Elsal on üks jänes, mis on teda truult alates sünnist saatnud. Jänese nimo on Pink Atu. Kuigi algselt roosa ja heas toitumuses (loe: puhvis) jänes on viie aastaga muutnud mõnevõrra hallikamaks ja ka kehakumerused on pisut kahanenud, ei ole Elsa armastus jänese vastu vähenenud. Kui asjad nii jätkuvad, siis saadab Pink Atu teda ka kooli lõpetades, ülikooli lõpetades, esimesel töökohal ja abielludes.

Aga teinekord läheb nii, et Atu käib ka omapäi. Peamisel tingib selllised ula peal käimised Elsa, kes ta ühte või teise kohta unustab. Aegade jooksul oleme Atut otsinud mänguasjapoest, kus teine laps teda juba omastada üritas; sõitnud talle vastu Virtsu, sest Atu jäi mandri ja saare vahet sõitvale praamile mängutuppa aega veetma; takistanud lennukit väljumast, sest Elsa arvas, et unustas Atu lennujaama pingile jalgu puhkama; või võtnud ette veel teisigi lugematul hulgas planeerimatuid seiklusi, sest Atu oli jälle kuskile uitama läinud.

Täna arsti juurest koju jõudes arvas Elsa alguses, et unustas Atu haiglasse, siis aga mõtles, et jättis hoopis taksosse, mille ma haigla eest lihtsalt järjekorrast võtsin. Taksofirmast taksofirmasse helistades, sest siin on kõik taksod ühesugused olenemata sellest, mis firma all sõidavad, kurtsin kõigile sama mure. Lapse parim kaaslane on kadunud. Üks naine sai väga hästi aru, mida see tähendab ja teatas tõsiselt, et asub kohe asja uurima. “Jänes tuleb leida!”

Iga kõne taustaks oli Elsa nutt. Teda oli tabanud tõeline matusemeeleolu. Suured pisarad voolasid mööda ta põski alla ja nii ta seal kurvastas. Ühel hetkel kehitas ta õlgu ja arvas, et ongi kõik. Tema ja Atu teed on igaveseks lahku läinud.

Helistasin ka haigla infotelefonile. Seal teatas kõnele vastanud naine üsna tüdinenud häälel, et kui tahan, et keegi jänest otsiks, siis pean selleks tegema ametliku päringu. “Kuulge, selleks ei ole aega. Andke mulle lihtsalt laste osakonna registratuuri number ja ma helistan ja uurin, kas ehk Atu on seal,” proovisin tädile selgitada, et meil pole aega siin mingiteks jaburusteks.

“Ei, ma ei anna teile registratuuri numbrit. Neil pole seal telefoni.”
“Mida te ajate, ma ju olen näinud, kuidas nad helistavad, nad on mulle ka helistanud. Neil on telefonid!”

“Tahate jänest, tehke päring. Ma võin selle teie eest ise teha. Nii, mis on lapse nimi? NIF (kodanikunumber), teie kontaktaadress, telefon? Ja nüüd, palun edastage ja otsitava andmed!”
“Eem, roosa-hall jänes, natuke räsitud välimusega, viis aastat vana… kuulge, oodake, milleks seda vaja on, lihtsalt küsige neilt.”

“Ei, tahate, et otsime, siis tuleb teha ametlik päring,” nõudis tädi rangelt.

Küsisin siis temalt, kas tal on lapsi. “Ei ole,” vastas ta. “No jah, siis te ei saagi aru saada, mida mu laps praegu tunneb. Kujutage ette, et te ema suri ära või läks metsas kaduma,” pakkusin välja.
Naine teiselpool toru mõmises midagi ja teatas, et meiega võetakse ühendust, kui jänes leitakse.
Umbes tund hiljem jõudis Elsa koos minu sõbranna ja tema mehega haiglasse tagasi ja võtsid Atu endaga kaasa.

Ei, mitte tänu telefonis olnud tädile. Ilmselt koostab see tädi ikka veel ametlikku päringut.