Just sellise lolli naljaga, mille pealkirjaks panin, sain laupäeval maha, kui esmaabi osakonnast oli mind üles püsivamasse palatisse ratastoolis kärutatud ja ma olin mõne tunni jooksul saanud aimu, et kõrvalvoodis lamanud tädi seis oli hulga kehvem, kui minu.

Otsustasin selle haiglatreti seikluse kähku kirja panna, enne kui eredamad hetked ähmasemaks muutuvad ja enam nii põnevad ei tundu. See on ka olnud üks põhjuseid, miks ma viimasel ajal nii harva (loe: üldse mitte) siia kirjutama ei jõua.

Aga alustame algusest, nii nagu ikka lugude jutustamisega tehakse. Kogu see suurem jama sai alguse eelmise nädal teisipäeval, kui ma end juba jälle üsna kehvasti tundsin ja õhtul David mu EMOsse sõidutas. Viis tundi hiljem tulin koju diagnoosiga äge kõripõletik (muidu mingi keerulisem ja peenem nimi, aga see kärab kah ja maalib üldisema pildi, mis on siililegi selge) ja penitsiliini süst tagumikus. Järgmist penitsiliini süsti läksin neljapäeval saama. Mõtlesin veel, et jube huvitav, teised räägivad, et paari päevaga peaks hea hakkama, aga mul kiskus asi ainult hullemaks. Kael paistetas iga päevaga hullemalt üles ja nägi välja nagu mumpsihaige õudusunenägu. Reede õhtuks ei saanud enam neelata ja tegelikult oli ka hingata üsna ebamugav.

Oleks ma sel hetkel teadnud, mis järgmised päevad toovad, siis ma kahtlustan, et ma oleks ilmselt lolli peaga veel natuke aega kodus oodanud ja lootnud, et ehk läheb ise üle. Õnneks sai tark pea sel korral lollist peast jagu.

Mis muud, kui keerasime auto jälle haigla suunas. Jõudsime kohale ja kui eelmisel korral sain rohelise paela ümber käe, siis sel korral õnnistati mind juba kollase paelaga. David veel muigas, et sain pileti õndsale aasale lähemale. Mina tegin lolli nalja, et järgmisel korral annavad äkki musta paela. Ja nii me siis seal ootasie, kuni üsna kiiresti sain arsti ette, kes suunas mu kohe edasi spetsialisti juurd. Onu kõrva-nina-kurguarst puhastas kõrva,katsus kaela, üritas peegliga kurku vaadata ja lausus: “Noh, nüüd suskame selle kaameraga vooliku sulle nina kaudu kurku ja vaatame, mis seal toimub, sest ega mul pole vähimatki aimu, mis jama see siin on.”

Kuigi see võib tunduda üsna ebamugava ja koleda asjana, kui keegi sulle nina kaudu vooliku otsas oleva kaamera kõrri suskab ja siis “iiiii” käsib öelda, siis üllataval kombel oli see väga talutav. Oluliselt ebamugavam oli laupäeval, kui tädi kõrva-nina-kurguarst peegliga kurku uuris ja marli ümber mu keele sidus ja siis keelt välja sikutas.

Koos arstionuga vaatasime pärast videosalvestust “Operaator-Kõpsi seiklustest Hetlini kurguriigis” ja tõdesime, et penitsiliin oli seal oma töö teinud. Aga ikka jäi selgusetuks, mis jama see kaela peal toimub.

Nii saatis arstionu mu järgmisele uuringule. Teate, see masin, kus lamad ja sind torusse pannakse. Õnneks käis minul ainult pea ja kael seal masinas. Enne veel, kui nad protseduuriga alustasid, pidin haigla sinise kitli selga tõmbama (püksid jäid jalga) ja ootama, kuni nad kanüüli mingi kontrastaine voolikuga ühendasid, et arst paremini aru saaks, mis kus toimub. Protseduurimees hoiatas, et mõnes kohas võib mõnus ja soe hakata, kurku metallimaitse tekkida ja mingeid muid asju veel. Nii kui see kontrastaine kehasse jõudis olin mina veendunud, et lasin püksid täis. Lamasin seal ja mõtlesin, et siin ma nüüd olen, 40aastane, vedelen oma kuseloigus, vahetuspükse pole ka kaasas. Metallimaitsest ja lõhnast ei hakka ma rääkima.

Uuring tehtud, selgus, et püksid jäid ikka kuivaks. Protseduurimees naeris, et naistel kipub see jah nii olema, aga et meestel võib veel jaburam olla. Munad pidavat kuumaks minema. Khmm… et siis pärast on keedumunad?

Protseduuridelt tagasi jõudes tiksusime Davidiga veel mõnda aega ooteruumis, kui arst mind kutsus ja teatas, et mina täna koju ei lähe, vaid jään haiglasse, sest seda jama pole kodus võimalik ravida. “Homme vaatame edasi, mida sinuga peale hakata,” ütles arst ja saatis mu med.vendade hoole alla. Jep, tol õhtul olid EMO osakonnas tööl eranditult ainult med.vennad. Üks toredam ja lahkem kui teine.

Sel ajal, kui David koju läks, näidati mulle ette minu voodikoht, anti selga haiglarüü ja pisteti tilk kanüüli otsa.

Tol ööl sain ma kolm või neli korda mingeid vedelikke kanüüli kaudu otse veeni. Lisks veel valuvaigisteid jne. Hommik algas uue tilgaralli ja jäätisepausiga. Nagu ennist mainisin, siis varsti nägin arstitädi, kes teatas, et mina siirdun edasi ülakorrusele ravile, sest “seda jama kodus ravida ei saa”.

Viienda korruse palatisse jõudes selgus, et vaade on küll ilus, aga palatikaaslane üsna kehvas seisus. Hingas nii kõvasti, valulikult ja raskelt, et isegi teised, kes mulle helistasid, kuulsid seda. Tegin ühel hetkel lolli nalja, et üks meist siit jalad ees väljub ja mina see olla ei kavatse, sest kohati oli küll tunne, et mind on surijate palatisse toodud. Ausõna, ma ei taha sellega kedagi, ka vanaproua omakseid solvata. Kui keegi tunneb, et see on loll nali ja võib olla solvav, siis palun vabandust, aga tol hetkel lihtsalt olles ka ise mõnevõrra täbaras seisus, tundus igasugune (must) huumor lohutavana.

Mul ei olnud ju siis vähimatki aimu, et esmaspäeva jooksul saame mõlemad haiglast välja. Mina omal jalal, tema…

Ma ei ole kunagi varem olnud ise haigena ühes palatis surmavalt haige inimesega. Olen olnud palatis kui surija lähedane, aga mitte kunagi kõrvalvoodis lamajana. Kui viimasel hommikul emale helistasin ja ütlesin, et vanaproua hingab täna harvem ja vaiksemalt. Enam ei olnud teda telefonis teistele kuulda. Küll aga kuulsin mina. Ühel hetkel kella 9 paiku hommikul hakkas aga personalil jube kiire. Läks meeletuks sagimiseks. Õed, arstid, sanitarid. Mingi õudne pikk korin tuli vanatädi poolt ja sama kiiresti sõidutati mind palatist välja.

“Läheme nüüd kohe arsti juurde!” teatas sanitar. “

“Aga mul on ju tilguti pooleli?”

“Vahet pole, pärast saad rohtu edasi. Lähme!”

“Ma pole veel pesemas käinud, kas tohin dušsi all käia?”

“Ei, ei, hakkame juba minema!”

“Aga mul on pissihäda?”

“Ok, käi ruttu vetsus ära ja siis lähme. Ruttu!”

Käisin pissil ja sisuliselt hüppasin hoo pealt ratastooli. Sõitsime arsti kabineti ukse juurde ja ma ootasin seal 30 minutit enne kui arst ukse avas ja ütles, et ahah, juba kohal.

Vaatasime jälle kurku ja küsisin oma suurte siniste silmadega nunnult arsti poole vaadates, kas ma tohin täna koju minna. “Jaa, ma luban sind koju, aga järgmised kaks nädalat pead sa iga päev võtma……” Järgnes pikk loetelu ravimitest, mida ma kõiki võtma pean. Ja siis kahe nädala pärast tuleb tagasi minna, et hakata paika panema opiaega. Eem, oot, mis opp. “Noh, need mandlid peame me sul välja lõikama. Sest muidu järgmisel korral sul enam nii leebelt ei lähe, kui sel korral.” Ok, sain aru, sest kogu see jama pole ju veel läbi ja selle leebeks nimetamine on õigustatud ainult sel põhjusel, et ma lahkun haiglast omal jalal, mitte jalad ees.

Kabinetist tagasi palati poole kärutades rõkkasin rõõmust. Ma saan koju. Juubeldasin veel tund aega palatis ka rõõmust, lämmatavat vaikust märkamata. Vaatasin lõpuni pooleli jäänud Midsomeri osa, imestasin veel korra, et ei kuule enam tädi rasket korisevat hingamist, aga rõõm kojumineku varjutas kõrvaloleva vaikuse. Kuniks palatisse saabusid tädi lapsed. Olin neid kõiki, koos tädi õega juba eelmistel päevadel tema juures nutmas näinud. Kõige ahastavam oli tädi õde.

Küsisin mööduvalt õelt, kas tädiga on ikka kõik korras, aimates isegi vastust. Ta raputas pead ja ütles, et ma ei muretseks selle pärast. Aga see kõrvalvoodi äärest kostuv ahastav nutt lämmatas mu sekundiga ja mul hakkasid pisarad automaatselt voolama. Kui kurb. Ma ei tundnud seda 80-aastast tädi, ei piilunud kordagi tema poole, sest ei tahtnud rikkuda tema privaatsust. Aga olin talle laupäeval alates palatisse jõudmise hetkest kaasa elanud ja oma naiivses rumaluses lootnud, et ta saab samamoodi koju jalutada, nagu mina.

Aga läks teisiti. Minu loll nali sai tõeks. Rääkisin juhtunust sõbrale, kes suutis mu õnneks hullemast nutulainest päästa, võttes appi hunniku mustemat huumorit. Arutasime, kas tädil ikka olid mandlid lõigatud. Huvitav, kuidas seda perelt pärida. Et noh, ma ju muretsen ka enda tervise pärast.

Nii ma seal olin, üksi koos tädiga, tehes natuke lolli nalja.

Loodetavasti elas see tädi +80 aasta jooksul värvikat ja vahvat elu. Ehk on ka minul veel ees aastakümned värvikat ja vahvat elu. Luban, et lasen mandlid ära lõigata ja hoolitsen oma tervise eest tulevikus paremini.

Ma ei tea, mis on pärast surma. Kas üldse midagi on pärast surma. Kas lahkunud annavad endast märku, on veel veidi siin, või kaovad kohe igavikku. Aga, üks kummaline asi juhus enne mu lahkumist. Veetsin mitu tundi surnud tädiga koos palatis. Osa ajast veel taipamata, et ta on läinud ja osa ajast teades, et teda enam pole. Kardinad tuules puhumas, mõtlesin, et selline see elu ja selle lõpp on.

Kui kõik paberid olid lõpuks korras ja mulle lahkumiseks roheline tuli antud, siis otsustasin veel enne minekut käia pissil. Panin seljakoti voodi peale, selle kõrvale asetasin maski, sest haiglates on see siin veel kohustuslik. Käisin pissil ära ja tagasi tulles….

… kus on mask? Maski ei olnud enam voodi peal. Maski ei olnud voodi all. Maski ei olnud kotis, taskus, vannitoas, kapis. No ei olnud mitte kuskil. Hakkasin juba naerma, et misasja, kas tädi näppas mult viimase vimpkana maski?

Võtsin haigla koridorist uue maski ja jalutasin koju.