Meil kerib siin laupäeva hommikust saati Vodafonega väike mäng “Tappa mitte ellu jätta” ehk kuhu panna koma. Kuhu siis panna koma juhul, kui eelmainitud ajahetkest saati on igasugune teenusepakkujapoolne kodune teenus maas. Puudub internet, teleühendus. Lapsed õnnetud, ise vihane. Pühapäeval linna jõudes (see on hoopis teine teema, aga meil oli Davidiga vaba nädalavahetus) pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Vodafone teenindusse, et asjale natuke selgust saada. Selgemaks ei saanud see asi ühestki küljest. Klienditeenindaja ei teadnud midagi, ei osanud öelda midagi.

Ehh…. Hoopis David tuvastas ise kodus, et valguskaabli osast ei paistnud enam valgus. Persse, tuli tunneli lõpust on kustunud. Ja tundub, et see on kustunud terveks juuliks. “Millalgi augustis,” teatas Eva, kes on koos oma abikaasaga meil sel raskel hetkel toeks ja üritab asja lahendada. Kui poleks Evat ja Ruid, siis ma ei tea, mida me teeks. Võib kahtlustada, et võib-olla oleksime alustanud kuskil järgmises Vodafone esinduses Marseille’s toimunule sarnast märuldamist. Küll tagasihoidlikuma kaliibriga üritusena ja ilma plakatiteta, aga karjunud oleksin kindlasti.

Mõtled küll, et Euroopa Liit, soe ilm, toredad inimesed ja rahvusvaheline suurettevõte Vodafone võiks olla tasemel, aga siis meenub, et johhaidii, me kolisime ju Portugali, mille kohta võib teinekord öelda, et see on perifeeria perse. Ausalt, kuidas on võimalik, et telekomiteenuse optimaalseks parandusajaks öeldakse “millalgi augusti alguses”. Oleks, et me räägime augusti algusest juuli viimasel päeval, aga praegu on selle kuu esimesed päevad. Mul pole veel palgapäevgi olnud ja nemad räägivad juba järgmisest kuust.

See “millalgi augusti alguses” kõlab umbes sama jaburalt nagu meie naabrimees Javieri ajahoomamatuse kohta käiv vabandus “This is the Spanish way”, kui ta ei saa aru, et ei ole nii manjanad, kui tema.

Ahjaa, jäin enne emotsionaalselt ülesköetud naiseks muutumist oma jutuga sinna pühapäevase Vodafone teenindusse mineku juurde. Poiss-teenindaja lauani jõudes oli mu süütenöör üsna lühike ja hakkasin vist juba esimese minuti jooksul karjuma. Karjusin sellest, kuidas saab nii, et teenus on katki juba laupäeva hommikust, karjusin nõudvalt küsides, mismoodi kujutab poiss-teenindaja ette, et ma esmaspäeva hommikul kell seitse arvuti avan ja tööle hakkan. Karjusin ilmselt midagi veel, aga ei mäleta enam.

Mäletan hoopis, kuidas mu rahu säilitada suutnud abikaasa leebelt teenindajaga suhtles, mis päädis sellega, et mu telefoni paigaldati sim-kaart, mis lubab mul kuu aega piiramatus mahus hotspotitada. Tänu sellele hotspotile ma nüüd siin kirjutan. Kirun ja kirjutan.

Vodafone pakub siin lohutuseks veel mingit piiramatu netiga sim-i, sest kõik digiruuterid ja muud seadeldised, mis võiks meie mure lahendada, on saanud otsa. Aga see ei lohuta mind. Kuhu me lõpuks kõik need piiramatu hotspotitamise võimalusega simid pistame? Sinna kus päike ei paista? Valguskaabli otsast niikuinii ei pasta enam valgus, seega ma ei tahaks järgmist kohta ummistama ja lõhkuma hakata.

Vahepeal on suviste ilmade tõttu ilmselt paljudest õllekraanidest jooksnud kosutust otsivate tegelaste kõhtudesse määramatu kogus kesvamärjukest, mistõttu tekkis mul täna idee. Las Vodafone annab meile ruuterite ja simide asemel hoopis ühe Sagrese õllekraani. Onju hea mõte!

Pildi tegi Elsa eelmisel kuul ookeani ääres