“Sa peaksid kuuluma QRFi (quick reaction force).”

“Jah, ma isegi ei tea, kuidas ma nii kiiresti liikusin, aga vetsust oksekaussi krabades ma nägin alles und. Olin kooliemmedega kuskil basseinis mulistamas.”

“Ma nägin unes, et meil oli koolitus ja üks osa oli oksendamisest. Arutasime, et teoreetiline ja praktiline osa peaksid eraldi ruumides olema.”

See juhtus nii, et kuulsin kuidagi läbi une, et oot, korras, Elsa hakkab meie vahel kohe oksele. Olin siis sekundiha püsti ja vannitoas. Seal veetsin järgmise sekundi segaduses, sest ei suutnud otsustada, kas võtta auguga titevanni või auguta moodsat kausikujulist titevanni. Lõpuks võtsin viimase. Kolmanda sekundi jooksul tormasin tagasi voodi juurde ja üritasin kaussi lapsele näo ette suruda. Kurat, kauss kukkus maha. “Ilge kogakäpp,” mõtlesin omaette. Krabasin kausi maast või voodist, kes seda enam mäletab, kus see oli, ja toppisin uuesti lapsele näo ette.

Võeh, friikartuleid ei taha ma nüüd enam väga pikka aega süüa.

Pole ammu midagi kirjutanud. Asi pole üldse selles, et meil midagi ei toimu. Toimub küll. Rohkem, kui jaksame ette kanda. Aga alustan siis kuskilt. Eh, alustame tänase ööga. Me oleme siin mõnusas okse-pasanteerias. Kõik peale Patricku. Temale pole (veel) see jama külge hakanud. Loodame, et ei hakka, sest jõulude ajal sai ta üksi Eestis olles kogu selle jama kordades hulleimi läbi teha.

Dialoog 2

“Tegelikult peaks marli sisse oksendama. Siis pesed läbi ja sööd uuesti ära, et midagi raisku ei läheks.”

“Kuule, aga see on ju hea äri-idee, näiteks dieetsalati pähe seda müüa pärast. Raskemad asjad on ka juba kergemaks seeditud.”

“Ei tea. Seda peaks ikka ise tegema.”

Lugu siis järgmine. Pärast Elsa järgmist oksendamist, või oli see ikka pärast esimest, läks varsti ka David oksele. Tuli tagasi ja teatas, võidurõõmsalt, et sinna see nüüd siis läks. Arutasime siis veel miskipärast okse-teemadel. Sest ega kell üks öösel pole tõesti midagi muud, millest rääkida. Mõtlesime, milline toiduraiskamine see oli. Aga pole hullu, sest sellele järgnes kolmas jutuajamine.

Dialoog 3

“Nojah, sinna see BigMac nüüd läks.”

“Õnneks oli see ainult BigMac, mõtle kui oleks olnud 30eurone steik.”

Mõtlen omaette pärast kogu seda öist okserallit, et nüüd siis ei söö ma pikemat aega kebabi (minu viimane toit enne haigestumist), friikartuleid (Elsa) ja mäkki (David). 

Nojah, paprika ja tomat ongi tervislikumad. Hea, et ma neid enda jaoks ära ei rikkunud. Aga samas on veel vara hõisata. Kõht valutab aga sees enam ei keera. 

Tegelikult on üks oluline teema ka. Marul on täna sünnipäev! Lõpuks saab ta minna sõpradega lõbutsema. Eelmisel aastal oli ses suhtes jõle nukker lugu, et oma kümnenda sünnipäeva veetis ta kodus. Ühtegi sõpra ei näinud ja kellegagi mängida ei saanud. Ometi tahtis ta suurt pidu ja tralli.

No lubame siis peo ja tralli sel aastal. Aga avastasin, et see kuskil seiklus/mängutoas trallimine on vahepeal ikka jube kalliks tegevuseks saanud. Lihtsalt hullumeelne. Küsingi nüüd, et palju teil Eestis laste sünnipäev tavaliselt maksma on läinud, kui seda kuskil mängutoas peate? Ma ei mäleta vanast ajast, et see nii kallis oleks olnud.