Neid pealkirjaks olevaid sõnu ei öelnud mina, ega ükski minu tuttav. Need sõnad ütles ühel ilusalt kolmapäeva õhtul Lissaboni lennujaamas ühele noorele tuttavale lennufirma TAP töötaja, kes keeldus intersoolist inimest pardale lubamast. Põhjus lihtne: töötajale ei sobinud noore USA kodaniku passis olev mõni aasta vana pilt. Kui noor selgitas, et tõepoolest, see mõni aastat vana pilt võib olla pisut eksitav, kuna ta arvas siis veel, et on pigem poiss, siis võib sealt ka vaadata vastu pisut poisilikum tema, aga täna on ta veendumusel, et on naine.

Lennujaama töötajale see jutt ei sobinud. Üldse ei sobinud töötajale kogu intersoolisuse kontseptsioon ja nii teatas ärritunud töötaja, et voh, see USA kodanik on tegelikult illegaalne immigrant Aasiast ja avaldas imestust, kuidas selline tegelane jõudis nii kaugele Euroopasse. Et solvangutetordile ikka kirss ka peale asetada, teatas töötaja lõpuks “Sa oled petis ja mina identsifitseerin end äkki hoopis rösterina.”

Nunnu. Mis muud.

Nüüd on asjad nii kaugel, et läbi Londoni USAsse reisinud noor on ilma oma äraantavast pagasist, kus olid sees kõik ta riided, on ilma meie poolt talle tehtud kingitustest. Seda pagasit ei leidnud Londonist järgmisel päeval, kui ta lõpuks järgmise lennuga Londonisse sai, enam mitte keegi.

Muide, ei kunagi varem, ega ka nüüd pole olnud kellelgi probleemi tema passis oleva pildi või muu infoga.

Helistasin möödunud nädalal nii neljapäeval kui ka reedel TAPi klienditeenindusse. Suur oli nende jahmatus (nimetame seda nii), kui neile juhtunust jutustasin. Esimesena kõnele vastanud noormees ohkas nii sügavalt, et mul hakkas temast hetkeks isegi kahju. Teine naine, temaga vestlesime kokku poolteist tundi. Ta lubas selle võtta oma personaalseks südameasjaks. Aga mul on tunne, et ta süda tegeleb pigem homme siia saabuvale paavstile mõtlemisega, sest pärast reedet on TAPi poolt tulnud samasugune vaikus nagu meil maja taga asuvalt ehitusplatsilt pühapäeviti.

Jah, see ehitusplats meil maja taga. Seal käib vilgas töö iga päev juba alates kella seitsmest hommikul kuni kuue-seitsmeni õhtul. Nad veavad välja veokite kaupa punast liiva, mis loomulikult tolmuna pidevalt koha meie kodus ja väljas kuivavatel riietel oma koha leiab. Siis hakkavad nad kohe hommikul vara kolistama, puurima ja möllama. Head on need päevad, kui nad seda meie akende all ei tee, vaid oma masinad kuskile teile ehitusplatsi otsa veavad.

Aga, selle TAPi loo juurde tagasi minnes. Reede päädis lõpuks sellega, et tegin kodanik TAPi töötaja Rafaela kohta ametliku kaebuse, lisaks veel teistele nõuetele ja ootan nüüd. Ma ei teagi, mida ma täpselt ootan, aga ütlesin neile, et üks, mida kindlasti häbistatud neiu soovib, on isiklik vabandus teda solvanud Rafaelalt. Mina tahaksin tegelikult ehk lugeda ka Rafaela kirjutatud jutustust (lõpukirjandi formaadis), miks ta pidas targaks inimest solvata, tema passi võltsinguks pidada, illegaalseks asiaadist immigrandiks sõimata ja mõnitavalt lisada märkuse enese rösterina identifitseerimisest. Soovin, et ta tooks ehk sisse ka mõne oma iidoli tsitaate, arutleks teema üle, kui hea on olla röster. Lisaks, ei teeks paha, kui ta läheks ja otsiks selle kuramuse ära antud pagasi üles ja viiks selle oma palverännaku raames meie tuttavale Salt Lake Citysse koju ukse taha.

Illustreeriva pildi kohta. Tahtsin panna rösteri pilti, aga kuna pildimaht siin “asutuses” on praegu täis, siis piirdugem selle kauni vaatega meie rõdult.