja, et prügiauto selle minema viib”. …

Just sellise lolli naljaga, mille pealkirjaks panin, sain laupäeval maha, kui esmaabi osakonnast oli mind üles püsivamasse palatisse ratastoolis kärutatud ja ma olin mõne tunni jooksul saanud aimu, et kõrvalvoodis lamanud tädi seis oli hulga kehvem, kui minu. Otsustasin selle haiglatreti seikluse kähku kirja panna, enne kui eredamad hetked ähmasemaks muutuvad ja enam nii põnevad…

Kust ma siis alustan? Algusest? Noh, algus on see, et varsti räägime lähemalt, aga meil käib siin ühine kõvemat sorti pangaarvete tegemine. Pangaarve ettevõttele ja minule. Selgub, et mina endale ise arvet teha ei saa. Tuleb abikaasaga ühine arve teha. Miks? Eks ikka selleks, et “abikaasa saaks rahavoogusid kontrollida”. Ok, see viimane oli nali. Tegelikult…

“Sa peaksid kuuluma QRFi (quick reaction force).” “Jah, ma isegi ei tea, kuidas ma nii kiiresti liikusin, aga vetsust oksekaussi krabades ma nägin alles und. Olin kooliemmedega kuskil basseinis mulistamas.” “Ma nägin unes, et meil oli koolitus ja üks osa oli oksendamisest. Arutasime, et teoreetiline ja praktiline osa peaksid eraldi ruumides olema.” See juhtus nii,…

Ma tahaksin alustuseks küsida kõigilt lapsevanematelt, mis keeles teie lapsed nuuskama hakkasid? Jah, täiesti tõsimeelselt. Meil Elsa näiteks nuuskas alguses ainult portugali keeles. Kuidas me sellest aru saime? Sügisel tativiiruste saabudes õpetasime talle küll ühte- ja teistmoodi, kuidas nuusata. Aga iga kord lõppesid katsed sellega, et plika luristas tatti kurku ja hakkas lõpuks kõige selle…